Sügisjooks 10 km - tahad parimat, aga välja tuleb nii nagu ikka...

küsisin nõu treenerilt? küsisin. tegin kava järgi trenni? tegin. puhkasin enne jooksu? puhkasin. jooksin soovitud tulemuse? sittagi!
ahhilka on jälle perses.

SEB Tallinna Maraton - midagi peab muutuma!

veel pühapäeval ja eile mõtlesin, et ei kirjutagi siia midagi. et mis selle kõige mõte on, arvan ja plaanin ja pärast on ikka same shit. aga kehakeemia jättis oma pulbitsemise ja mõistus tuli koju tagasi, tänud sõpradele heade sõnade eest. pean ikkagi veidi ajalugu talletama, analüüsima ja kõva häälega sihid välja ütlema!

nädalavahetus algas muidu kenasti. Pirksu käest veel viimased õpetussõnad, öömaja Alma juures Kadriorus ja meel teistest asjadest puhas.

kui stardis kella käima panin, näitas ta mulle aega täpselt 1 sekund ja siis viskas ekraani tühjaks! no ma teadsin  jah, et patarei on tühjavõitu, aga et just siis päris otsad anda... väga alatu temast! paar korda pidin küsima teistelt aega (siis kui 4:45 pundist olin pudenenud), aga muidu polnudki väga paanika kellata joosta.

noppeid.

vaadates kõiki Tallinnas joostud maratone, tundub, et kusagil 25 km kandis tuleb minul "sein" ja kestab 31-33 km'ni.

ca 10 km paiku tundsin, kuidas pöiavõlvidesse tekkisid villid. õujee, seda ma olin kartnudki, sest nende sokkidega polnud ma kunagi jooksnud pikemalt kui 10 km. aga teadsin, et meditsiiniabina kaasa sõitnud taliujuja Teedul on seljakott plaastreid tuubil täis (nagu ta mulle enne starti ütles). pealt 20 km tundsin, kuidas reite siseküljed hakkasid kergelt tulitama. villid ja tulitamine õnneks hullemaks ei läinud ja plaastriabi ma ei vajanudki.
krampe praktiliselt polnud. vaid siis, kui läksin üle sörgilt kõnnile, oli säärtes midagi tunda, kuid seda vaid esimesed paar korda.
ma ei tea mis, aga söömisega läks midagi viltu. terve distantsi ajal kippusid tulema röhitsused, eriti peale joomist. ja kurk oli kohati nii valus, et neelata oli raske.

väga rahul olen sellega, et mu parema jala ahhilka ei teinud teist nägugi jooksu ajal! tossud on mul aastatega läinud kergemaks ja vähem toestatumaks, tundub et jalg on tugevam ja neutraalne tald sobib mulle.
kuna rajal pakuti squeezy geele, siis võtsin ise kaasa oma SIS geelid. ja lasin Markol anda mõlemal ringil (aitäh!). numbrivöö pole hea lahendus geelide vedamiseks, kipuvad ära libisema ja üles-alal hüplema.

vöö geelide jaoks - must have

kiitused:

kuigi ilm oli sel aastal samuti soe nagu 2013, olid teenindajad tasemel ja mitte kusagil tp's ei olnud probleeme joogi saamisega. 

nii kena, et ergutamist ja toetust oli rajal palju. aitäh kõigile! palju ergutati mind nimepidi, suured tänud ja vabandust, kui ma adekvaatselt ei vastanud. :)

mida tegin teisiti:

* vähem vetsupeatusi (sel aastal 1)

* teised (õhemad) püksid

* kella ei saanud kasutada

* väga vähe jooksutrenni

mida tegin sama moodi:

* enne starti natuke harjutusi ja sörki

* stardist alates tempomeistriga koos

* igas tp's juua

2010 - katkestasin peale 22 km

2011 - 5:22:22 jutt blogis

2012 - rattaorienteerusin samal päeval

2013 - 5:05:40 jutt blogis

2014 - 4:58:24

Alma ja Urmasega eelmisel päeval lobisedes andsin välja lubaduse: kui ma ei jookse alla 5 tunni, siis võtan asja tõsiselt ette! kuigi tulemus algab numbriga 4, pean seda siiski väikeseks läbikukkumiseks ja täidan oma lubaduse. kui leian sobiva võistluse (Pääsküla, Vana-aasta?), jooksen veel sel aastal maratoni uuesti ja teen seda elu kiirema ajaga! järgmiseks aastaks aga sellised

EESMÄRGID!!!

1. 10 km - 0:50
2. 21 km - 2:00
3. 42 km - 4:30

Olümpiajooks - mõtteid mitmeid

ull värk, aga jooksmine on mulle tegelikult päris meeldima hakanud. ja ma tean ka, keda selles süüdistada! Pirksaart!!! sest tema tehnikatrennid on need, mille tagajärjel on jooksmine muutunud minu jaoks kergemaks, lihtsamaks, ökonoomsemaks.

ja et Olümpiajooksu rada on selline kerge, lihtne ja ökonoomne, siis läksin laupäeval starti peris innuga. kuumus muidugi tegi meele natuke mõruks, et "ega sealt head aega loota ei ole", aga noh, loodusjõud on vähemalt andestatav vabandus.

ega jooksust palju eriti rääkida polegi, tegelesin peamiselt keskendumise ja keha kuulamisega. juba esimesel kilomeetril oli näha kõndivaid võistlejaid, kas nii vara tegi kuumus liiga? edaspidi nägin vähemalt kolmes kohas meedikuid askeldamas, eriti hull olukord tundus olevat ühel meesterahval, kes lebas silmad kinni ja siruli Atlantise lähedal. 3-4 meedikut süstalde ja värkidega ümber.

ise kallasin igas tp's endale vett pähe ja selga, see aitas kenasti jahutada. tempo hoidsin ühtlase, kogu aeg miski 5:45 per km. peale finišit oli tunda, et säärelihased veidi krambitasid, aga muidu oli olukord täitsa ok. ja selline tunne oli veel, et sellistes tingimustes jooksmise eest oleksime kõik medali ära teeninud :)

ma olen tagasi!

jei! ma hakkan vist tasapisi jälle rutiini tagasi loksuma ja oma igapäevaste asjade juurde tagasi tulema. enam pole seda kõikehõlmavat suurt Eesmärki, mis vahepeal elu sisuks oli. kuna järgmisteks tegemisteks saab olema erinevatel teemadel kirjutamine, teengi väikese näpusoojenduse siia blogisse.

ja midagi oli mul öelda ka, ega ma siis niisama...  leidsin ühe trenni, mis oli täiesti mõtetu! vot, julgen välja öelda, et reedene Start Pilates oli ajaraiskamine - harjutuste ajal jäin peaaegu magama, tempo aeglane ja koormus nii väike. treener tuttav, kelle peputrennis mulle meeldib käia. mõne aasta tagune pilatese kogemus samuti hea, tookord oli koormus päris tuntav. aga ilmselt olen ma juba Start  tasemelt edasi liikunud...

ja uued tossud ostsin ka, hullult hea tald!

Saucony Peregrine 3

aitäh Jooksueksperdile!

Tartu Sügisjooks 10 km, tuligi rekord!

jess, jooksingi elu kiireima 10km!!! noh, võib ju norida, et kuna see oli tervelt kolmas 10km minu elus ja et alguses olin ikka väga aeglane, on ajaparandus kerge tulema. aga suva sest, meel on ikka rõemus! 

starti läksin põhimõttega, et tiksuma ei hakka. jooksen mõõdukalt käbedalt ja kui jalg enam ei kannata, tulen hoopis rajalt ära. tiksunud olen oma elus juba küll ja küll, aeg on jalad kõhu alt välja lükata ning teha paar kiiremat liigutust. 

enne laupäeva ei teinud ma peaaegu mitte midagi. esmaspäeval käisin peputrennis, kolmapäeval Pirksaare trennis ja neljapäeval ujumas. jooksumoodi liigutusi tegin reedel miski 20 min vältel, kui õpetasin mukit ilusti sörkima. oma 4 kuu kohta on ta väga tubli, mul on tunne et temaga me veel alles jookseme :P

laupäeval võtsin samuti rahulikult, tegelesin lapsega ja pikutasin telku ees. küsimusi tekitas, mida selga panna, ilm tundus nii soe, aga samas tuuline. otsustasin äraproovitud kombinatsiooni kasuks, selga läks maratonivorm.

esimene km jooksin suht täpselt 5:00, mis mind tsipa ära ehmatas. liiga kiire oli. edasi vaatasin kogu aeg kella, et no millal siis väss tuleb ja tempo raugeb. aga ei tulnudki ja ei raugenudki! pidin end sundima veidi aeglasemaks (jah ma tean, päris jooksjad naeravad end praegu ribadeks) sest selline jaksamine oli veidi hirmutav, kogu aeg mõtlesin et ega seda pidu pikalt ei ole... ja et parema jalaga tahaks veel kunagi joosta, ei ole vaja teda ära tappa. seda silmas pidades võtsin sildade juures olevad väikesed ülesmäge põksud kõndides, et ahhilkat päris ära ei venita. noh kui aus olla, siis oli kerge valu paremas sääres kogu aeg sees, aga kordagi mitte nii tugev et oleks katkestada tahtnud.

kõige suuremad tänusõnad Margus Pirksaarele! kunagi ma vihkasin jooksmist, ei jaksanud ja ei tahtnud ja põrutas ja üleüldse oli nõme. aga suuresti täna tema tehnikatrennidele - kus jooksma eriti ei peagi - tunnetan oma keha palju paremini ja naudin jooksmist. aitäh!

natuke delikaatseid isikuandmeid

käisin TÜASKi poolt pakutavas kehakoostise analüüsis. mõtlesin, et ehk saan vastuse sellele, miks mu keha rasvasisaldus nii suur on, kuigi välja nagu eriti ei paista (vähemalt minu meelest) :)

ma seda vastuste paberit ei hakka siia skännima, peamised tulemused olid: kehakaal on optimumi ülemise piiri juures, keha tüüp lihaseline, vähe ülekaaluline. üle optimumi on mul mineraale (ehk siis lihaseid) ja rasva. samas, teises tabelis on rasva % jällegi optimaalses vahemikus. 

segmentaalne analüüs: jäsemetes on pehmeid kudesid ja rasva täiesti normaalselt, samuti on keha sümmeetriline, vaid parem jalg on tsipa lihaselisem kui vasak. 

bioloogiline vanus on noorem, kui passis. ja miski keha "takistus" on 478 (kõik alla 500 pidi olema väga hea).

järeldused: rasvad paiknevad peamiselt siseorganite ümber ja see on otseselt tingitud valest toitumisest. see oli minu jaoks suur üllatus, sest oma meelest toitun õigesti - 5 korda päevas, süsivesikud hommikul ja valgud õhtul. ei söö valget jahu ega valget suhkrut. võtsin ette tap.nutridata.ee ja katsun jälile saada, mis mu dieedis siis valesti on.

***

veel käisin rattaasendit timmimas. Rocca al Mare Hawaii poe poisid sättisid üle tunni aja mu ratast, aga tundub, et sai umbe hää! alguses oli küll tunne, et sõites künnan ninaga asfalti, lenks on nüüd lausa 11 cm madalamal. sadulat nihutati ettepoole ligi 2 cm.

ja küll oleks huvitav teada saada, mis on naistel keskmine käe pikkus :) üritasin interneedusest leida, aga selliselt mõõtes - pöidla keskmisest liigesest õlanukini - pole keegi keskmisi arvutanud. mul oli see igatahes 58,2 cm.

***

nüüd natuke nuttu ja hala kah. 

eelmisel kolmapäeval jooksin õhukeste tossudega ja liiga intensiivselt paar kilomeetrit. tagajärjeks hull valu paremas ahhilkas. see on mul varemgi valutanud, aga nii hullusti mitte kunagi hüppeliigest ei saanud ei sirutada ega kõverdada, ning käies lonkasin päris tugevasti. eile pani Priit Ailt ilusa roosa teibi peale ja soovitas veel paar päeva külmas hoida, nädala lõpupoole aga soojas.

lootus joosta laupäeval Tartu Sügisjooksul oma 10 km rekord on vaikselt hääbumas :(

khm, pilt on illustratiivne :P

minu elu esimene 21,1 km - Narva Energiajooks

:D jällegi, eks ma ole poolmaratone jooksnud varem küll, aga mitte kunagi ametlikult ja kella peale. 2010 jooksin Tartu 23 km ajaga 2:37:49 ja 2011 sama jooksu 2:45:36 (tol aastal tekkis ühe talla alla jube vill). seega oli päris huvitav teha ametlikult poolmaraton ja mõelda, mis ajaga võiks tulla sügisene Tallinna maraton. 

plaan oli joosta esimene pool ca 1:10 ja teine kiiremini. paraku läks teistpidi, esimene pool 1:03 kanti ja teine pool aeglasemalt. aga kuna summa ei sõltu liidetavate järjekorrast, siis seekord tulemuse üle ei nurise. ma süüdistan sellises tempos Rihot :P kes tegelikult super kaaslane, vajadusel hoidis tagasi ja vajadusel ergutas. 

aga muidu, olin kuulnud mitmelt inimeselt kiidusõnu selle võistluse kohta, aga minu meelest oli rada igav ja pealtvaatajad lausa tuimad. joogipunktides ei olnud kurki, soola ega rosinaid, pealegi teisel ringil lõppes ühes punktis vesi otsa :( ja oleks tahtnud osta miski suveniir-särgi või asja, aga mina küll ei leidnud miskit nänni. 

nüüd väike lõunamaalaager (nädalake hullus kuumuses) ja siis võib september tulla!

jutukesi sarjast: olukord jänese rajal

eile sörkisin jänese rajal. sel aastal peaaegu et esimest korda, sest hulk aega oli rada mudane ja muidu nõme. aga rõõm on tõdeda, et nüüd pääseb kuiva jalaga päris kaugele. mis sest et rohi on lõpuosas kõrge ja rada pole peaaegu nähagi. 

hea lugu, videot paraku ei ole.

minu elu teine 10 km - Tartu Olümpiajooks

just-just, täiesti õige - jooksin elus teist korda 10 km aja peale :P trikk on nimelt selles, et ma pole nii lühikest maad varem jooksnud. maraton, poolmaratonid, triatlonid ja multispordivõistlused, neid ma jookseks, andke aga ette! 

igatahes, sinnagi regasin end ainult sellepärast, et oli soodne ja sel aastal ei saanud minna otepää-elva jooksule. et võiks ju joosta ja proovida joosta kiiremini kui eelmine 10 km. kiiremini jooksma motiveeris mind eriti Tali Tiit, kes lubas mulle ühte asja kui jooksen alla tunni. (tema enda 10 km aeg muide 40 minuti kanti...) 

ega sellest lühikesest maast polegi eriti midagi kirjutada. ilma lubas koledat, aga tegelikult hakkas isegi õhukese pikkade varrukatega pluusiga kiiresti palav. ja seetõttu tuli üsna kiiresti janu. naljakalt hakkas kohe peale starti ka kõht näljast korisema. kannatasin ja kannatasin. jalad muutusid kiiresti raskeks, aga ma leidsin rajal endale paar head vedurit. erilised tänud nr 405 ja nr 1117, kes mind viimastel kilomeetritel lahkelt oma tuulde lubasid. korralduse poolest mulle meeldis väga, et kilomeetrid olid tähistatud, hea oli oma tempot jälgida.

muidugi, nagu nõudepesumasin ütles, alati jääb midagi kripeldama. mul kripeldavad nüüd need 4 sekundit... ootan järgmist võimalust aja parandamiseks :P

kepikõnd suuskadega. aitab juba kah...

nädalavahetusel käisime Käärikul "suusatamas". ilm oli tohutu ilus ja lund palju. enamuse suusad olid aga paraku sellised, et kord pakkis, kord lipsas ja kord pidas enam-vähem. mõni meist oli aga nii tugev, et tegi laskumistel paarissammu :P 

kepid pakkisin juba suvekorterisse, suusad ootavad puhastamist ja möginaga kokku tegemist.

pildistas Andres Isakar

minu viimase aja jooksuotsad viivad kanali äärde. ja aeg-ajalt sulpsan isegi vette.

inspireeriv kingitus

sain sünnipäevaks palju head kraami. kohe väga head kraami :) mett, teki, patju (3 tükki!), midagi kehale ja hingele. aitäh kõigile! Hannes kinkis sellise asja:

see on nii ilus, et ma tundsin kuidas ma peaksin nüüd ja kohe rohkem sporti tegema hakkama. ja ma olengi mõned korrad sörkimas käinud ja laupäeval sõitsin umbes 5 tundi rattaga. voh!

Tartu Sügisjooks - Tudengimaraton. Ah oli kah...

ma juba mõni aeg haudun seda postitust. et nagu võiks kirjutada miskit. sai nagu joostud ja puha. aga polegi midagi erilist öelda.

või pigem - laupäeval ma küll mõtlesin et mis kuradi mõtetust asjast ma osa võtsin. korraldus selline... noh selline... kiirustamise märkidega. peldikuid olla raja ääres liiga vähe olnud, Holden eksis ühes kohas rajalt ära ja eks puudujääke oli veelgi.

regamine oli mu meelest üldse jama. kui ma esimese (kõige odavama) regamisvooru ajal end tudengimaratonile tahtsin kirja panna, polnud neil kodulehel õiget ankeetigi olemas, pidasin mitmepäevast kirjavahetust korraldajatega et end õigele jooksule kirja saada. ja kogu värk maksis 15 eurot. mõni aeg hiljem tekkis kodulehele korrektne ankeet ja osalemise eest küsiti 5 eurot. kus on õiglus?! miks ma pean maksma 10 eurot rohkem, kui ma end varem kirja panen??

supp oli hea, aga seda va tudengiõlut-siidrit mina küll üles ei leidnud. pidi minema kusagile esimesse valgesse telki, aga no sorri, kui ikka suur silt on üleval hoopis mujal, siis ega ei vaevu enam seda õiget kohta otsima. 

aga üks asi ei mahu mulle küll hinge! mina, kes ma terve 10 km vältel Randelit muudkui kannustasin ja utsitasin ja õpetasin. mina, kes ma olin nii motiveeriv ja innustav. mina, kes ma kogu maa jooksin truuisti Randeli ja tema titekäru kõrval ja seeläbi ohverdasin kõik võimalused joosta oma aega. ja siis need jobud seal tartu maratoni offissis panevad oma kodulehel ülesse minust tervelt 2 pilti ja Randelist 9!!!

päeva kõige paremad emotsioonid tulid sellest, kui maratoni ajal sain paljudele sõpradele kasulik olla. ja õhtul atlantises Tanel Padarit kuulates.

foto pärit Postimehe galeriist, autor Risto Mets

tossude ja taldade keemiast

ma alustan kaugemalt.

ühe väga hea sõbranna õde õpib tartus küünetehnikuks ja tal oli vaja eile modelli, kellele teha maniküüri-pediküüri. muidugi, kes siis ei tahaks tasuta mitmetunnist hooldust :P aga selle nimel pidin hommikuse ujumistrenni palju lühema tegema ja otsustasin, et õhtul sörgin lisaks.

sõrmeküüned on ka seda värvi ;)

umbes 19 paiku võtsin ette oma lemmikraja - emajõe kallast mööda tähtvere spordipargi kanti. jummalast ilus oli! lodjakoja juures oli jõgi nii lai ja tüüne, polnud ühtegi pinnavirvendust. madal selge päike tegi valguse lihtsalt suurepäraseks! 

kogu jutu idu on aga selles, et sörkisin ja tunnetasin oma jalgu. viimased 3 paari jooksutosse on mul kõik olnud asics. nimbus 10 oli täitsa hea ja kallis toss, aga nende ajal tekkiski mul parema jala ahhilkaprobleem. läksin arsti juurde ja seal tehti spets tallad, mis panin nimbuste sisse. kui Jooksupartner käis kord oma aparaatidega tartus, siis selgus, et mu jalale on palju tuge vaja, sobiksid hoopis asics gt-2120. siis jooksin tükk aega nii, et 2120+spets tallad. hüppeliiges ei olnud kunagi valus, aga probleeme oli parema sääremarjaga. paar kuud tagasi käis Jooksupartner jälle külas, vaatas mu jalgu ja ütles, et väga ilus. võiks vahetada tossude vastu, mis on kergemad ja ei paku jalale enam nii palju tuge. ostsingi asics cumulus 13. laupäeval jooksin esimest korda uute tossudega ja originaaltaldadega. säärelihased ei andnud endast üldse märku, küll aga parem hüppeliiges oli peale 2-tunnist sörki valulik. eile panin uute tossude sisse vanad spets tallad ja tulemus järgmine: hüppeliiges mõnus ja korras, aga parem säärelihas natuke kange ja valulik. kui näpu vahel mudida, siis asics originaaltald on palju pehmem ja õhem kui spets tald. nendega joostes on päkaosa kuidagi tundlik ja väsib kiiremini ära.

keemia on kummaline asi, eh?

palun aidake mul valida

tahan järgmisel aastal joosta uuesti täispika maratoni. mulle täitsa sobis tallinna oma - hea hinna-kvaliteedi suhe, rada juba tuttav, muud lisaväärtused... paraku on see 2012 halval ajal :( vaid nädal enne ühte hooaja peaeesmärki EMV rattaorienteerumises. kui see poleks A kategooria võistlus, ei oleks nädalane taastumisaeg üldse probleem.

kuna mu võistluskalendris on suhteliselt tühjad kuud juuni, august ja oktoober, siis vaatasin teisi maratone just nendel aegadel. aga paraku ei leidnud suurt midagi, eriti eestis... 

suutsin välja mõelda mitu alternatiivi, aga ei suuda välja valida sobivamat :)

1.  20 mai Riia maraton
2. 18 august Helsingi maraton
3. 6 oktoober Tartu Linnamaraton

äkki käib siin blogis mõni jooksja, kes oskaks soovitada veel eesti jookse või aidata valida Riia ja Helsingi vahel. Tartu uus jooks jääb vist hädavariandiks.

aitäh! :)

maraton - see on imelihtne! :)

10 km 1:11: 36 koht 1270

21 km 2:29:55 koht 1260 (selle ma panen umbes, sest minu kiip millegipärast ei andnud signaali) 

30 km 3:44:45 koht 1250

42 km 5:22:22 koht 1227

pildistas Ergo

ausõna, ma olin valmis palju hullemaks. igalt poolt kuuldud-loetud hoiatused, et kusagil 33 km kandis hakkab eriti valus ja kõik kohad hõõruvad ära ja vanad vigastused löövad välja ja oi kui raske psühholoogiliselt on jne...
planeerisin oma jooksu nii, et eelmise aasta surnud punktist pean mööda saama mis hinnaga iganes, edasi võin kasvõi kõndida või roomata. 
sellest lähtuvalt ja Alma soovitusi kuulda võttes hoidsin kohe stardist alates 5:00 tempomeistri ligi. kuigi vahepeal tundus, et ma oleksin hoopis rõõmsam kui tempo natukene aeglasem oleks, püsisin selles grupis ilma suuremate probleemideta. esimestest sammudest alates tundsin parema talla all kerget valu ja ebamugavustunnet, see püsis küll üsna pikalt, aga kadus iseenesest. igas punktis võtsin vähemalt 1 topsi energiajooki ja midagi süüa, alguses rosinaid, hiljem ka leiba ja banaani.

www.spordiportaal.ee

teisel ringil jõudsime grupiga russalka juurde (vist umbes 24 km eks?) kui mulle sai selgeks, et sel aastal on lõpp võidukas! :)  üsna kerge südamega ütlesin tempomeistrile, et siin ma jään nüüd maha, sest oli viimane hetk pikemaks vetsupeatuseks. (parasjagu olid need 5 päeva kuus, mis sunnib naisi keskmisest tihedamini vannituba külastama.) sealt edasi tiksusin omas tempos, aga õnneks oli ümberringi palju poolmaratoni jooksjaid, et üksindust ei tundnud kordagi. see üksindus muide eelmisel aastal saatuslikuks saigi.
tp'des võtsin geele - kokku 4 - ja lõpus jõin suht palju, umbes 3-4 topsi igas punktis. 33 km kandis ootasin ja otsisin, et kus see "sein" nüüd on ja millal siis eriti raske-valus hakkab. aga ei miskit :D lõpuni jooksin samamoodi: aeglaselt aga kindlalt, kõndides vaid teeninduspunktides. umbes 30 km kandis võtsin kasutusele oma mp3 mängija, kuhu olin ladunud ca 180 laulu: U2, A-ha, Seal, Moby, Beirut, Madonna.
/pikem vahepala: veel hiljaaegu olin veendunud jooksmisel muusika-kuulamise vastane, sest arvasin kuidas muusikarütm kindla peale jooksurütmi sassi ajab. võib-olla ajabki, aga tuleb hoolega valida muusikat mida kuulad. oma lemmikjooksukohas Jänese rajal olen nüüd mitu korda muusikat kuulates jooksnud ja meeldiva üllatusena on need trennid väga head olnud. mõistus kuulab ja laulab kaasa, lastes kehal teha mida keha kõige paremini teeb - optimeerib ja ökonoomitab. /
nii meeldiv oli näha viimase 10 km jooksul, kuidas kõndivate maratoonarite seljad muudkui vastu tulevad :P ja niipalju kui seda võib kiirenduseks nimetada, suutsin viimastel sadadel meetritel endast veel kepsaka sammu välja pigistada.
ei ühtegi villi, ei ühtegi ärahõõrutud kohta, ei ühtegi krampi! peale jooksu valutasid põlved, liigesest altpoolt masseerideski valus ja reielihased andsid tunda. päev hiljem parem põlv valus ja reielihased treppidest käies. aga muidu väga tibens!  
soovitus, mis mind koju tõi: kui jalad enam joosta ei jaksa, jookse kätega! aitäh meenutamast, Anna!
Spordifoto pildid

tempomeister Jarno

***
vaatasin huvi pärast treeningpäevikut. jooksutrennid - juuni 2:40; juuli 3:40; august 6:40. selle aja sisse ma ei arvestanud triatlone ega vahetusalatrenne. khm, üsna vähe, või kuidas? :P

selle särgi pean ma saama! ja jooks

Jon, I really REALLY got to have this shirt! :P

aga täna tegin trenni kah. hirmsad Priit, Mait ja Silver hakkasid kohe noort nõrka näitsikut tapva tempoga metsa poole vedama. õudne! ise veel irvitasid ja küsisid "ega liiga kiire pole". väk-väk, no loogiline ju et oli!

kuidas ma koos Allan Orasega trenni tegin

kui on vaja joosta ja rattaga sõita ja ujuda ja jõudu teha ja puhata ja mängida ja... ja... ja kui ei suuda otsustada siis aitab see, kui hakata lihtsalt otsast tegema. sörkisin eile jänese rajal, siis õmblesin endale ühe seeliku parajaks. täna nikerdan natuke tööd teha (ma teen Suurt ja Tähtsat Teadust) ja õhtupoole maanteele rattatrenni. 

sel aastal oli esimene kord, kui ma jänese rada jooksin. lootsin, et jõevesi on taandunud ja saab lõpuni. see rada on mulle oluline, sest minu kodu juurest on see edasi-tagasi enam-vähem umbes-täpselt 10 km. aga vat, vesi on küll alanenud, aga ca 600 m enne lõppu ühe silla kaasa viinud ja sealt edasi ei saa :(

hii, ma praegu vaatasin homse Melliste tri lehte. ma olen seal kuri kohtunik. Mäx on nii nunnult kirjeldanud ilmaolusid : "Õhutemperatuur 16 kraadi, pilvine väike tuul! Muidu mahe." ma usun, et pilvise väikese tuulega on lõpp mõnus sporti teha.

aga Allan Orasega tegin koos trenni eile jänese rajal, kui ta tervelt 0,8 sekundi jooksul minust rattaga möödus. inimene ja ratas tundusid teineteisest täiesti lahus olevat, kummalisel kombel moodustades siiski ühe terviku.

kann pringiks!

ahh persse, ytlen ma! see va jooksumaraton l7ks suht aia taha.

pikem jutt j7rgneb, tahtsin lihtsalt oma suurema pettumuse v7lja elada.

***

no nii, hommik on ikka õhtust targem :)

ilmselt võib kokkuvõtvalt eilse jooksu kohta öelda, et inimkatsed jätkusid. peamised hädad olid villihõõrutud vasak jalg ning jooksu lõpus kõrgele kippuv pulss. suu kuivas ka kogu aeg, aga sellega harjus pikapeale ära. 

soetasin eelmisel nädalal endale 2XU kompressioonpõlvikud ja kandsin neid mitu päeva. tossudeks asics'id, mis samuti juba kenasti sisse kantud. kahjuks aga ei töötanud eile nende kahe kooslus vasakus jalas. selles pole midagi imelikku, et üks jalg käitub teistmoodi, sest mul on ortopeedilised tallad, mis omavahel veidi erinevad. igatahes - see koht, kus sokil on paksema niidiga sissekootud suurusnumber, hakkas juba üsna varakult jalavõlvi hõõruma. enne teist tp'd võtsin vasaku põlviku jalast ning lippasin palja tossuga edasi, tp's veetsin natuke aega plaasterdamisjärjekorras ning sain seejärel mõõduka valuga edasi liikuda. aga nende põlvikute kiituseks võib öelda, et sääremarjalihased (sageli minu kirstunaelad) olid pehmed ja mõnusad ning ka päev hiljem ei ilmuta erilist kangestust.

teine apsakas tulenes ilmselt sellest, et ca 30 min enne oodatavat finishit sõin ühe SIS Smart1 geeli, nagu Ain on soovitanud. seda geeli ma varem kasutanud pole ja ilmselt ei kasuta ka edaspidi. kuna mul isegi hommikune kohvilaks paneb südame hoogsamalt käima, siis ilmselt geelis sisalduv koffeiin on minu jaoks liiga tugev. viimased 4-5 km oli kõndimisega suht vaheldumisi, sest tundsin kuidas pulss ronis jooksma hakates väga kiiresti üles. 

aga midagi head ka - parema jala ahhilka on väga ok, ei mingit valu. lihased ja liigesed väga ok, reite välisküljed natuke annavad praegu tunda.

***

ahjah, kanni pringiks sooviti meile laupäeva õhtul tsikliklubis rock-kontserdil :P

Mäx'i matk

pühapäeviti on TriSmile klubil kombeks minna õue ja otsida huvitavaid kohti, kus saaks jalad märjaks ning põlved poriseks. mõni aeg tagasi külastasime mingit vorbuse kandi küngast, sel laupäeval tegime tiiru lodjakoda-vasula järv-kõrveküla-raadi-anne kanal.
mulle hakkab vaikselt jooksmine meelde tulema, aga pulsinäitajad on ikka "huvitavad". kui eelmine kord 180 juures oli süda kurgus ning jaks otsas, siis seekord 180 juures polnud nagu häda midagi. iseenesest muidugi on see number üle mõistuse suur.
aga ujumine läheb see-eest hästi :)

ikkagi

ükskõik, mis prantslastel ka seljas on või ei ole, nad jäävad ikkagi prantslasteks. ja endiselt ei saa ma Pariisist kunagi küllalt :)

aga nüüd tahaks hirmsasti trenni teha. korralikku trenni, eesti moodi - ninast veri välja!
ma mainin siin ära, et laupäeval peale aquathloni tegime turistikat - jooksime louvre'ist trocadero'le. pilte siin.