Pühapäev, 28. august 2011

selle särgi pean ma saama! ja jooks

Jon, I really REALLY got to have this shirt! :P
aga täna tegin trenni kah. hirmsad Priit, Mait ja Silver hakkasid kohe noort nõrka näitsikut tapva tempoga metsa poole vedama. õudne! ise veel irvitasid ja küsisid "ega liiga kiire pole". väk-väk, no loogiline ju et oli!

Esmaspäev, 22. august 2011

Karksi-Nuia tri

et ma juhtusin olema sel päeval nuiast mitte väga kaugel, ja kuna väga tõenäoliselt oli see minu jaoks suve viimane triatlonivõimalus, siis tegin kaasa harrastajadistantsi. 
äpardused algasid põhimõtteliselt kohalejõudmisega. nimelt olin tervelt 25 minutit enne starti kohal. see tähendab, et tegemata jäi soojendus ja rattaproov. mis rattaproov? Marika oli lahke ja tõi mu ratta tartust, aga paremaks äramahtumiseks olid alt võetud nii esi- kui tagajooks. tagajooksuga polnud ma varem opereerinud, seega et asi jälle korralikult kokku saaks, lasin Jon'il ennast skype'i kaudu enne juhendada (Jon, ma tänan sind). sain ilusti aru ja oma meelest tegin kõik õigesti. aga...
aga algusest. no maitea mis mul ujumisega lahti on! on nagu trenni tehtud juba kah ja hirmu avavee ees pole mul mitte kunagi olnud, aga vat ei lähe mitte kuidagi see asi. selili krool on ikka kõige mugavam.
ratta peale minnes jäi kõigepealt vasak king pedaali külge kinni. lõin pahkluu mitu korda ära (jalg on siiani katki, paistes ja valus) ega saanud kuidagi kinga lahti. siis peale istudes ja väntama hakata püüdes käis imelik kõrin. kett oli nimelt maas! duh. kusjuures jooksu alla pannes EI OLNUD kett maas.
jooks oli selline, nagu tavaliselt. see tähendab mõõdukalt aeglane, aga seekord ma vähemalt ei kõndinud. peale finishit käppelt asjad kokku ja tagasi nigulasse üliõpilaste arvestusi vastu võtma :)

Teisipäev, 16. august 2011

puhkus Nigulas

noh, ega ma tegelikult siia just puhkama ei tulnud (vaja nimelt 15 üliõpilast eesti selgroogsete osas targaks teha), aga siiski. kena koht, ülisoe järv ja ilmad lubatakse ka päikeselisena hoida.
Nigula will always have a special place in my heart :)
for Jon :)

Esmaspäev, 15. august 2011

Elu on lill!

Vaughan mingil punkfestivalil
Jon, Ben ja Dan

Esmaspäev, 8. august 2011

TriStar 111 - elu on lill!

täitsin plaani - naeratasin algusest lõpuni ja lõin patsu ja lehvitasin ja suhtlesin ja... ilm oli imeilus, TriSmile lebola MAAILMA KÕIGE PAREM ASI, pidu vägev ja vanad head tuttavad eelmisest aastast. ratast tegin palju kauem, kui lootsin, seetõttu ka oodatust kehvem aeg. loodan enda finishist palju pilte näha :)
hetkel rohkem ei kirjuta, Jon the carpenter ootab.
***
nonii nonii nonii, hakkasin suure hurraaga pihta, et purskan kõik oma mõtted ja tunded siia välja. aga... aga... kust pihta hakata. mis on tähtsam? sport või sõbrad? :P
äkki algaks algusest.
neljapäeval tõin riiast Nico ja paar asjapulka. viisin Rolandi bussijaama. riia linn on nende kuusvarvaste poolt paraku nii seatud, et kui tahad teha vasakpööret või muud olulist manöövrit, siis sulle vajalikus kohas on see keelatud. seega pidin ma tegema tagasipöörde üle pideva joone, mille peale Nico: "you are very effective driver!" :D käisime mööda linna ja jõime kalja (välismaalaste üks lemmikjooke). ostsin kleidi, mis kõigile väga meeldis, aga tunnistati ühiselt pisut pikaks :P
reedel maabusin pühakale. trismile telk vapustas kohe esimesel pilgul - kohvi, õlut, vett, mahla, veini, massöör, suured pehmed padjad punasel vaibal. oh, need padjad! nende eest sai Mäx kõik oma varasemad patud andeks.
pildistas Piret

reede õhtul olime viksid ja viisakad ja käisime ainult kohvikus. mul otseselt puudub arvamus Veiko Tääri kohta, pole teda lavalaudadel ammu näinud ja isiklikult ei tunne, aga tema kohvik on küll super. kena kujundus ja toredad ettekandjad, hinnad otepää kohta küll kõrged aga vapustavad toidud! vähemalt need magustoidud, mis me tellisime, olid ülimaitsvad. sel õhtul tähistati natuke ka Jon'i sünnipäeva, ta sai 29. teel ööbimiskohast kohvikusse leidsime suurepärase muusikaga garaazhi, kus oli umbes 2 tsiklit, trummikomplekt ja mitu lahedat pikajuukselist rokkarit.
laupäeval olin tubli ja käisin 33.3 rattakohtunikuks. ma oleks nii tahtnud bitch olla ja lehvitada kollaseid ja musti kaarte, aga võta näpust, enamus sõitis tohutu ilusti. sain teoks teha ühe ammuse soovi (noh, nii umbes märtsikuust alates). kallistasin Augustit korralikult.
laupäeva õhtul korraks Eva ja Jon'iga comebackis, kukupailt kell 12 juba magamas.
pühapäev. 
ujumine.
pildistas Tanja
vette läksin rahulikult viimaste seas. lehvitasin ja naeratasin kaamerasse, mis ujus veidi aega koos minuga. esimesed 100m oli suurepärane, stiil hea ja tunne veel parem. siis hakkas miski jala küljes lipendama, kiibi rihm nimelt. viipasin ühe kajakimehe enda juurde, kes pani selle ilusti kinni. sealt edasi aga istus millegipärast ainult selili krool. ümber poide tegin konna. aeg selline, nagu ootasingi.
ratas.
pilt www.spordifoto.ee

esimene ring oli lihtsalt võrratu. naeratasin ja lehvitasin. ilusti üles, ilusti alla.  lobisesin mäe tänava tp's rahvaga, sõin kurki, banaani ja geeli. teine ring ka väga ok, aga tagumise käiguvahetaja link hakkas kuidagi logisema. kollase rattaauto poisid tõmbasid sinna õnneks veidi teipi peale ja käis küll. aga kolmas ring oli juba vaevaline. niiii nüri oli neid raja kaugemaid mägesid võtta. tundsin puudust kaardist või millestki, et oleks natukenegi huvitavam. kolmandal ringil oli ka see häda, et hargivahe oli väga valus. pool jalgade jõust läks sellele, et hoidsin ennast täie raskusega sadulale istumast. see valu võis olla sellest, et jalas oli 2 paari - tri kombe ja rattapüksid, mis mõlemad läbimärjad (tp's kallasin hulga vett kaela). lisaks tarbisin vaid 1 geeli raja alguses ja teise kolmandal ringi. selgelt liiga vähe. aeg miljon korda pikem, kui ootasin.
jooks.
või õigemini sörk+kõnd.
ma mäletan oma esimesi ratas-jooks üleminekuid. milline piin see oli! arvad küll, et jalad on all ja jooksevad, aga tegelikult on all hoopis kargud mis valutavad. aga imede ime, üleminekutrennid on olnud täiesti asja ette. seekord ei mingeid krampe ega puisust ega proteste jalgade poolt. 
plaan oli ülesmäge kõndida ja muidu sörkida ning seda ma tegingi. kõndimist tuli rohkemgi, sest pulss tegi nalja - juba 165 kandis oli natuke halb ja nõrk olla. tagumises tp's võtsin ära sokid, sest pähekallatud vesi jõudis kõik varvaste juurde loksuma. aga endiselt - naeratasin ja lehvitasin ja lõin patsu ja kallistasin... aeg umbes selline, nagu arvata oli.
finishisirgel oli suur üllatus, kui nägin kõiki motohunte oma kollaste vestidega ilusti raja äärde joondunud olevat. :D sain nad kõik loodetavasti ära katsutud. enne finishijoont paar trismile-hüpet ja oligi kõik! 
pildistas Tanja


õhtul täiega comeback'is. tants ja trall ja väike viin-rumm-siider-shampus. magama (või vähemalt horisontaalasendisse) umbes kell 5 hommikul. järgmisest päevast ja õhtust ma ei räägi :)

ei, natuke räägin ikka. teisipäeval viisin Thomas Hellriegel'i tallinna lennujaama, aga enne lendu tegime väheke aega parajaks. Thomas on kõige parem shoppaja, keda ma tean!!! südamerahuga seisab kõrval ja aitab valida õiget värvi stringe. kui kingad sobivad, siis seda ta ka ütleb ja sunnib ostma :P ma pressisin talt välja lubaduse, et hiljemalt järgmisel nädalal paneb ta netti oma tutvumiskuulutuse üles. väga armastusväärne ja üksik, nagu ta on. 
***
Ingrid ütles Jon'i pilti vaadates: "sport on ikka tore asi küll" :D :D :D
***
eraldi sektsioon on Jüri Suurkivi piltidele


Motohundid :*


Esmaspäev, 1. august 2011

Viitna tri

laupäeval käisin Viitnal. kui nüüd keegi vaatab finishiprotokollis minu tulemust ja mõtleb, et see oli mahavisatud aeg, siis pipart talle keele peale! täitsin oma eesmärgid kuhjaga! eesmärk number üks oli - olla ilus algusest lõpuni (ehk siis proovida oma kombet võistlustel). eesmärk number kaks - finisheerida (ehk siis enne pühakat saada triatlonimaik suhu, sest viitnal oli mu esimese tri start sel hooajal). eesmärk number kolm - saada kokku vanade ja uute sõpradega (ehk siis tahtsin Almat patsutada ja pidin Marko Albertile ketta viima). ja peamine eesmärk - lehvitada ja naeratada algusest lõpuni (ehk siis nautida ja chillida ja elu-on-lill). veelkord - kõik läks suurepäraselt korda!
need mõned väikesed viperused, mis võisid mu tulemust paari minuti võrra kehvemaks teha - ujumises vee neelamine, rattaklipi vahele muda kogumine ja jooksurajal teravad pisted küljes - ei muuda mu mälestusi üritusest. elu-on-lill, onju! :)
Jüri Suurkivi pildid.
TriSmile hüpet pole veel keegi korralikult pildile saanud :P