nii olla öelnud Haanja raja kohta Mirjam. kuldsed sõnad, kas pole :P
sel aastal polnud mul aga mitte kummagi tegevusega probleeme. jaksasin üles ja julgesin alla. ei kukkunud ega koperdanud. ma ei mäleta eelnevatest aastatest aga selliseid passimisi ja järjekordi enne tõuse. alguses paar km oli pidamine olematu, lipsas tagasi ükskõik kui korralikku tehnikat ma tegin. siis õnneks asi paranes ja juba sai jalg tõuget teha. libisemine täitsa normaalne. jälg oli küll ootamatult kehva. selline nagu eelmise aasta tartu maratoni oma ja hullemgi, täiesti pehme ja laialivalguv. jällegi hakkas üsna varsti palav, kiskusin ära kindad ja buffi.
kogu see jutt kehtib aga vaid esimese 8-9 km kohta, sest edasi ma ei sõitnudki :( katkestasin tervislikel põhjustel.
praeguseks olen diagnoosinud vasaku rinnalihase närvipõletiku. sümptomid olid juba reede õhtul, aga kuna see on minu jaoks täiesti uus asi, ei osanud ma neile tähelepanu pöörata.
aga nii see siis käis, et tänu keskpärasele pidamisele tuli üsna palju kätega aidata ja tugevalt tõugata. mingi poole tunni pärast hakkasin tundma, et vasak käsi on nõrk, tugevalt tõugates on rinnas valu. samuti ei saanud kopse õhku täis tõmmata, ka siis oli rinnas kerge valu. järgnes intensiivne ajutegevus - palju veel sõita on, jälg on ikka üsna sitt, suusakepi rihma krõps ei hoia kinni, läbi tiksuks kindlasti, valu pole väga tugev aga äkki hoiaks end ikkagi suusahundiks, palju tõuse on veel ees kus ma vasaku käega ei saaks üldse tõugata, kas mu eneseuhkus kannatab katkestamist, eelmisest nädalavahetusest on positiivne emotsioon olemas, varsti saan otse staadionile keerata...
ei olnud tegelikult raske otsustada, kehv jälg + kehv tervis + keskpärane pidamine=ei ole mõtet vägistada.
sel aastal polnud mul aga mitte kummagi tegevusega probleeme. jaksasin üles ja julgesin alla. ei kukkunud ega koperdanud. ma ei mäleta eelnevatest aastatest aga selliseid passimisi ja järjekordi enne tõuse. alguses paar km oli pidamine olematu, lipsas tagasi ükskõik kui korralikku tehnikat ma tegin. siis õnneks asi paranes ja juba sai jalg tõuget teha. libisemine täitsa normaalne. jälg oli küll ootamatult kehva. selline nagu eelmise aasta tartu maratoni oma ja hullemgi, täiesti pehme ja laialivalguv. jällegi hakkas üsna varsti palav, kiskusin ära kindad ja buffi.
kogu see jutt kehtib aga vaid esimese 8-9 km kohta, sest edasi ma ei sõitnudki :( katkestasin tervislikel põhjustel.
praeguseks olen diagnoosinud vasaku rinnalihase närvipõletiku. sümptomid olid juba reede õhtul, aga kuna see on minu jaoks täiesti uus asi, ei osanud ma neile tähelepanu pöörata.
aga nii see siis käis, et tänu keskpärasele pidamisele tuli üsna palju kätega aidata ja tugevalt tõugata. mingi poole tunni pärast hakkasin tundma, et vasak käsi on nõrk, tugevalt tõugates on rinnas valu. samuti ei saanud kopse õhku täis tõmmata, ka siis oli rinnas kerge valu. järgnes intensiivne ajutegevus - palju veel sõita on, jälg on ikka üsna sitt, suusakepi rihma krõps ei hoia kinni, läbi tiksuks kindlasti, valu pole väga tugev aga äkki hoiaks end ikkagi suusahundiks, palju tõuse on veel ees kus ma vasaku käega ei saaks üldse tõugata, kas mu eneseuhkus kannatab katkestamist, eelmisest nädalavahetusest on positiivne emotsioon olemas, varsti saan otse staadionile keerata...
ei olnud tegelikult raske otsustada, kehv jälg + kehv tervis + keskpärane pidamine=ei ole mõtet vägistada.
Kahju , et seekord nii läks.
VastaKustutaIse jätsin üldse sel korral Haanjasse minemata, seda samuti tervislikel põhjustel.