tm avatud rada. kahjuks mitte

pühapäeva hommikul enne ümbersidumist

augu sügavusest saab enam-vähem aimu

auk on ca 1,5*2 cm ja 2-3 mm sügav

laupäeval lõikasin vasaku käe sõrmel tüki küljest. kuni öösel kella 4'ni säilis plaan minna ikkagi suusatama, aga kui valu tõttu magada ei saanud, otsustasin ümber. pealegi, mitte ükski tuulekindel kinnas poleks kätte mahtunud.
ühesõnaga, ei mingit avatud rada :(

ma olen kõvem kui minu suusatreener!!! :P

suusahunt tehtud! läksin küll virisedes ja vingudes ja suure vastumeelega, aga ürituse (kellele võistlus, kellele üritus) käigus läks järjest paremaks ja nüüd olen väga rahul, et ennast sinna kohale vedasin.
tervise pärast olin ehk kõige rohkem mures, viimastel nädalatel mitu kõhuhäda, närvipõletik ja valus spordimassaazh ühe õlalihase lahtikangutamiseks. pulss oli jällegi enne starti kõrgel (ca 120, kindel märk sellest, et kehaga pole kõik korras).
kõige raskem oli esimene ring. pulss kõrge, oma rütmi ei leia, tehnika ei tule välja... seevastu pidas hästi ja libises ka enam-vähem. teisel ringil hakkas juba meelde tulema, mis asi on suusatamine. selleks aitas ilmselt kaasa tõeline talveilm - kõva tuul ja tihe lumesadu. samas aga pakkis kohutavalt suusale lund alla! vist 2 korda koperdasin kukkuda, sest tohutu suured piduriklotsid olid suuskadele alla tekkinud. kolmanda ringi lõpus hakkas aga üldine pidamine ära kaduma. selleks aitas ilmselt kaasa tõeline kevadilm - soe päikesepaiste. üritasin vana määrdega veel neljandale ringile minna, kuid keerasin peale kilomeetri sõitmist tagasi ja lasin kenal määrdepoisil pidamist juurde panna. sellest ka neljanda ringi eriliselt pikk aeg. enne viimast ringi lasin veel kliistrit alal panna, see oli üks tark tegu. viimane ring oli üsnagi lust ja lillepidu, pidas väga hästi ja lipe oli päeva parim! liigutused olid küll kanged ja jõuetud nagu mingil reumaatilisel puuhobusel.
viienda ringi lõpetasin ca 10 min enne 8 tunni täis tiksumist. kokku 71,5 km ja puhast sõiduaega 7:10 kanti.
eriliselt tahaksin ära mainida seltskonda, kes rajal ja raja kõrval tegutses. Kalle (nr 25) oli suurepärane kaaslane, kellega suhteliselt samas tempos sõitsime; ta raiskas vähem aega boksipeatustele, aga Harimäe-tagustel laskumistel püüdsin ta alati kinni :) kahju, et ma ei suutnud teda veenda aega lõpuni sõitma. August - sulle suur tänu kõikide nende heade sõnade eest rajal ja peale finishit. 21cc mehed ruulivad! :D suur kniks Madisele kogu värgi tegemise eest ja "last but not least" tp poisid - kiiresti ja suure naeratuse saatel ulatati sulle kohvi, suppi, piparmünditeed... mida sa hing veel tahta oskad.
järgmisel aastal jälle!

veel on sellest kirjutanud Dr Holden. pilte siin.

alla ei julge ja üles ei jaksa

nii olla öelnud Haanja raja kohta Mirjam. kuldsed sõnad, kas pole :P
sel aastal polnud mul aga mitte kummagi tegevusega probleeme. jaksasin üles ja julgesin alla. ei kukkunud ega koperdanud. ma ei mäleta eelnevatest aastatest aga selliseid passimisi ja järjekordi enne tõuse. alguses paar km oli pidamine olematu, lipsas tagasi ükskõik kui korralikku tehnikat ma tegin. siis õnneks asi paranes ja juba sai jalg tõuget teha. libisemine täitsa normaalne. jälg oli küll ootamatult kehva. selline nagu eelmise aasta tartu maratoni oma ja hullemgi, täiesti pehme ja laialivalguv. jällegi hakkas üsna varsti palav, kiskusin ära kindad ja buffi.

kogu see jutt kehtib aga vaid esimese 8-9 km kohta, sest edasi ma ei sõitnudki :( katkestasin tervislikel põhjustel.
praeguseks olen diagnoosinud vasaku rinnalihase närvipõletiku. sümptomid olid juba reede õhtul, aga kuna see on minu jaoks täiesti uus asi, ei osanud ma neile tähelepanu pöörata.
aga nii see siis käis, et tänu keskpärasele pidamisele tuli üsna palju kätega aidata ja tugevalt tõugata. mingi poole tunni pärast hakkasin tundma, et vasak käsi on nõrk, tugevalt tõugates on rinnas valu. samuti ei saanud kopse õhku täis tõmmata, ka siis oli rinnas kerge valu. järgnes intensiivne ajutegevus - palju veel sõita on, jälg on ikka üsna sitt, suusakepi rihma krõps ei hoia kinni, läbi tiksuks kindlasti, valu pole väga tugev aga äkki hoiaks end ikkagi suusahundiks, palju tõuse on veel ees kus ma vasaku käega ei saaks üldse tõugata, kas mu eneseuhkus kannatab katkestamist, eelmisest nädalavahetusest on positiivne emotsioon olemas, varsti saan otse staadionile keerata...
ei olnud tegelikult raske otsustada, kehv jälg + kehv tervis + keskpärane pidamine=ei ole mõtet vägistada.

Tartu Maratoni suusaabi

eilse päeva veetsin Peebu tp's määrides, määrides ja veelkord määrides. ja vahetevahel osutasin kepiteenust ka. ilm oli väga ilus, kõige kiiremal ajal tuli isegi jope maha ajada, nii palav hakkas.
olin valmistunud hullemaks - kaasas oli 2 termosetäit kuuma jooki, batoonid, geelid, magneesium, kindaid, sokke jne. enamus asju jäigi autosse, vaid 2 geeli läksid õigesse auku. esimene Priidule (viuh! ja läinud ta oligi), teine A.-le ("no täitsa perses. kõik on perses!" tema teekond jätkus natuke väsinult ja vaevaliselt).
aga siis kui mass peale vajus, ei olnud aega nuusatagi, ringi vaatamisest ja kaasa elamisest rääkimata. nii et sorry kõikidele tuttavatele, kellele tere ei saanud öelda. meid oli 4 määrijat ning kohati igaühel 5-6 inimest järjekorras. lisaks oli paar hädalist, kes murdnud ära suusa või suusasaapa (ei tea mis valemiga?). hulganisti vajati uusi keppe, ma usun et 20-25 tükki sai ära vahetatud küll. mõni üksik küsis libisemismääret, aga muidu ikka pidamist ja pidamist. ma oskan nüüd väga profilt pidamist peale kanda ja veel profimalt laiali määrida. käsi väsis kiiresti ära, aga ei hullu - omandasin palju parema madala määrimisasendi, kus sai jalga kasutada toena ja klotsile keharaskusega peale vajutada. parem käsi ja külg on täna tsipake õrnad, aga näiteks suusatamist see ei segaks, ma arvan ;)
märkus järgmiseks aastaks - tuleb ära õppida inglise ja soome keeles: pidamismääre (grip wax, pito vaha?), pidamisala (grip area, pito alue?), määrde hajutamine (wax smearing, piton levittäminen?), suusakulp (ski camber, suksen kallistus?), suusapõhi (ski base, suksipohja). kui keegi teab, võiks öelda :)

TM Avatud Rada

niisiis, sel aastal valisin teadlikult avatud raja, mitte päris maratoni. ma arvan, et see on hea valik, kui tahad ikkagi suusatada ja mitte pidurdada-trügida-pidurdada (kui sa just esipaarisaja sees ei sõida).
magasin õudsalt halvasti, kell 5 olin juba üleval ja jäingi vähkrema. buss läks kell 7. see ühisbuss on täitsa lahe, pealegi on tehvandil nüüd soojad ruumid, kus passida ning rohkelt on sooje kohti, kus pissida.
stardis oli külma -19 ja lõpuks kerkis vist -16 peale. õnneks oli tuult väga vähe ja päikegi soojendas mõnusalt. pikematel laskumistel (eriti peale harimäge) hakkas aga kohati väga külm - need kohad jalgadel, kus vaid 1 kiht ning sõrmed-sõrmed-sõrmed :( ja üks külmaõnnetus oli veel! mõlemad geelid, mis olid taskus, muutusid söömiskõlbmatuteks jääpulkadeks. ei tea, kuidas need tippsportlased oma numbri külge õmmeldud geelidega hakkama saavad? õnneks sain Allan Oraselt ühes tp's head nõu - geel tuleb pista sooja joogi sisse. Oras oli üldse üks toredamaid asju sel sõidul, alati leidis mõne hea sõna kui minust mööda sõitis. (ja mööda sõitis ikka päris mitu korda :P) ja paar km enne lõppu, kui ma juba üsna kustunud olin, andis ta mulle oma geeli. aitäh!
aga sõidust kah. no ütleme nii, et ma ei ole eriliselt rahul, aga ka mitte eriliselt pettunud. minu eesmärgiks oli parandada eelmise aasta aega 1:30 võrra, aga natike jäi puudu. kuidas nüüd viisakalt öelda... suusad olid kehvasti määritud :( suusavennad on varem teinud supertööd, kuidas siis seekord niiviisi? laugematest mägedest pidin end jõuga alla lükkama. tehnika jäi poolikuks, sest suusa võttis keset sammu kinni. oli näha, et ka teistel oli sama probleem, aga oli ka neid, kel libises hästi.
rahul olen sellega, et teise poole distantsist sõitsin ca 13 minutit kiiremini. veel olen rahul sellega, et suutsin järgida A. ühte peamist nõuannet - tehnikaid vahetada (et mitte nühkida kogu aeg paaristõuget või vahelduvsammu).
mis veel. esimest korda hakkasid säärelihased suusatamisel krampi minema, seda eriti vahelduvsammu sõites. tp'des oleks võinud olla rosinaid. enne hellenurmet hakkas kõht lausa korisema, nii suur energiapuudus oli.
aga üldiselt ma arvan, et ka järgmisel aastal valin pigem avatud raja.
mina olen vasakpoolne.
**********
teisipäevases postimehes on artikkel just minu olukorrast:
"ei arvestatud ka ekstreemse külma ilmaga kaasuva kõrgema energiavajadusega, mis viis erakordse väsimuseni ja katkestamiseni. Külmad ilmad tekitavad ka lisaprobleeme suuskade määrimisel (vähe kogemusi, libisemine vilets), kõik see tõstab energiakulu.
Vaatamata kiirabitöötajate keelitusele keeldusid nii mitmedki külmunud sõrmedega spordihullud rajalt maha tulemast. Esmaspäeva õhtuse seisuga olen saanud kolm teadet sellest, et kellegi varbad või sõrmed on mustad.
Kaalutle kahe kindapaari kaasavõtmist ja väldi kinnaste märjaks saamist toitlustuspunktides juues ning kinda käest võtmisel käe kiiret külmumist. Nagu teame, käed kipuvad külmuma just laskumistel."

maaülikooli maraton

lõpuks ometi ka midagi pikemat ja maratonisarnast :)

esiteks, küll on hea et sul on sõbrad, kes su peale mõtlevad. see oli tegelikult suhteliselt kitsa ringi üritus, aga suur aitäh A., et mulle teada andsid ja kampa võtsid! ma tunnen end maaülikooliga üsna lähedane olevat, sest nii mõnedki endised (ja võimalik, et ka tulevased) kolleegid töötavad maaülikoolis.
teiseks, Vembu võttis enda kanda suuskade määrimise raskuse. ma kujutan ette kui keeruline see oli, sest ta olla neid määrinud lausa mitu korda, vahepeal eelmist määret üles kiskudes, sest hakkas sadama lund.pildistas Ingmar Muusikus

kuutselt startides olid esimesed paar-kolm kilomeetrit väga nutused. ei pidanud, ei libisenud. hakkasin mõtlema, et kuidas saaks rajalt maha astuda ja seda piina lõpetada. vaikselt aga pidamine paranes, ilmselt seetõttu, et jälge tekkis õhuke kiht lund. korraks viskas isegi jääklombi talla alla. libiseminegi oli super, sest püüdsin laskumistel kinni Triinu, kes muidu sõitis uisku. palu punktis korraks peatudes avastasin rõõmsalt et 16 km läbimiseks oli kulunud kõigest 1:13. samas tempos kogu maratoni sõites tuleks ajaks 4:52 :)
aga alates palult muutus kõik :( rada oli vana, jäine, sula. liiklus tihe, värskest jäljest sai vaid unistada. tundus, et isegi õhutemperatuur oli tõusnud. ei mingitki pidamist, ka libisemine läks tunduvalt halvemaks. meelega jälgisin - palult alates (seega umbes 15 km) tegin siledad lõigud VAID paaristõuget. isegi kõige väiksemad nõlvad olin sunnitud kääris üles minema.
lõpetasin ajaga 2:44, seega teine pool ca 10 min aeglasemalt. lubasin Triinule, et ma ei tee enam MITTE KUNAGI mitte ühtegi paaristõuget. selja alaosa valutas ja silme ees kangastus pilt kapilaadsest laiaõlgsest Täpist...
täna aga selg enam ei valuta ja silme ees kangastub pilt hoopis sellest, kuidas ma avatud rajal liuglen professionaalse paaristõuke tehnikaga kiiresti ja ilusti oma rekordaja poole :D

maailma kõige ilusam hääl

haanja maraton 40 km.
laupäeval oli väga ilus ilm. stardis küll pilvitas ja oli imelik, aga juba esimese 5 km möödudes vahetasin 2 korda mütsi, et vähegi organismi jahutada selles lauspäikeses. seekord oli korraldus palju parem, start oli lainetena ja see hoidis suuremad külakuhjad esimestel laskumistel ära. mul siiski õnnestus 1 kord peadpidi lumehange maanduda. jällegi suht alguses, sõitsin õnneks välisrajal ja maandusin pehmesse sügavasse lumme. kõik silmnägu ja prillid lund täis, suusaninad sinnapoole kust tulin. ümberpööramise ja rajale tagasisaamisega oli mõnda aega tegemist, rahvas muudkui vuhises mööda, vaba auku ei tulnud.
edasi läks kõik järjest paremaks. tp'des oli tohutult hea kurk ja rosinaleib, viina sel aastal ei pakutud. sai usinasti treeneri näpunäiteid meeles peetud ja ilusti puusanõksu tehtud. libisemine jällegi super, pidamine kah ok.
maailma kõige ilusam hääl (vähemalt tol päeval) on see, kui libised mõõdukast mäest alla ja suusk sahiseb ühtlaselt päikeseküllases jäljes :D
enne olin urrile öelnud, et loodetavasti saan sel aastal 4:30 hakkama. endamisi olin seadnud eesmärgiks 4:15, aga kõva häälega ei öelnud, et mitte hiljem silmi peast häbeneda, kui poleks hakkama saanud. kui poole maa peal hakkas tunduma, et mu kiirus on täiesti talutav ja eesmärk saab täidetud, hakkas vaikselt tulema seda õnnepisarat ja "uskumatu, ma sain hakkama"-tunnet.
20 km peal oli aeg 2:03, seega jällegi sõitsin teise poole hulga kiiremini (lausa 13 min). puhas sõiduaeg (oma kella panin tööle siis, kui stardijoone ületasin) 3:47:44, sportinfo järgi 3:50:14, kohaks 916.

TE 5,0; keskmine 164; max 182; energia 2904 kcal; meeleolu 5+

tartu maraton 63 km

valisin musta mütsi.
hmmm, kuidas alustada.... tuleb vist alustada möönmisega, et eesmärk jäi täitmata. tahtsin sõita alla 7 tunni, aga jäin 2 minutiga jänni. samas jäi palju võimu realiseerimata, võhma piisas kuni lõpuni ja lihased olid pärast minimaalselt haiged.
aga loll kes vabandust ei leia! ja ses osas ma küll loll pole, leian kohe mitu vabandust :P kui vaadata seda, kuidas mitmed kogenud osalejad sõitsid hulga aeglasemalt kui tavaliselt, siis tuleks vist järeldada, et esimeseks korraks käib kah. Triin tegi lausa sellise analüüsi, kus arvutas välja, et "tänu" kehvale rajale ja aeglaste inimeste rohkusele oli tema tulemus 9% oodatust kehvem. oma peamiste vabandustena toongi välja kohutavalt halva raja ja inimummikute tiheda esinemissageduse. tegelikult - kohati rada ei olnudki, minu meelest oli rajameistriks seekord lihtsalt rivi esimene suusataja. ja nn. kobasid suusatajaid oli ka liiga palju. jajah, loomulikult on positiivne, et nii palju inimesi harrastab ja ma ise olin ka aasta tagasi koperdaja, aga no tõeliselt halb on terve distantsi vältel tegeleda peamiselt pidurdamise, möödumise ja ruumi otsimisega. arusaamatu minu jaoks on see, et ilusatel laugetel nõlvadel oli enamus inimesi sahka pannud ja üleüldse laskumised olid mu jaoks pingelised. suusad libisesid hästi ja asend on mul kah korralik, seega sõitsin kogu aeg teistele selga ja pidin palju pidurdama.
starti ma hilinesin. esiteks seetõttu, et auto hilines ca 30 min, mis pidi mind tartust peale võtma. siis loomulikult ei saanud me korralikult parkida ja hakkasin jalgsi stardi poole vantsima. keegi polnud mulle öelnud, et parklast viib buss starti. ütleme nii, et kui kõlas stardipauk, siis ma alles otsisin wc'd. matuni oli täielik tammumine, prillid läksid uduseks ja lükkasin need eest ära. vasak silm läks päris hulluks, matul otsisin arstitelgist abi. ma eriti ei uskunud, et neil silmatilku on, palju loogilisem on ju see, et neil on varustuse hulgas elektrishokiaparaat, mitte miskid närused tilgad. aga au ja kiitus, tilgutatud ma sain! suusk libises hästi aga pidamine jättis tsipa soovida, jalg ei saanud anda nii korralikku tõuget ja nõlvadel lipsas tagasi. andes või kuutses lasin pidamismääret alla panna, see aitas natuke. aga noh, sinna mu minutid kulusid.
ja veel ühest asjast tahtsin kirjutada :) mul on mingi kummaline komme tähele panna, mis rajal maas on (peale sodi). eile oli maas ca 10 mütsi, 1 paar saapakatteid, kindlasti üle 20 korraliku joogipudeli ja 1 karihiir. surnud.
pulleritsu blogist leidsin sellise toreda tabeli, kus on näidatud vahepealsed ajad ja kohad. sellest selgub, et:
matule (12 km) jõudsin 1:22:43 ja olin 4465.
harimäel (vist 17 km) 4523.
kuutses (32 km - pool distantsi) 3:40:41 ja 4410.
peebul (39 km) 4320.
palul (46,6 km) 4255.
hellenurmes (53,5 km, finishini 10 km) 6:02:53 ja 4191.
finishis 7:02:43 ja kohaks 4118. nagu näha, tugev lõpuspurt :P

TE 5,0; keskmine 158; max 183; energia 5124 kcal.

kõige olulisem küsimus enne tartu maratoni

kas panna pähe must või valge müts? tõsiselt.

haanja maraton

eile sõitsin haanjas 40 km klassikat.
päev algas paljutõotavalt. suusad sportlandis sandri määritud, uus vööpudel ostetud ja trini jakk töötavaks tunnistatud. sõitsime urriga piisavalt vara kohale. nosisime rosinaid ja muud head. ilm oli külmavõitu, aga nii kui päike välja tuli, oli soe.
start. tüüpiline trügimine ja passimine. langustel koperdamine ja kukkumine. ei midagi erilist.
siis. 5-10 km talusin jubedat kõhuvalu. kord pidin väiksel nõlval lausa põlvili lumes paar minutit puhkama ja kõhtu kinni hoidma. siis jõudis mulle järele randel. helistasin urrile, et ta jätaks kusagile raja äärde autovõtmed, sest ma tahtsin katkestada. valu oli nii tugev. esimeses tp's võtsingi võtmed ja mõtlesin, kus ma tagasi pööran. otsustasin vajalikus kohas keerata 22 km rajale. kogemata kombel võtsin vööpudeli kõhult, et sinna võtmeid panna. IMELUGU. kõhuvalu jäi korrapealt vähemaks! hakkasin midagi taipama ja lasin rihma lõdvemaks. kuni järgmise tp'ni aegajalt lõdvendasin rihma veelgi ja "langa" tp's oli enesetunne juba nii hea, et mõtlesin 40 km jätkamisele. kui tuli teerist, otsustasingi asja lõpuni teha ja keerasin pikale rajale. randel pööras otsa kodu poole.
edasi läks minu sõit vaid tõusvas tempos ja meeleolus. vöökoti sain ilusti puusakontide peale istuma ja edaspidi ta üldse haiget ei teinud. teises tp's üritasin suuski pidama määrida, aga kuna kohati oli all jääkiht, see eriti ei õnnestunud. pakuti tops viina :P viimases tp' sain paitada 4-päevast imearmsat lambatalle. tp'd olid üldse üle ootuste toredad ja väga hästi varustatud. kiitus neile!
finishisse jõudsin pika distantsi viimasena ajaga 4:48:37. kuna hoog oli sees, tegime urriga veel ca 1,5 km tiiru ümber staadioni :D
loen päeva eriti kordaläinuks, mis sest, et olin viimane. ilm oli suurepärane, loodus oli suurepärane, tuju paranes aja möödudes ning üleüldse ja niikuinii.