aeroobne trenn talvel 2013/14

aitäh Kirillile!

never say never :P

pilt Kairi Viherpuu

kuigi ma eelmisel talvel arvasin, et mind ei saa mingi valemiga enam jääauku UJUMA, pean ilmselt siinkohal oma sõnu sööma :) ma olen viimase nädala jooksul juba 3 korda kas anne kanalis või emajões käinud.

ma olen maailmameister!!! (mitteametlikult, aga ikkagi :P)

mul pole väga kaua olnud sellist sabinat sees, kui enne laupäevast jääaugutriatloni! öösel nägin unes, kuidas aura suur bassein oli jõevett täis ja sinna lükati meid vägisi sisse :) laupäeva hommikul kõhus keeras ja pidevalt pidi tegema sügavaid hingetõmbeid, et pulssi rahustada. kohapeal käisid peal "vapruse"värinad ja üldse oli kerge paanika moodi....

saabusin piritale varakult kohale, ilm oli tuuline aga ilus päikeseline. sai tutvuda ratta ja rajaga. no eks ta jäine ja kohati libe oli, aga minu mõistus ei võta kinni kus ja kuidas oli võimalik rattaga nii palju kukkuda. (ajaloolise tõe huvides pean siinkohal märkima, et olen mitu korda sõitnud mootorrattaga jäärada ja selle eest auhindugi saanud. võrreldes raske ja võimsa tsikliga, on jalgratast jää peal valitseda köki-möki.) Ergo ütles, et ka ujumist saab proovida, aga mitte mingi võim poleks mind enne starti vette meelitanud. 

paanika saavutas vist haripunkti siis, kui tuli starti minna. see jääaugu ujumine on täiesti omaette teema, eraldi reeglid ja puha (mida ma loomulikult ei teadnud :P). kui mul õigesti meelde jäi, siis ei tohi startides sukelduda ja vette tuleb tohutu kiiresti minna. ma jäingi alguse koperdama, teised olid ammu positsioonis kui ma alles vette ronisin. 

paremal kogenud taliujujad Irena ja Liilian

mul läks vist tohutu kaua

no eks ma paar korda elus olen peale sauna jääaugus käinud ja kogenumad inimesed rääkisid ka kuidas külmas vees on, aga miski ei valmista sind tegelikult selleks ette. kui kaelani vette ronid, jääb hing korraks kinni (tõenäoliselt evolutsiooni käigus tekkinud adaptatsioon). mul on vaja vette minna tasapisi ja ennast veega harjutada, aga seal anti start jube kiiresti, mul polnud mõtegi veel niikaugele jõudnud. pead ma vee alla ei suutnud suruda, tegin vetelpäästekrooli kogu aeg. 15 meetri pärast olid käed täiesti tuimad, seda ma seal pöördepunktis jändasingi - jäin seisma ja tulin poolenisti veest välja ja üritasin käsi hõõrudes verd käima saada. ei saanud. siis muutusid tuimaks jalad, lõtv jalalöök ja korrektne tehnika olid asjast väga kaugel. välja tulles ei leidnud ma redelil pulki üles, sest varbad ei tundnud peaaegu midagi. 

Liilian toppis endale selga salli
ja püksid ja suure jope...

ilmselt oli see ujumine nii kustumatu mulje minusse jätnud, et pidin seda kohe kõigiga jagama ;) Urmas Vaino oma mikrofoniga seisis sealsamas kõrval ja niimoodi kõik pealtvaatajad teada saidki, et ma esimest korda jääaugus ujun.

no ei saa klambrit kinni!

edasi läks ludinal. tegin seda, mida ma väga hästi oskan - kiiresti tossud jalga, jakk selga ning kiiver pähe. järjekorra olin juba varem valmis mõelnud, ajudega töötaja nagu ma olen. ainuke asi oli luku ja klambri kinnipanemine, mis jääpulkas sõrmedega eriti ei tahtnud õnnestuda. 
rohkem polegi midagi erilist rääkida. ratas läks hästi, kordagi libedusega probleemi ei tekkinud. minu poolest oleks see ring võinud kolm korda pikem olla. jooksus sain mahti ka ringi vaadata, et kus mu konkurendid ka on, aga mitte kedagi polnud näha. teise ringi ma lihtsalt sörkisin ja oligi kõik. üle finishijoone jõudes väike trismile hüpe ja siis kibekiiresti midagi selga.

juba lonkides

rattasõit teeb alati tuju heaks :)

pärast oli adrenaliin kõrgel ja ajud ilmselt külmunud, sest teleintervjuu oli suht kummaline :D siin on vastused, mis ma tegelikult oleks tahtnud öelda:

* verd oli näha, kas sellisel võistlusel higi ja pisaraid ka on? - no eks suvekuudel tuleb rajal tõesti palju higistada, aga pisarad on enamasti küll vaid õnne- ja enesega rahulolu pisarad. finishis on tihtipeale selline tunne, et oled millegi võimsaga hakkama saanud.
* hakkas palav? - jääaugus oli küll tunne, et külmus tungib üdini, aga rattasõidul ja jooksul tuli inimese tunne juba tagasi ja hakkas päris soe.
* aga kui võrrelda talvel ujumist, rattasõitu ja jooksmist, mis keerulisem mis lihtsam oli? - ujumine oli üsnagi keeruline, käed-jalad tuimad. ei saa aru mis liigutusi teed. kõige lihtsam oli kindlasti rattasõit, seda võib nimetada vist minu põhialaks. sõidan palju tehnilistel maastikel, see annab hea rattatunnetuse ja tasakaalu.
* miks sa otsustasid läbida? - esiteks kindlasti hea seltskonna tõttu, klubikaaslased kutsusid. talvisel ajal ei jaksa ka kogu aeg suusatada, huvitav on proovida midagi täiesti erinevat. 

meedia piiramisrõngas

auhinnaks saime külmutatud köögivilja :D

pildid Ergo Tamm, Malle Elvet ja Kai-Ines Nelson. ürituse koduleht siin.

ood külmale!

nagu enamus inimesi sel nädalal, räägin ka mina täna külmast! 

ma olin siiani tagasihoidlikult arvanud, et mul on külma ilmaga eriline like-like suhe. et ilusad jahedad talveilmad on lihtsalt super ja kõik kes -15 juures vinguma hakkavad, on nõmedad. külma ilma ja lund pole minu meelest kunagi küllalt, mu töökaaslased tahavad juba ammu osta mulle ühe otsa lennukipiletit Omjakoni (kusjuurest nende endi initsiatiiv!). 

aga täna hommikul sain mina põrmustatud!!! tulin parasjagu mööda herne tänavat suusatrennist, kui nägin midagi mis mu eneseväärikust põhjani kõigutas ja minu suure suu kinni pani. enne trenni minekut näitas mu kraadiklaas akna taga -24, aga ta vist väheke valetab (et mulle meele järgi ilmselt olla). ok enivei, kõnnin mööda hernet suusad seljas ja vastu tuleb kasukaga peen proua, huuled värvitud ja põsed õhetamas. see keskealine proua sõidab ilusa punase naistejalgrattaga, samal ajal ühe ilma kindata käega valgesse taskurätikusse nuusates. ma olin madalam kui muru :)

minu kangelane ;)

Pekist Priiks

siiamaani ei olnud suutnud meie suured ja võimsad juhid genereerida talvisest Pekist Priiks üritusest videot. tarvitses aga noorel ja siredal Silveril asi kätte võtta, kui meeleolukas video valmis nagu naksti!

Pekist Priiks ?

eile oli vastu kõiki ootusi üks tore ja lihtne päev (sest ma ei pidanud seekord Andiga ühes paadis olema :E). kui laupäeval tekitas Mäx kerget paanikat, öeldes et kaevab rajal oma maasturit hangest välja ja et pooled inimesed üldse ei tulegi, siis pani see ennastki vähe kahtlema. valmistusin halvimaks - panin kotti sokke ja geele ja täislaetud mobiiltelefone... kuid kõige kasulikumaks oleks osutunud hoopis üks korralik kaart. oh Mäx, Mäx! ise nii tark ja ilus mees, aga kaartidest ei tea vist tuhkagi (oma tõelist arvamust ja roppu sõimu kirjutan uues salablogis, mida asjassepuutuvad kaunishinged lugeda ei saa :P).
kuna kepikõnnihuvilisi peale minu ei olnud mitte kedagi - kujutage ette 5 tundi üksinda keppimist :( - siis surati mulle näpu vahele google'st väljaprinditud ilma mõõtkavata kaart, kus kahvatul hallil taustal olid teed märgitud kahvatu halli joonega. legend "siit pööra paremale, sealt pööra vasakule" oli ilma distantsideta, nii et ise tuli nuputada, kas vasakule keerama peaks saja meetri või kahe kilomeetri pärast. vähemalt lunastas Mäx end sellega, et omas väga vastutulelikku isa, kes mulle paar korda vastu tuli ja autoga õigele teele transas.
ainus mälestus päev hiljem on suuuuuur verilihal vill paremal kannal, mis teeb jalanõude kandmise sündmuseks omaette. aga sellist tunnet küll ei ole, et oleks nüüd hirmsasti pekist prii või midagi...

õhtul vaatasin televusserist seda aasta sportlaste pärgamist. täitsa viisakas meelelahutus, etenduse stsenarist polnudki päris andetu tegelane. minu teadvusse jõudis aga hoopiski üks laul. see meeldib mulle juba varasemast, aga eileõhtuses kontekstis näitas ennast hoopis uues valguses.
"on suurtel meestel suured teod..." sellest saavad vast kõik aru.
"kallis sõber, sind austan ma... sa tead, see tunne alles jääb..." spordikontekstis natuke ootamatu, nõus? aga ma pole asjata maailmatoimimise teooriaid õppinud, ilma et ei suudaks enda jaoks väga tugevaid seoseid leida :)
sinu igipõline konkurent, kes alati esimese koha ära napsab. sinu valu paremas hüppeliigeses, mis viimased kilomeetrid põrgupiinaks muudab. sinu väsimus, mis tuleb alati valel ajal. sinu vanus, mille kuuma hingeõhku kogu aeg kuklas tunned. sinu emotsioonid, mis ei lase keskenduda ja endast kõik anda. sinu masendus ja tüdimus, mis paneb küsima - mis mõte sellel kõigel on.
see on su sõber ja seda sa austad.

olukorrast Jänese rajal

laupäeval oli ette nähtud ühissuusatamine, aga mul jäid suusad koju ning tegin kepikõndi. mõtlesin, et uurin jänese rada, kuidas seal läbitavusega on. kuidagi ei olnud, sahka polnud näinud ei uus promenaad ega papliallee. sissetallatud kitsas rada, suusajäljed. samas vastaskaldal oli kenasti sahaga puhtaks lükatud peaaegu lodjakojani.
igatahes, vaatasin dendropargis liuglevaid suuskureid ja otsustasin, et kepikõnd on väga vale sport selliste lumeolude juures :P
pühapäeval suuski koju enam ei jätnud, tegin ca 2 h dendropargis ja ovaalidel. ei saa mina aru, kuidas ma veel kaks talve tagasi suutsin kukkuda pea igal nõlval nii sprindirajal kui dendros... tehnika hakkab tagasi tulema ja sellega koos ka tunne, et suusatamine on üks imeline asi :) enam ei olegi vere maitse suus...ülimalt temaatiline pilt pärit SIIT

suuska kah

kuigi erilist himu suusa järgi ei olnud, võitis täna kohusetunne ja käisin dendropargis suusatamas. rulli- ja sprindirada olid rahvast täis, dendropargis aga vaatamata normaalsele rajale oli vähe inimesi. meenutades seda, kuidas ma umbes aasta tagasi üldse suusatamisega taasalustasin, oli täna suht hea. tunnetus oli enam-vähem alles. tegin 4 ringi rullirajal ja dendros ühe ringi, peaks kokku tegema umbes 9 km. aega kulus tunnike, aga see oli üsna hästi, sest eks ma pausitasin ja vahtisin ringi ikka kah.

kogu trenn:
aeg 1:31:07; TE 5,0; keskmine 161; max 181; energia 1150 kcal.

trenn twisteri poistega

sattusin saku kanti twisteri poistega trenni tegema. ca 2 tundi jooksu/kõndimist + ca 1 tund suusatamist. parajalt lumine, aga mitte väga külm ilm. lahe! :)