teisipäev, 29. oktoober 2013

Libahundi jälg Viimsis rattaga

ja jutt tuligi :P
esiteks, kuna sel suvel ei saanud ma üldsegi realiseerida oma suurepäraseid rattarogainimise andeid, siis mul täitsa sügeles juba. hea on, et sügiseti lausa kaks pikemat ratta-o võistlust toimub, xdream ja libahunt.
bike xdream on ikka natuke nõme küll, kust ma võtan need 2 sõpra, kellega enam-vähem võrdne olen ja kes tol päeval parasjagu võistelda saaksid. no ei võtnud sel aastal mitte kusagilt. kirjutasin korraldajatele, et kas "lasete mind äkki üksi peale, osalen väljaspool arvestust ja maksan ja naudin niisama teie üritust?". ei, seda ei saavat nad teha mitte, sest "kui laseme ühe inimese niimoodi peale, siis tahavad teised ka". no mida loogikat?! kui teile tundub, et sellise formaadi järgi on nõudlust, tehke siis ometi selline võistlus!
õnneks on Libahundi korraldajad inimesed ja lubasid mind lahkesti ka üksinda starti. regasingi ennast ilusti soolosõitjaks ära, aga ülla-ülla, nädal enne võistlust helistas Indrek ja küsis, et äkki ta tohiks sõita koos minuga. rõhutas mitu korda, et sõidame nii, nagu mina tahan :P no mis mul sai selle vastu olla, Indrek on hea rattaorienteeruja. 
võistluspäeval oli ilm sitt, aga see meid eriti ei morjendanud. oligi hea, ei hakanud palav. kaart anti kätte juba tund enne starti, meil Indrekuga suuri erimeelsusi planeeringu osas ei olnud.SI võttis Indrek oma kätte, sest härrasmehe ja tugevama osapoolena oli plaan teda saata teest eemalolevatesse punktidesse.
alustasime Viimsi mõisapargis oleva lisaülesandega, mis mulle jumalast lihtne oli. (khm, peab vist alustuseks ära märkima, et 20 esimest aastat oma elust veetsin ma Viimsis.) siis suundusime randa, kus kunagi oli tohutu prügimägi, nüüd luks majad. edasi vana keskkooli staadionile ja siis rohuneeme viivale suurele teele. nõks enne punkti 23 sõitis Indrek krabinal üle klaasikildude ja punktis selgus, et tagakumm oli katki läinud. pekki! oli mu esimene mõte. ja kui Indrek ütles, et tagavarakumm jäi autosse, siis mõtlesin et no mida perset sa selle sinna jätsid?! aga noh, mis teha. tagajooks alt ära, ja minu rattaga padavai tagasi võistluskeskusesse. ma läksin niikauaks kõrvalolevasse poodi vihmavarju. see on see lihapood pisikese tuletorni all ja tundus, et pood on suht populaarne, rahvast käis palju. ühel hetkel peatus poe ees suur must BMW maastur, välja tuli kena nooremapoolne meesterahvas. vaatas poe ees seisvat poolikut ratast ja tuli küsis mu käest: et kas on uut tagakummi vaja? tule ma laenan sulle, ma elan siin lähedal. ei, see ei olnud miski liba, vaid täiesti siiras soov aidata. 
enivei, umbes 20 minuti pärast oligi Indrek tagasi (mida hekki sa nii kaua seal tegid?!) ja saime võistlust jätkata. punktid olid kõik lihtsates kohtades ja teed ka enamuses kiiresti sõidetavad. sihvkapunktis me küll hakkasime suure hooga lisaülesannet tegema, aga mõne minuti pärast sai selgeks et need 4 puntki pole seda ajakulu väärt. annetasime oma kooritud seemned mingile jalgsivõistkonnale ja kimasime edasi. punkt 58 oli selline, kus ma jäin tee äärde ootama ja edasist rada planeerima. sest selge oli, et oma esialgse planeeringu peame suures osas ümber tegema. aga Indrekul läks metsas jube kaua ja see tähendas, et olime oma graafikust lootusetult maas. algne plaan oli võtta veel punktid 66-41-67-(34-61-kui aega on)-83-32-56. aga peale kanuupunkti oli selge, et üsna otse tuleb nüüd minna finiši poole. jõudsime teha veel köitel ronimise lisaülesande ja käia majaka juures ning kimasimegi otsejoones lõppu. ma ei tea, kas 3 ja poole minutiline ajavaru oleks võimaldanud veel võtta punkt 25, mis asus tünni sees?
vaatamata äpardustele oli hea sõit. 4 tundi väntamist ei andnud üldse pärast tunda, kõige valusam oli hoopiski kanuusõidust õlg.
nüüd võib rahulikulttalvele vastu minna. seda küll mitte suusatades, sest kavatsen oma suusad nüüd hooaja alguses maha müüa ja ilmselt uusi ei hangi enne, kui kevadiste soodukate ajal.

esmaspäev, 7. oktoober 2013

Tartu Sügisjooks 10 km, tuligi rekord!

jess, jooksingi elu kiireima 10km!!! noh, võib ju norida, et kuna see oli tervelt kolmas 10km minu elus ja et alguses olin ikka väga aeglane, on ajaparandus kerge tulema. aga suva sest, meel on ikka rõemus! 
starti läksin põhimõttega, et tiksuma ei hakka. jooksen mõõdukalt käbedalt ja kui jalg enam ei kannata, tulen hoopis rajalt ära. tiksunud olen oma elus juba küll ja küll, aeg on jalad kõhu alt välja lükata ning teha paar kiiremat liigutust. 
enne laupäeva ei teinud ma peaaegu mitte midagi. esmaspäeval käisin peputrennis, kolmapäeval Pirksaare trennis ja neljapäeval ujumas. jooksumoodi liigutusi tegin reedel miski 20 min vältel, kui õpetasin mukit ilusti sörkima. oma 4 kuu kohta on ta väga tubli, mul on tunne et temaga me veel alles jookseme :P
laupäeval võtsin samuti rahulikult, tegelesin lapsega ja pikutasin telku ees. küsimusi tekitas, mida selga panna, ilm tundus nii soe, aga samas tuuline. otsustasin äraproovitud kombinatsiooni kasuks, selga läks maratonivorm.
esimene km jooksin suht täpselt 5:00, mis mind tsipa ära ehmatas. liiga kiire oli. edasi vaatasin kogu aeg kella, et no millal siis väss tuleb ja tempo raugeb. aga ei tulnudki ja ei raugenudki! pidin end sundima veidi aeglasemaks (jah ma tean, päris jooksjad naeravad end praegu ribadeks) sest selline jaksamine oli veidi hirmutav, kogu aeg mõtlesin et ega seda pidu pikalt ei ole... ja et parema jalaga tahaks veel kunagi joosta, ei ole vaja teda ära tappa. seda silmas pidades võtsin sildade juures olevad väikesed ülesmäge põksud kõndides, et ahhilkat päris ära ei venita. noh kui aus olla, siis oli kerge valu paremas sääres kogu aeg sees, aga kordagi mitte nii tugev et oleks katkestada tahtnud.
kõige suuremad tänusõnad Margus Pirksaarele! kunagi ma vihkasin jooksmist, ei jaksanud ja ei tahtnud ja põrutas ja üleüldse oli nõme. aga suuresti täna tema tehnikatrennidele - kus jooksma eriti ei peagi - tunnetan oma keha palju paremini ja naudin jooksmist. aitäh!