SEB Tallinna Maraton - midagi peab muutuma!

veel pühapäeval ja eile mõtlesin, et ei kirjutagi siia midagi. et mis selle kõige mõte on, arvan ja plaanin ja pärast on ikka same shit. aga kehakeemia jättis oma pulbitsemise ja mõistus tuli koju tagasi, tänud sõpradele heade sõnade eest. pean ikkagi veidi ajalugu talletama, analüüsima ja kõva häälega sihid välja ütlema!

nädalavahetus algas muidu kenasti. Pirksu käest veel viimased õpetussõnad, öömaja Alma juures Kadriorus ja meel teistest asjadest puhas.

kui stardis kella käima panin, näitas ta mulle aega täpselt 1 sekund ja siis viskas ekraani tühjaks! no ma teadsin  jah, et patarei on tühjavõitu, aga et just siis päris otsad anda... väga alatu temast! paar korda pidin küsima teistelt aega (siis kui 4:45 pundist olin pudenenud), aga muidu polnudki väga paanika kellata joosta.

noppeid.

vaadates kõiki Tallinnas joostud maratone, tundub, et kusagil 25 km kandis tuleb minul "sein" ja kestab 31-33 km'ni.

ca 10 km paiku tundsin, kuidas pöiavõlvidesse tekkisid villid. õujee, seda ma olin kartnudki, sest nende sokkidega polnud ma kunagi jooksnud pikemalt kui 10 km. aga teadsin, et meditsiiniabina kaasa sõitnud taliujuja Teedul on seljakott plaastreid tuubil täis (nagu ta mulle enne starti ütles). pealt 20 km tundsin, kuidas reite siseküljed hakkasid kergelt tulitama. villid ja tulitamine õnneks hullemaks ei läinud ja plaastriabi ma ei vajanudki.
krampe praktiliselt polnud. vaid siis, kui läksin üle sörgilt kõnnile, oli säärtes midagi tunda, kuid seda vaid esimesed paar korda.
ma ei tea mis, aga söömisega läks midagi viltu. terve distantsi ajal kippusid tulema röhitsused, eriti peale joomist. ja kurk oli kohati nii valus, et neelata oli raske.

väga rahul olen sellega, et mu parema jala ahhilka ei teinud teist nägugi jooksu ajal! tossud on mul aastatega läinud kergemaks ja vähem toestatumaks, tundub et jalg on tugevam ja neutraalne tald sobib mulle.
kuna rajal pakuti squeezy geele, siis võtsin ise kaasa oma SIS geelid. ja lasin Markol anda mõlemal ringil (aitäh!). numbrivöö pole hea lahendus geelide vedamiseks, kipuvad ära libisema ja üles-alal hüplema.

vöö geelide jaoks - must have

kiitused:

kuigi ilm oli sel aastal samuti soe nagu 2013, olid teenindajad tasemel ja mitte kusagil tp's ei olnud probleeme joogi saamisega. 

nii kena, et ergutamist ja toetust oli rajal palju. aitäh kõigile! palju ergutati mind nimepidi, suured tänud ja vabandust, kui ma adekvaatselt ei vastanud. :)

mida tegin teisiti:

* vähem vetsupeatusi (sel aastal 1)

* teised (õhemad) püksid

* kella ei saanud kasutada

* väga vähe jooksutrenni

mida tegin sama moodi:

* enne starti natuke harjutusi ja sörki

* stardist alates tempomeistriga koos

* igas tp's juua

2010 - katkestasin peale 22 km

2011 - 5:22:22 jutt blogis

2012 - rattaorienteerusin samal päeval

2013 - 5:05:40 jutt blogis

2014 - 4:58:24

Alma ja Urmasega eelmisel päeval lobisedes andsin välja lubaduse: kui ma ei jookse alla 5 tunni, siis võtan asja tõsiselt ette! kuigi tulemus algab numbriga 4, pean seda siiski väikeseks läbikukkumiseks ja täidan oma lubaduse. kui leian sobiva võistluse (Pääsküla, Vana-aasta?), jooksen veel sel aastal maratoni uuesti ja teen seda elu kiirema ajaga! järgmiseks aastaks aga sellised

EESMÄRGID!!!

1. 10 km - 0:50
2. 21 km - 2:00
3. 42 km - 4:30

Tallinna maraton - väike pettumus

panen paar rida kirja, siis saab selle selja taha jätta ja edasi liikuda.

tuleb öelda, et sel päeval algas mu maraton juba teisel kilomeetril ja lõppes 2-3 km enne finishit. selgitan. jalad oli väsinud juba kohe algusest. esimest korda russalka juurde jõudes mõtlesin, et oh õudust, mul pole kunagi olnud nii raske juba nii varakult. tavaliselt tuleb selline tunne jalgadesse alles 15 km möödudes. ei olnud konkreetset valusat kohta, vaid lihtsalt väsimus, tüdimus ja tönts samm.

ja kõige nõmedam oli teine ring. jällegi kusagil russalka juures tundsin, et ei jõua 4:45 pundis ennast enam hoida. natukese aja pärast möödus ka 5:00 punt (kus oleksin kangest tahtnud olla), mis imelikul kombel oli kohe 4:45 järel. mul oli aga keha nii närtsinud, et kõndisin ja sörkisin vaheldumisi. ja niimoodi päris pikalt. elu hakkas tagasi tulema alles kusagil 35 km paiku, kust alates jäi kõndimist järjest vähemaks. viimased mõned kilomeetrid aga läksid lausa tõusvas joones. kõndida ei tahtnud, tempo järjest kiirenes ja meeleolu paranes. vabalt oleks lipanud veel peale finishit mõned kilomeetrid juurde. 

nüüd vaadates tulemusi olen pisut nukker, sest 5:00 tempomeister on lõpetanud netoajaga 4:57. nii ei peaks ju olema? kolm minutit kiiremini on päris palju, sellest ka ilmselt nende kiire tempo rajal.

mina Riholt selgitust nõudmas, et miks tema raja kõrval seisab ja mina üksi pean rügama

täna on lihased-liigesed täitsa ok, ainult treppidest allaminek on veidi nurgeline. ja eriti kummalise võistlus"vigastuse" avastasin :P naba on ära hõõrutud! ma ei saa aru, mis valemiga, sest verele hõõrutud kohad ei olnud millegi vastas otseselt... 
midagi head ka! selleaastane publikum meeldis väga. tuim eesti rahvas oskab juba kaasa elada. võib-olla ka seetõttu, et paljudel on endil kestvusala võistluskogemus olemas ja nad teavad, kui oluline on moraalne toetamine raja ääres. eriliselt täname Rihot! ja selleaastane särk meeldib mulle päris hästi.
vaatamata pettumusele aeglase jooksu üle, on hea meel sellest, et üldine vastupidavus on tublisti paranenud, lihased tublid ja uutele jooksudele lähen vastu rõõmsa meelega.
ps. ja Portugalis (kus õhtuti on hullult palju sörkijaid igal pool) nägin ühel tüübil ägedat särki tekstiga "runners will survive the zombie apocalypse" :D
 

ei tea, kas Brooks tossud on head? :P

palun aidake mul valida

tahan järgmisel aastal joosta uuesti täispika maratoni. mulle täitsa sobis tallinna oma - hea hinna-kvaliteedi suhe, rada juba tuttav, muud lisaväärtused... paraku on see 2012 halval ajal :( vaid nädal enne ühte hooaja peaeesmärki EMV rattaorienteerumises. kui see poleks A kategooria võistlus, ei oleks nädalane taastumisaeg üldse probleem.

kuna mu võistluskalendris on suhteliselt tühjad kuud juuni, august ja oktoober, siis vaatasin teisi maratone just nendel aegadel. aga paraku ei leidnud suurt midagi, eriti eestis... 

suutsin välja mõelda mitu alternatiivi, aga ei suuda välja valida sobivamat :)

1.  20 mai Riia maraton
2. 18 august Helsingi maraton
3. 6 oktoober Tartu Linnamaraton

äkki käib siin blogis mõni jooksja, kes oskaks soovitada veel eesti jookse või aidata valida Riia ja Helsingi vahel. Tartu uus jooks jääb vist hädavariandiks.

aitäh! :)

maraton - see on imelihtne! :)

10 km 1:11: 36 koht 1270

21 km 2:29:55 koht 1260 (selle ma panen umbes, sest minu kiip millegipärast ei andnud signaali) 

30 km 3:44:45 koht 1250

42 km 5:22:22 koht 1227

pildistas Ergo

ausõna, ma olin valmis palju hullemaks. igalt poolt kuuldud-loetud hoiatused, et kusagil 33 km kandis hakkab eriti valus ja kõik kohad hõõruvad ära ja vanad vigastused löövad välja ja oi kui raske psühholoogiliselt on jne...
planeerisin oma jooksu nii, et eelmise aasta surnud punktist pean mööda saama mis hinnaga iganes, edasi võin kasvõi kõndida või roomata. 
sellest lähtuvalt ja Alma soovitusi kuulda võttes hoidsin kohe stardist alates 5:00 tempomeistri ligi. kuigi vahepeal tundus, et ma oleksin hoopis rõõmsam kui tempo natukene aeglasem oleks, püsisin selles grupis ilma suuremate probleemideta. esimestest sammudest alates tundsin parema talla all kerget valu ja ebamugavustunnet, see püsis küll üsna pikalt, aga kadus iseenesest. igas punktis võtsin vähemalt 1 topsi energiajooki ja midagi süüa, alguses rosinaid, hiljem ka leiba ja banaani.

www.spordiportaal.ee

teisel ringil jõudsime grupiga russalka juurde (vist umbes 24 km eks?) kui mulle sai selgeks, et sel aastal on lõpp võidukas! :)  üsna kerge südamega ütlesin tempomeistrile, et siin ma jään nüüd maha, sest oli viimane hetk pikemaks vetsupeatuseks. (parasjagu olid need 5 päeva kuus, mis sunnib naisi keskmisest tihedamini vannituba külastama.) sealt edasi tiksusin omas tempos, aga õnneks oli ümberringi palju poolmaratoni jooksjaid, et üksindust ei tundnud kordagi. see üksindus muide eelmisel aastal saatuslikuks saigi.
tp'des võtsin geele - kokku 4 - ja lõpus jõin suht palju, umbes 3-4 topsi igas punktis. 33 km kandis ootasin ja otsisin, et kus see "sein" nüüd on ja millal siis eriti raske-valus hakkab. aga ei miskit :D lõpuni jooksin samamoodi: aeglaselt aga kindlalt, kõndides vaid teeninduspunktides. umbes 30 km kandis võtsin kasutusele oma mp3 mängija, kuhu olin ladunud ca 180 laulu: U2, A-ha, Seal, Moby, Beirut, Madonna.
/pikem vahepala: veel hiljaaegu olin veendunud jooksmisel muusika-kuulamise vastane, sest arvasin kuidas muusikarütm kindla peale jooksurütmi sassi ajab. võib-olla ajabki, aga tuleb hoolega valida muusikat mida kuulad. oma lemmikjooksukohas Jänese rajal olen nüüd mitu korda muusikat kuulates jooksnud ja meeldiva üllatusena on need trennid väga head olnud. mõistus kuulab ja laulab kaasa, lastes kehal teha mida keha kõige paremini teeb - optimeerib ja ökonoomitab. /
nii meeldiv oli näha viimase 10 km jooksul, kuidas kõndivate maratoonarite seljad muudkui vastu tulevad :P ja niipalju kui seda võib kiirenduseks nimetada, suutsin viimastel sadadel meetritel endast veel kepsaka sammu välja pigistada.
ei ühtegi villi, ei ühtegi ärahõõrutud kohta, ei ühtegi krampi! peale jooksu valutasid põlved, liigesest altpoolt masseerideski valus ja reielihased andsid tunda. päev hiljem parem põlv valus ja reielihased treppidest käies. aga muidu väga tibens!  
soovitus, mis mind koju tõi: kui jalad enam joosta ei jaksa, jookse kätega! aitäh meenutamast, Anna!
Spordifoto pildid

tempomeister Jarno

***
vaatasin huvi pärast treeningpäevikut. jooksutrennid - juuni 2:40; juuli 3:40; august 6:40. selle aja sisse ma ei arvestanud triatlone ega vahetusalatrenne. khm, üsna vähe, või kuidas? :P

kann pringiks!

ahh persse, ytlen ma! see va jooksumaraton l7ks suht aia taha.

pikem jutt j7rgneb, tahtsin lihtsalt oma suurema pettumuse v7lja elada.

***

no nii, hommik on ikka õhtust targem :)

ilmselt võib kokkuvõtvalt eilse jooksu kohta öelda, et inimkatsed jätkusid. peamised hädad olid villihõõrutud vasak jalg ning jooksu lõpus kõrgele kippuv pulss. suu kuivas ka kogu aeg, aga sellega harjus pikapeale ära. 

soetasin eelmisel nädalal endale 2XU kompressioonpõlvikud ja kandsin neid mitu päeva. tossudeks asics'id, mis samuti juba kenasti sisse kantud. kahjuks aga ei töötanud eile nende kahe kooslus vasakus jalas. selles pole midagi imelikku, et üks jalg käitub teistmoodi, sest mul on ortopeedilised tallad, mis omavahel veidi erinevad. igatahes - see koht, kus sokil on paksema niidiga sissekootud suurusnumber, hakkas juba üsna varakult jalavõlvi hõõruma. enne teist tp'd võtsin vasaku põlviku jalast ning lippasin palja tossuga edasi, tp's veetsin natuke aega plaasterdamisjärjekorras ning sain seejärel mõõduka valuga edasi liikuda. aga nende põlvikute kiituseks võib öelda, et sääremarjalihased (sageli minu kirstunaelad) olid pehmed ja mõnusad ning ka päev hiljem ei ilmuta erilist kangestust.

teine apsakas tulenes ilmselt sellest, et ca 30 min enne oodatavat finishit sõin ühe SIS Smart1 geeli, nagu Ain on soovitanud. seda geeli ma varem kasutanud pole ja ilmselt ei kasuta ka edaspidi. kuna mul isegi hommikune kohvilaks paneb südame hoogsamalt käima, siis ilmselt geelis sisalduv koffeiin on minu jaoks liiga tugev. viimased 4-5 km oli kõndimisega suht vaheldumisi, sest tundsin kuidas pulss ronis jooksma hakates väga kiiresti üles. 

aga midagi head ka - parema jala ahhilka on väga ok, ei mingit valu. lihased ja liigesed väga ok, reite välisküljed natuke annavad praegu tunda.

***

ahjah, kanni pringiks sooviti meile laupäeva õhtul tsikliklubis rock-kontserdil :P

maratonil katkestasin

kuna olen 3 päeva olnud kodus haige ja praegugi ei vastuta täielikult oma ütlemiste eest, siis teen lühidalt.
katkestasin umbes 23 km järgi, sest tundus et lõpetamine nõuaks liiga kõrget hinda. haigusevimm oli juba varem sees, kurk valutas ja higi lahmas ojadena.
*********
nonii, olen väheke adekvaatsem :)
pühapäev algas halva enesetundega, aga ma panin selle närveerimise arvele. start ja muud ettevalmistused läksid hästi, hoolimata oma stardinumbrist alustasin tagumiste seas.
igas tp's võtsin ühe topsi juua, hiljem ka tsipake rosinaid ja leiba soolaga. 10 km juures 1 geel. sörkisin mõnuga, lehvitasin tuttavatele ja üldse oli tore olla.
jah, parem hüppeliiges andis tunda ning varsti oli kerge valu ka paremas puusaliigeses, aga kumbki polnud eriti häiriv.
naljakalt hakkas enesetunne halvenema üsna järsku, kusagil sadama juures. kuigi ilm oli mõõdukalt soe, voolas higi nagu +24 kraadi juures.
kui jõudsin finishikoridori juurde, seisin seal pikemalt ja mõtlesin, kas katkestan. siiski sörkisin edasi, aga viru hotelli juures sai mõistus võidule :) sörkisin tagasi ja andsin alla. tunnistan, et hinges haletsesin ennast ja mõtlesin, milline luuser ma olen, kui kergekäeliselt ma alla annan. istusin finishi juures ja kadestasin neid inimesi, kes üle joone astusid. emotsioonid olid neil lihtsalt võrratud ja mina viimase hädavaresena olin otsutanud ennast sellest ilma jätta...
aga esmaspäeval olin palavikuga pikali voodis. nina kaudu hingata ei saanud ja neelata oli valus. teisipäeval palavikuga pikali voodis ja nina kaudu hingata ei saanud. kolmapäeval palavikuga pikali voodis ja hingata ei saanud. neljapäeval enam palavikku polnud aga hingata endiselt ei saanud. täna reedel on nina juba enam-vähem oma funktsiooni täitmas, aga tekkinud on köha.
nii et seekord võitis mõistus, mitte sport :P

pühapäeval siis jookseme...?

väike närv hakkab sisse tulema.
kuhu panna geelid, kui vööd ei tahaks kanda? mitu geeli või kas üldse rajale kaasa võtta? kas tõesti peaksin end intiimsetes kohtades vaseliiniga kokku mäkerdama? milline särk selga panna? juua hommikukohvi või mitte? kas juua igas tp's või mitte? olen ma jälle viimane või mitte? :P
*********
Sophie üritas mu tuju tõsta:

do you have to run it? NO!! did you decide to run it? YES! so it's a pleasure you
decided to do, not an obligation...
run run run, if you could not run anymore WALK if you could not walk: crawl! but
you know you're going to finish!!!

rattatrennide najal jooksumaratonile

umbes nii ongi. ratast tuleb nädalas 5-6 tundi, lisaks veel bodypump. kepikõndi hetkel ei tee, sest jalanõud hakkavad kandadele ja varvastele. (4 varbaküünt on endiselt ilusad tumelillad.)
peale seda ultraheliravi on kannakõõlus valusamaks läinud :( nüüd üritan rohke venitamisega olukorda natukenegi paremaks saada, aga karta on et õigeks ajaks ei jõua. enne maratoni näen veel dr. Mandelit, aga mida temagi enam soovitada oskab...
homme lähen uusi jooksutosse shoppama, siis ehk saab jälle kepikõndi teha./ostsin uued ketsid. selgus, et minu jalale - mis vajab väga palju tuge - sobiks kõige paremini mingi new balance asi, aga see on liiga laia liistuga. soetasin asics gel 2150, mis toe pakkumise poolest oli kohe järgmine./
12 septembril kavatsen ära kasutada kogu aja, mis meile antud. finish on avatud 7 tundi, aga ma loodan kõigest hingest, et saan 6 tunniga hakkama. /nii, tegelikult on finish lahti 6 tundi, tuleb teha ilmselt paar kiiremat sammu :P/loomulikult pelgan kõige rohkem seda, et kand hakkab nii kõvasti valutama, et pean katkestama. psühholoogiliselt olen küll valmis, 7-8-tunnised võistlused pole minu jaoks midagi uut.
kehakaal on ilma pingutamata püsinud 72 kg kandis juba viimased paar kuud. Brigitte ütles, et see on ka viimane piir, rohkem ma alla võtta ei tohi. ise muidugi tahaks peenemaid jalgu ja kitsamaid puusi, aga selle saavutamiseks peaks vist juba geneetika kallale minema :P

ja nüüd vabandage kõik meessoost lugejad, aga see oli lihtsalt liiga hea :D Triin (olid sina, eks?): selles vanuses on kasutatud ämbreid juba igal pool.

42 km kepikõnnimaraton

kust otsast nüüd alata....
mingeid erilisi ülevoolavaid emotsioone ei tekkinud, nii ja naa. evaga kõmpisime koos, aega läks kauem kui lootsime, samas polnud kokkuvõttes eriliselt raske ega eriliselt kerge. kuna me samas piirkonnas oleme olnud ka kahel o-võistlusel, siis oli minul küll väga naljakas ilma kaardi ja kompassita ringi kolistada. või no mis naljakas, lausa igav!
minul isiklikult oli kõige raskem osa umbes 20-27 km, sest siis oli kõige rohkem nõlvu. nimelt - ma kannan nimbustes kogu aeg kannakõrgendusi (dr mandeli ja lembergi karm käsk), aga paraku on jalanõu seetõttu väiksem. varbad ja kannad saidki kõige rohkem kannatada. mõlemal kannal on suured villid ja tallad ka valulikud. plaastrid panin kandadele juba enne starti, aga need ei aidanud tuhkagi, villid tekkisid ikka.aga lõpus oli tasast maad rohkem ja ketsid ei surunud nii palju enam varvastele, samm läks lennukamaks. eval seevastu just lõpupoole tekkisid probleemid.
huvitaval kombel ei olnud lihastel midagi viga. ainus koht, kus midagi tunda andis, on reie alaosas poolenisti külje peal.
praegu ma ütlen, et rohkem ei viitsi. natuke nüri kõmpimine ja midagi erilist ei pakkunud.
pildid

aeg 7:30:01; TE 3,4; 140; 173; 3718 kcal.

projekt: valmistun maratoniks jooksutrenni tegemata

nuta või naera, aga selline see olukord praegu on... teen usinalt jalale harjutusi ja masseerin kõõlust, aga pikemaid jooksuotsi ette võtta ei julge. ratas, bodypump, kepikõnd. prantsusmaal kavatsen pühenduda ujumisele (leidsin kodu lähedalt ujula) ja kepikõnnile, ratast seal teha ei saa ning jõusaali ka vist pole.
samas pole ma loobunud mõttest joosta septembris maraton. julgust andis Lembergi jutt, et:

Lihtsalt sa pead palju vaeva nägema lihaste ettevalmistamisega.
Ujumine, kepikõnd, jalgratas on väga head. Kindlasti nendest kolmest oleks kepikõnd
maratoni silmas pidades kõige parem.
Kõõluse põletiku peab välja ravima, enne joosta ei tohiks. Kanna kõrgendused pidevalt
jalatsite sees.
Kui põletikku ei ole, siis hakata jooksma. Oluline on pikad treeningud 3 - 4 tundi,
üle paari nädala (kõnd või ratas), need aitavad sind väga.
Lisaks kehajõud. Jõud peaks kehast üle käima!
Samas ei tohi väga hasarti minna.

näis, juulis saan jalale ka ultraheliravi. lõppude lõpuks ei aja ma mingit head aega taga, vaid tahan lihtsalt maratoni läbida :)

EEC Otepää Rattamaraton

no näedsa, ei tohi nii kergekäeliselt arvamusi pilduda... sai ikka ühel võistlusel osaletud. reedel umbes kell 16 sain teada, et nädalavahetusel olen lapsevaba. kiire pilk rattamaratoni stardimaksudele ja sportinfo foorumile ning TASUTA poolmaratoni stardinumber oligi olemas.
mõtlesin, et esimeseks korraks piisab 30 km küll ja tõesti, ega pikemalt poleks viitsinud sõita. asfalt, kruus, kruus, asfalt - igav! heinamaa, pinnaseteed, metsarajad - super! kahjuks oli neid viimaseid aga vähevõitu ja seetõttu ma arvan, et rohkem ma neid elioni asju sõita ei viitsi.
kruusal ja asfaldil suutsin päris palju end tuules hoida ja seetõttu läksid need igavad teed kah kiiremini. singlitel ja metsa vahel aga hakkas minu leib :) järskudel laskumistel sain paljudele kannule ja ka mööda. (tänud vooremäe trennidele!) singlid läksid kiiresti ja pisematel küngastel sõitsin rattalükkajates mööda. vaid lõpupoole tulin sadulast paar korda maha. viimasel nõlval, kui finishini paarsada meetrit, õnnestus ketil maha tulla, aga õnneks sain selle kiiresti tagasi ja ei kaotanud ühtegi kohta. veetakistuse muide läbisin kiiresti ja puhtalt - sõitsin kukkumata otse läbi.
tp'des seisma ei jäänud, haarasin rosinaid ja jooki lennult. esimeses punktis oli Eike, kes andis eriti maitsvat jooki ja lükkas takkagi :) muidu olin kaasa võtnud vaid 1 pudeli jooki ja sellest jäi oi kui väheks. peale sõitu reielihased tsipa valusad, muidu kõik ok.
täna tulemuseni vaadates selgus üllatuslikult, et sõitsin hoopiski 35 km. aeg 1:49:19, üldarvestuses 214 (343), naistest 12 (56) koht.
pilte kah :) pärit siit.














TE 5,0; keskmine 172; max 181; 1524 kcal.

23,4 km Otepää-Elva

noh, saigi tehtud. sel korral polnud erilist rambipalavikku, läksin starti suhteliselt pinge- ja ootusvabalt.
kõige halvem stsenaarium milleks olin ette valmistanud, oli selline, et jooksen vähemalt pool maad, ülejäänu võin jalutada ja longata, aga finisheerima pean.
aga see stsenaarium ei läinudki käiku :)
stardis oli külm ja jalg hakkas juba tükk aega enne jooksmist valutama, aga kõik ununes, kui viimasesse startijate rivvi ilmus mu kõrvale Ain-Alar. mõni ime, et teda kutsutakse kõige suuremaks triatleediks - nii suure südamega sportlast ma pole varem kohanud (ei tasu küsida, mitut professionaalset sportlast ma üleüldse kohanud olen...). paar südamlikku sõna temalt ja alustasin jooksmist hoopis parema tujuga.
terve raja jooksime Mairega koos, ootasime teineteist järgi ja leidsime kergesti ühise keele :) olime mõlemad sama meelt, et 2 x 4 on hulga parem kui 1 x 8!
ma üritasin arvutada vaheaegade põhjal ka oma kilomeetriaegu, aga kuna mina ja numbrid ei sobi kokku, siis need andmed ei pruugi olla väga täpsed. esimesel viiel km'l 6:30; esimesel 11km'l samuti 6:30; siis läks matemaatika liiga keeruliseks; viimased 2,3 km jooksin 6:15. tagumise poole distantsist jooksin 4 min aeglasemalt. /ma nüüd hiljem sain aru, et päris niimoodi arvutada ei saa, sest igas tp's kulus ka aega. seega jooksin kiiremini, kui arvutused näitavad./
üldiselt ei olnud peaaegu ühtegi sammu ilma valuta. esimesed 15 km oli valu vaid õrn tuige, aga järsematel nõlvadel tsipa valusam (mäest üles joostes on sääre tagumine osa kõige pikemalt välja sirutatud). viimased 5-6 km aga tekkis juba väike lonkamine ja nõlvadest pidin üles jalutama.
tp'des jõin ja näksisin midagi, esimeses pidin ka pissil käima. mulje on selline, et jooks möödus kiiresti, psühholoogiliselt raske polnud.
päev hiljem ei ole ükski koht eriliselt valus, treppidest üles-alla käimine on väheke nurgeline ja võhmale võtab kergesti, aga muidu on väga ok.

ahjaa! Henri oli minust palju tublim, ta sai laupäeval joostes oma vanuseklassis teise koha!!!
leidsin ennast pildilt, see on minu lõpuspurdi nägu :)

aeg 2:37:49; TE 5,0; keskmine 167; max 187 (lõpuspurt); 1935 kcal.