Teisipäev, 11. august 2009

raske on sundida ennast kõndima, mitte jooksma

vastupidavus on mul nõrk, ma ütleks.
kuna ei saa ju lõpmatuseni ühe koha peal võimete poolest olla, tuleb ennast arendada. kohale jõudsid mitu vaikset häälekest, mis kõik ütlesid: võimalikult madala pulsiga võimalikult kaua aega! väga autoriteetsete inimeste häälekesed, no kuidas sa neid siis ei kuula!
nüüd võtangi asja rahulikult ja sunnin ennast kogu aeg pulsikella vaatama ja jooksu vahepeal kõndima. oi kui raske! jalad jaksavad ja kopsud samamoodi, tahaks joosta, aga ei saa... pealegi, kaastreenijate silme all on jõle mage olla - nagu ma oleksin mingi lillutaja, mitte tõsine trennitegija :D
henri jalgpalli ajal olen ümber staadioni vudinud ja vahepeal jalutanud, kui pulss jälle 155 kanti kisub.
laps on sel nädalal maal ja laupäeval lähme tiimiga võistlema - no kas teil ei tekiks siis kiusatust treenida hommikust õhtuni?! siiski-siiski, ületreenimine on veel hullem, kui alatreenimine.
eile võtsin ette jänese raja ning dendropargi. kaardi pealt
väga nurgeliselt mõõdetuna 11 km. esimesel poolel püsis pulss kergesti 145 kandis, aga tagasiteel pidin järjest rohkem jalutama, et pulssi alla tuua. kui alguses mõtlesin, et 155 on raudne piir, siis tee peal muudkui nihutasin seda ülespoole, sest jalad tahtsid joosta!
aeg 1:48:13; TE 3,1; keskmine 142; max 160; energia 897 kcal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar