esmaspäev, 2. august 2010

42 km kepikõnnimaraton

kust otsast nüüd alata....
mingeid erilisi ülevoolavaid emotsioone ei tekkinud, nii ja naa. evaga kõmpisime koos, aega läks kauem kui lootsime, samas polnud kokkuvõttes eriliselt raske ega eriliselt kerge. kuna me samas piirkonnas oleme olnud ka kahel o-võistlusel, siis oli minul küll väga naljakas ilma kaardi ja kompassita ringi kolistada. või no mis naljakas, lausa igav!
minul isiklikult oli kõige raskem osa umbes 20-27 km, sest siis oli kõige rohkem nõlvu. nimelt - ma kannan nimbustes kogu aeg kannakõrgendusi (dr mandeli ja lembergi karm käsk), aga paraku on jalanõu seetõttu väiksem. varbad ja kannad saidki kõige rohkem kannatada. mõlemal kannal on suured villid ja tallad ka valulikud. plaastrid panin kandadele juba enne starti, aga need ei aidanud tuhkagi, villid tekkisid ikka.aga lõpus oli tasast maad rohkem ja ketsid ei surunud nii palju enam varvastele, samm läks lennukamaks. eval seevastu just lõpupoole tekkisid probleemid.
huvitaval kombel ei olnud lihastel midagi viga. ainus koht, kus midagi tunda andis, on reie alaosas poolenisti külje peal.
praegu ma ütlen, et rohkem ei viitsi. natuke nüri kõmpimine ja midagi erilist ei pakkunud.
pildid

aeg 7:30:01; TE 3,4; 140; 173; 3718 kcal.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar