hormoonravi!

kõlab koledasti, onju! :P
aga tegemist on hoopis ninaspreiga, kus toimeaineks flutikasoonpropionaat. ei jaksanud mina enam õhupuuduse käes kannatada, pealegi avastasin et taskurättidesse on augud siginema hakanud.
lisaks on vaja minna laupäeval kajakimatkale ning hiljem veel bike xdreamile (tiim Manny, Sid ja Lumejänes :P).

see on mu "sportlaskarjääri" jooksul esimene pikem haigus ja täitsa huvitav on jälgida, mida organism teeb. eile sõitsin üle mitme-setme nädala ratast ja oli selline keskmine pingutus. mida aga polnud, oli minu jaks. loomulikult voolas ka tatt ojadena, aga üldine nõrkus ja võhmapuudus oli ka väga suur. lausa murelikuks tegi, et kas ma bike xdreamil üldse jaksangi...

tatt

tänan küsimast, olen ikka veel haige. see tatt, mis juba nädal aega mind tappa tahab, ei ole kindlasti pärit minu hingamisteedest, vaid kusagilt kosmilistest avarustest. ma olen sageli imestanud, kuidas mahub suhteliselt kitsastesse kanalitesse suur kogus tatti, aga sel korral on asi täiesti teisele tasemele jõudnud. nädal aega hoolsat nuuskamist pole tatikogust vähendanud, hoopis vastupidi - teinud ruumi uuele värskele tatile.
igatahes kavatsen asuda vasturünnakule. sel nädalal väike linnasprint ja taaskohtumine fittestiga. kaua sa ikka jaksad vegeteerida...

maratonil katkestasin

kuna olen 3 päeva olnud kodus haige ja praegugi ei vastuta täielikult oma ütlemiste eest, siis teen lühidalt.
katkestasin umbes 23 km järgi, sest tundus et lõpetamine nõuaks liiga kõrget hinda. haigusevimm oli juba varem sees, kurk valutas ja higi lahmas ojadena.
*********
nonii, olen väheke adekvaatsem :)
pühapäev algas halva enesetundega, aga ma panin selle närveerimise arvele. start ja muud ettevalmistused läksid hästi, hoolimata oma stardinumbrist alustasin tagumiste seas.
igas tp's võtsin ühe topsi juua, hiljem ka tsipake rosinaid ja leiba soolaga. 10 km juures 1 geel. sörkisin mõnuga, lehvitasin tuttavatele ja üldse oli tore olla.
jah, parem hüppeliiges andis tunda ning varsti oli kerge valu ka paremas puusaliigeses, aga kumbki polnud eriti häiriv.
naljakalt hakkas enesetunne halvenema üsna järsku, kusagil sadama juures. kuigi ilm oli mõõdukalt soe, voolas higi nagu +24 kraadi juures.
kui jõudsin finishikoridori juurde, seisin seal pikemalt ja mõtlesin, kas katkestan. siiski sörkisin edasi, aga viru hotelli juures sai mõistus võidule :) sörkisin tagasi ja andsin alla. tunnistan, et hinges haletsesin ennast ja mõtlesin, milline luuser ma olen, kui kergekäeliselt ma alla annan. istusin finishi juures ja kadestasin neid inimesi, kes üle joone astusid. emotsioonid olid neil lihtsalt võrratud ja mina viimase hädavaresena olin otsutanud ennast sellest ilma jätta...
aga esmaspäeval olin palavikuga pikali voodis. nina kaudu hingata ei saanud ja neelata oli valus. teisipäeval palavikuga pikali voodis ja nina kaudu hingata ei saanud. kolmapäeval palavikuga pikali voodis ja hingata ei saanud. neljapäeval enam palavikku polnud aga hingata endiselt ei saanud. täna reedel on nina juba enam-vähem oma funktsiooni täitmas, aga tekkinud on köha.
nii et seekord võitis mõistus, mitte sport :P

pühapäeval siis jookseme...?

väike närv hakkab sisse tulema.
kuhu panna geelid, kui vööd ei tahaks kanda? mitu geeli või kas üldse rajale kaasa võtta? kas tõesti peaksin end intiimsetes kohtades vaseliiniga kokku mäkerdama? milline särk selga panna? juua hommikukohvi või mitte? kas juua igas tp's või mitte? olen ma jälle viimane või mitte? :P
*********
Sophie üritas mu tuju tõsta:

do you have to run it? NO!! did you decide to run it? YES! so it's a pleasure you
decided to do, not an obligation...
run run run, if you could not run anymore WALK if you could not walk: crawl! but
you know you're going to finish!!!