Teisipäev, 29. november 2011

palun aidake mul valida

tahan järgmisel aastal joosta uuesti täispika maratoni. mulle täitsa sobis tallinna oma - hea hinna-kvaliteedi suhe, rada juba tuttav, muud lisaväärtused... paraku on see 2012 halval ajal :( vaid nädal enne ühte hooaja peaeesmärki EMV rattaorienteerumises. kui see poleks A kategooria võistlus, ei oleks nädalane taastumisaeg üldse probleem.
kuna mu võistluskalendris on suhteliselt tühjad kuud juuni, august ja oktoober, siis vaatasin teisi maratone just nendel aegadel. aga paraku ei leidnud suurt midagi, eriti eestis... 
suutsin välja mõelda mitu alternatiivi, aga ei suuda välja valida sobivamat :)
  1.  20 mai Riia maraton
  2. 18 august Helsingi maraton
  3. 6 oktoober Tartu Linnamaraton
äkki käib siin blogis mõni jooksja, kes oskaks soovitada veel eesti jookse või aidata valida Riia ja Helsingi vahel. Tartu uus jooks jääb vist hädavariandiks.
aitäh! :)

Pühapäev, 27. november 2011

nädalavahetused on mõnikord niiiii rasked

reedel tuleb olla seminaril ja kuulata usinasti, kuidas järgmiseks hooajaks plaani teha. siis peab minema big beni, et vaadata üle Freddy. siis kähku püssikasse ja traksis spordipoistega tants kella kolmeni hommikul.
laupäeval juba (JUBA!!!) kell 12 varahommikul oodatakse sind auras, kus peast põrunud ujuvad 15 km. sina ujud seal oma 4 km ära. rohkem ei jõua sest pead kiirustama kursaõe juurde pittu. seal ka ei saa kaua olla, sest ees ootab järgmine üritus. umbes kella 18 paiku laekud lehevaablaseuurija sünnipäevale. seal on ka sinu doktoritöö juhendaja, kes - tsiteerin - mängib kõrvaltoas genitaalidega.... duh. hiljem jätkub pidu mökus, kus sinu magistritöö juhendaja kogu aeg kenadele neidudele mõlemal pool letti drinke välja teeb ja tooli pealt maha kukub. vaevu-vaevu saab kell kolm tuttu.
pühapäeval on õnneks kergem. külastad eesti klassikuid tartu kunstimuuseumis ja üleüldse oled kuidagi uimane ja vati see. küll on hea, et varsti on päästev esmaspäev.
nädalavahetuse märksõnad lehevaablaseuurijalt.
postmodernism=podernism
tüdrukuga tantsides ei ole määravaks mitte rütmitaju, vaid y-kromosoom
:D
***
ei, esmaspäev on ka veel suht raske...


pariis on minu linn. ma tunnen temast nii puudust...

ps. "mängis" putukate genitaalidega binokulaari all, mida teie siis mõtlesite :P

Pühapäev, 20. november 2011

jänese raja püsikunded

mulle meeldib jänese rajal trenni teha. esiteks on see kodule lähedal, teiseks on see täitsa kena ja kolmandaks on see ~10km edasi-tagasi, peaaegu paras. laupäeval aga avastasime Henriga kanali ja jõe vahelist ala. ka seal on jõekaldal sissetallatud rada, mis näis hästi jooksmiseks sobivat. lähen varsti proovin järgi.
aga jänese rajale olen sattunud viimasel ajal pühapäeviti keset päeva (sest ükski terve mõistusega inimene ei jõua ju varahommikul 9:30 Vooremäele...). paljud vastusörkivad näod tulevad tuttavad ette, suvistelt võistlustelt ja rajalt. nii tore :) 
ja viimasel ajal klappideta enam ei saa.


Kolmapäev, 16. november 2011

triatlon tekitab paanikat!

aeg-ajalt on ikka kuulda olnud, kuidas keegi triatlonivõistlusel surma saab. tõsi, taolised uudised jõuavad suurde meediasse palju harvem, kui näiteks surmad jalgpalliplatsil või maratonirajal, aga väikeses kogukonnas liigub info mööda inimesi ja eks erakordsus on ikka kõneaineks.
eestis pole triatlon veel nii levinud spordiala, kui näiteks euroopas või ameerikas, kuid äkki ongi hea - me saame õppida teiste vigadest. naljaga pooleks allolevale jutule sissejuhatuseks: järgmise aasta Pühajärve TriStaril on meie klubi lebola järel populaarseim koht psühholoogi telk...

kellele poleks võõras see tunne, et kui stardipauk on antud, läheks justkui  ujumisetapile keegi teine :) sest see pole ju sina - sina, kes sa oled kümneid ja sadu tunde basseinivett nühkinud, lugematuid kordi niisama enda lõbuks järvedes sulistanud ja tunned end üleüldse nagu kala vees. sest see  teine inimene ahmib õhku, käed-jalad vehivad tühja ning mitte miski ei meenuta seda ilusat ja tugevat krooli, mis sind treeningutel jõuliselt edasi kannab. 

halvimal juhul lõpeb selline "ujumine" surmaga, nagu räägib ameerika triatlonisurmi analüüsinud artikkel. nende andmetel on 100 000 osaleja kohta keskmiselt 1,5 surmajuhtu. mehed surevad suurema tõenäosusega kui naised (vastavalt 1,9 ja 0,8) ning pikkadel distantsidel sureb rohkem, kui lühematel - keskmiselt 2,8 inimest (sel puhul 95% usaldusintervall lausa 7,5). erinevused olid tingitud ka osalejate arvust: fataalselt lõppesid vaid suure osalejate arvuga (1100-1600) võistlused. kõikide surmajuhtumite peale arvutatud keskmine vanus oli 44.
ametlikuks surmapõhjuseks oli enamasti uppumine ja umbes pooltel juhtudel oli kaasaaitava tegurina välja toodud südameprobleemid. aga tegelikult, mis selle jama siis tekitab?
füüsiline kontakt; külm keeriseline vesi; kui inimene on hädas, on seda raske märgata ning abi ei jõua õigeaegselt kohale. no kuulge, ega ma eile sündinud pole! külm vesi pole midagi uut, trüginud oleme oma elus küll ja küll ning trenni on tehtud nagu kah. aga kui sageli on kõik need asjad koos paanikahooga??? paanika ei ole tingimata alati psühholoogiline seisund, võib juhtuda et keha lihtsalt füsioloogiliselt reageerib mingile olukorrale.
ma loetlen nüüd paanikahoo mõned sümptomid ja teie öelge, kas tuleb tuttav ette :)
- kiirenenud pulss, südamepekslemine
- higistamine
- värinad
- õhupuudus või lämbumistunne
- iiveldus või "kõhus keeramine"
- uimasus või peapööritus
- ebareaalsustunne
- surmahirm
- külma- või kuumahood
- torkimistunne või surinad, "sipelgad jooksevad"
washington post kirjutas hiljuti, et just paanikahoog - millest ei jää kehasse mingit jälge - on triatlonisurmade puhul määravaks.
huuu, minul tekkis selle jutu peale küll tunne, et suvel jääb iga start mul viimaseks :P paanikahooge saab läbi elada ka enda teadmata ja vaat milleni see viia võib!!!
kuidas siis asja parandada saaks?
* tõsta inimeste teadlikkust südameveresoonkonna tervise suhtes. iga inimene peaks oma riske teadma ja nendega arvestama.
* ujumise ajal keera end selili, mine rahvasummast välja. mis sest et siis lähevad kõik mööda, vähemalt oled elus ja jõuad ratta- ning jooksuetapile.
* räägi kliinilise psühholoogiga, kes vahetult enne starti võistlejate seas ringi luusib või mine enne stardikoridori sisenemist hulluarsti telgist läbi. nii saad teha vähemalt New York City Triathlonil, aga kes teab, äkki varsti ka Pühajärvel :)

Reede, 11. november 2011

täiendus sporditegemise taustamuusikasse

tundub, et väärt plaat, mida sörkides kuulata. aitäh Etsile.

 
PS. Merike, ka seda võid jõuludeks kinkida :P