linnuke kirjas

eile sai siis suusarajal kukutud. eriti magedalt, sest polnud nagu suurt nõlva ega kiirust ega midagi. mul jääb vaid üle ennast lohutada, et maratonirajal "vana kohvipunkti tõusul" on kotermannid, kes suuskureid metsa poole kisuvad. laskud kenasti oma madalas ja kindlas asendis, mis sind ka haanja maratonil on hästi teeninud, nuuskad nina või tunned ennast muidu mõnusasti ja järsku lähevad jalad alt. tõused ja rapsid hämmeldunult suurema lume pükstelt. üritad siis rõemsasti edasi suusatada, aga selgub et keegi on ühe kepi pooleks murdnud... ülla-ülla, mina see küll ei olnud!
aga nojah, mis siis ikka. ühe kepiga tagasi elvasse ja poodi uusi soetama. väga vabandust, aga JUMMEL kus on hinnad!!! need numbrid lõid mu tõega pahviks, oma 30% carbon kaikad sain kevadel miski 700.- eest ja nüüd peaks kaks korda suurema summa välja köhima.
aga kus raha kõige vähem, seal abi kõige lähem :) väike nutukõne A.-le ning uute kaigaste hankimisega tegeleti nii operatiivselt, et juba täna lõunast oleksin võinud jälle rajale minna. rahast ei mingit juttugi. ahh, ma vist olen elus midagi õigesti teinud...

endale: armas sõber Karmus oskab nii kenasti lohutada "sportlike reite vahele peaks ju kandidaate küll olema" :D

kelgutamise tehnikast

eelmise aasta viimasel päeval pätsasin oma poja tagant kelgu ja veetsin meeldiva õhtu Kassitoomel. tuleb tunnistada, et kogu oma tartlaseks-olemise-aja jooksul ei ole ma varem sinna kelgutama sattunud.
niisiis, õnneks olid julgustavad kamraadid nõlval ees ootamas ja pikemalt aru pidamata saigi kelgule valu antud. ja mitte ainult kelgule! ükskõik mis suunast alla lasid, igal pool olid parimad rajad korralikult treppi ja auku sõidetud. see tähendas, et valu said ka selg, külg ja tagumik. stiilinäiteid oli rohkesti - alla lasti kilekoti, pepulaua, tuubi, suurte ja väikeste kelkudega. enamasti muidugi väikeste kelkudega. ja käesoleval hetkel ma soovingi lugejaskonnaga jagada oma kogemusi, kuidas parandada väikese plastkelguga (2010 a piduriteta mudel, 89*44 cm) allalaskmise tehnikat.
punkt üks. püüa oma keha raskus ühtlaselt kelgule jaotada. see tähendab, et ära istu lühikesel kelgul tagaotsas, toetades oma pikki jalgu kelgu esiserva. heida hoopis kelgule selili, nii et su pikad jalad on poolest reiest alates üle kelgu esiserva.
punkt kaks. ära hoia kelgust kramplikult kinni, vaid püüa koondada jõud haaravatesse sõrmedesse, lõdvestades samal ajal käsivarsi ning õlgu.
punkt kolm. ära püüa kelku juhtida/pidurdada jalgade, käte või pea maha panemise läbi. nõlva kaldenurk on piisavalt suur, kiirust koguneb omajagu.
punkt neli. arvesse võttes punkte üks, kaks ja kolm, leba kelgul kindlalt kuid lõdvestunult, hoia vaade otse ette. mängi oma keha raskuse ja tasakaaluga, vajadusel vii oma keha teatud etappides kelguga risti. nende punktide järgimine tagab kõige elegantsema, pikema ja tehniliselt korrektsema liulaskmise.
siin on üks grupisõidu näide


muidu aga olen viimastel päevadel ka hoolega suusatanud. ma ei suuda ära tänada ja tunnustada A.-d, kes on võtnud vaevaks õpetada vahelduvsammu ja paaristõuke tehnikaid. tema valvsa pilgu all olen teinud tundide kaupa tõukamist-libisemist. see pealtnäha nüri tegevus on tõstnud mu uuele tasemele ja pannud suusatamist nautima rohkem kui varem. aitäh!

Pekist Priiks ?

eile oli vastu kõiki ootusi üks tore ja lihtne päev (sest ma ei pidanud seekord Andiga ühes paadis olema :E). kui laupäeval tekitas Mäx kerget paanikat, öeldes et kaevab rajal oma maasturit hangest välja ja et pooled inimesed üldse ei tulegi, siis pani see ennastki vähe kahtlema. valmistusin halvimaks - panin kotti sokke ja geele ja täislaetud mobiiltelefone... kuid kõige kasulikumaks oleks osutunud hoopis üks korralik kaart. oh Mäx, Mäx! ise nii tark ja ilus mees, aga kaartidest ei tea vist tuhkagi (oma tõelist arvamust ja roppu sõimu kirjutan uues salablogis, mida asjassepuutuvad kaunishinged lugeda ei saa :P).
kuna kepikõnnihuvilisi peale minu ei olnud mitte kedagi - kujutage ette 5 tundi üksinda keppimist :( - siis surati mulle näpu vahele google'st väljaprinditud ilma mõõtkavata kaart, kus kahvatul hallil taustal olid teed märgitud kahvatu halli joonega. legend "siit pööra paremale, sealt pööra vasakule" oli ilma distantsideta, nii et ise tuli nuputada, kas vasakule keerama peaks saja meetri või kahe kilomeetri pärast. vähemalt lunastas Mäx end sellega, et omas väga vastutulelikku isa, kes mulle paar korda vastu tuli ja autoga õigele teele transas.
ainus mälestus päev hiljem on suuuuuur verilihal vill paremal kannal, mis teeb jalanõude kandmise sündmuseks omaette. aga sellist tunnet küll ei ole, et oleks nüüd hirmsasti pekist prii või midagi...

õhtul vaatasin televusserist seda aasta sportlaste pärgamist. täitsa viisakas meelelahutus, etenduse stsenarist polnudki päris andetu tegelane. minu teadvusse jõudis aga hoopiski üks laul. see meeldib mulle juba varasemast, aga eileõhtuses kontekstis näitas ennast hoopis uues valguses.
"on suurtel meestel suured teod..." sellest saavad vast kõik aru.
"kallis sõber, sind austan ma... sa tead, see tunne alles jääb..." spordikontekstis natuke ootamatu, nõus? aga ma pole asjata maailmatoimimise teooriaid õppinud, ilma et ei suudaks enda jaoks väga tugevaid seoseid leida :)
sinu igipõline konkurent, kes alati esimese koha ära napsab. sinu valu paremas hüppeliigeses, mis viimased kilomeetrid põrgupiinaks muudab. sinu väsimus, mis tuleb alati valel ajal. sinu vanus, mille kuuma hingeõhku kogu aeg kuklas tunned. sinu emotsioonid, mis ei lase keskenduda ja endast kõik anda. sinu masendus ja tüdimus, mis paneb küsima - mis mõte sellel kõigel on.
see on su sõber ja seda sa austad.

mis on tegelikult elus oluline?

one must look at the bigger picture.

õudusunenägu

ma nägin täna öösel unes, et oli mingi tri võistlus (küngaste järgi tundus et pühajärve). suur kamp läks rattale korraga ja jäigi üksteist segama ja tropis sõitma. õudus seisnes aga selles, et ma ei suutnud kuidagi oma käsi aerobar'ile saada, sest need olid liiga kitsalt ja liiga kaugel ees. ja neid pehmendusega kohti ka ei olnud :( jäingi sinna lenksule küünitama ja vaatama, kuidas konkurendid kõik hoo sisse said ning minust mööda sõitsid... midagi sellist.
täitsa kole onju.

aga ujumine on juba ujumise moodi. viimaks hakkab kohale jõudma, mida Maire meile põmmpeadele üritab bassu servalt õpetada :P paraku tahab ta meist teha midagi, milleks me ei ole loodud :Dpilt pärit SIIT

pulsikellast

saatsin mingi aeg tagasi pulsika soome remonti, sest tarkvaraga oli probleem ja rihm oli ka katki. täna sain vastuse.
sellega seoses on mul vastakad tunded :P selle komplektiga on mul olnud mitu korda muret, nüüdne oli vist juba kolmas või neljas kord vähem kui kahe aasta jooksul, kui pidin pöörduma tootja poole, et midagi parandada. päris palju, eks.
teiselt poolt aga on kõikidel puhkudel asjad laabunud kenasti ja kiiresti, ses mõttes pole mul suuntole mitte ühtegi pretensiooni. üks viga oli puhtalt minu enda süü (tunnistan ausalt üles et toppisin gps'i lekkivad patareid), aga vidin vahetati tasuta ümber. nüüd saadeti mulle aga hoopistükkis tuliuus kell :) tegelikult, kui mõtlema hakata, on nüüdseks kõik ära vahetatud - nii kell, pulsivöö, kui gps...

olukorrast Jänese rajal

laupäeval oli ette nähtud ühissuusatamine, aga mul jäid suusad koju ning tegin kepikõndi. mõtlesin, et uurin jänese rada, kuidas seal läbitavusega on. kuidagi ei olnud, sahka polnud näinud ei uus promenaad ega papliallee. sissetallatud kitsas rada, suusajäljed. samas vastaskaldal oli kenasti sahaga puhtaks lükatud peaaegu lodjakojani.
igatahes, vaatasin dendropargis liuglevaid suuskureid ja otsustasin, et kepikõnd on väga vale sport selliste lumeolude juures :P
pühapäeval suuski koju enam ei jätnud, tegin ca 2 h dendropargis ja ovaalidel. ei saa mina aru, kuidas ma veel kaks talve tagasi suutsin kukkuda pea igal nõlval nii sprindirajal kui dendros... tehnika hakkab tagasi tulema ja sellega koos ka tunne, et suusatamine on üks imeline asi :) enam ei olegi vere maitse suus...ülimalt temaatiline pilt pärit SIIT

TriSmile seminar (ja koogist tuleb ka juttu)

eile oli werneris teine seminar. natuke baasettevalmistusest ja siis koormustestidest.
nipped-nopped.
* baasettevalmistuse mõju jõuab kõige paremini kohale alles 12 kuu möödudes, kuigi esimesi tulemusi võib juba 3 kuu pärast täheldada
* kui ajastada lõdvestust (jooga, massaazh, venitus), siis seda teha puhkenädala algusesse
* tippkoormusnädala tunnid võiksid jaguneda nii (alates esmaspäevast): puhkus-2-3-1-2-3-1 et nädala keskel oleks üks tipp ja nädalavahetusel teine. halb mõte on teha nii, et nädala sees iga päev tunnike ja nädalavahetusel mõlemal päeval 4 tundi
* enne võistlust tuleks trenni intensiivsust madaldada, aga mahtu vähendada ei tohiks

koormustestidest tuli välja, et minuga saab vabalt finishiheitluses heidelda, sest lõpuspurdi võimed ei ole head (kuigi elu on natuke ka muud näidanud) :)
tähistasime Aini loobumist "tippspordist". olime rõõmsad, sest nüüd on ka teistel Hawaiil võiduvõimalus :P leidsime üksmeelselt, et Aini sisemus on palju suurem kui välimus.

ja koogist! werneri "triatlonisõbra kook" on nämma! põhi oli väga maitsev, küpsis krõmpsus meeldivalt ja oli mõõdukalt magus. kohupiim parajalt kreemjas ja mahe. aga katte kallal natuke noriks, see oli kuidagi arusaamatu - maasikad ja mingid kollased pallikesed ja piparmünt mis polnud piparmündi maitsega (äkki oli hoopis basiilik?). kui ma teeksin seda kooki ise, siis paneksin peale rohkem SÄRTSU, näiteks sidrun, pohl või astelpaju, et ka C-vitamiini saaks. (jah, võite mu soovituse wernerisse edastada :P) ning millegipärast olin eeldanud, et peale tehakse shokolaadiga naeratuse emotikon...

koormustest

käisin täna vomax'is. mingi kerge kõhutõbi on olnud juba paar päeva ja suusatamislihased on veidi hellad - istudes ei saa jalga üle põlve tõsta :P ei tahtnud lindil eriti pingutada ka, nii et max pulss ilmselt pole see.
ühes eelmises postituses on kirjas ka varasemad andmed. aprilli test on tehtud ülikooli kliinikumis. kokkuvõttes on hingamisnäidud kõvasti paranenud, muu jäänud suhteliselt samaks. kopsumaht ja ventilatsioon ~120% normist.
üldine tarkus on see, et mu anaeroobne lävi on kõrge ja enamus tööd peaks toimuma selles vahemikus. kuna aga seda ületades tuli "sein" ette väga kiiresti, peaksin võistlustel kindlasti vältima pikemaajalist viibimist üle 175 tsoonis. mäest üles sõites seega mitte kõike välja panna, sest kõrgest pulsist taastumine võtab liiga kaua aega.
suvel on ka kehakaal paari kilo võrra väiksem, siis peaks (arvutuslikult) VOmax olema natuke üle 45.

taastumispulss 423; 430; 415 (vastavalt 2009, 2010 aprill 2010 detsember).
VOmax 43,2; 44,1; 43,5
max pulss 184; 187; 182 (pulsikell on ka kõrgemaid näidanud)
anaeroobne lävi 175; 184; 175
aeroobne lävi 155; 160; 153
max ventilatsioon 107; 114; 126 l/min

kambaga Mammastes

laupäeval tegime matka asemel suusatamise. sõitsime Mammastesse, Ain seletas veidi tehnikanippe ja siis oli igaüks enda eest. täitsa ok rada, piisavalt vaheldusrikas. lund ka parasjagu.
ja spordi ohvriks langes minu teine varbaküüs (esimene tuli ära ujudes...). pediküüri pealt saan nüüd raha kokku hoida. :D