Neljapäev, 6. jaanuar 2011

linnuke kirjas

eile sai siis suusarajal kukutud. eriti magedalt, sest polnud nagu suurt nõlva ega kiirust ega midagi. mul jääb vaid üle ennast lohutada, et maratonirajal "vana kohvipunkti tõusul" on kotermannid, kes suuskureid metsa poole kisuvad. laskud kenasti oma madalas ja kindlas asendis, mis sind ka haanja maratonil on hästi teeninud, nuuskad nina või tunned ennast muidu mõnusasti ja järsku lähevad jalad alt. tõused ja rapsid hämmeldunult suurema lume pükstelt. üritad siis rõemsasti edasi suusatada, aga selgub et keegi on ühe kepi pooleks murdnud... ülla-ülla, mina see küll ei olnud!
aga nojah, mis siis ikka. ühe kepiga tagasi elvasse ja poodi uusi soetama. väga vabandust, aga JUMMEL kus on hinnad!!! need numbrid lõid mu tõega pahviks, oma 30% carbon kaikad sain kevadel miski 700.- eest ja nüüd peaks kaks korda suurema summa välja köhima.
aga kus raha kõige vähem, seal abi kõige lähem :) väike nutukõne A.-le ning uute kaigaste hankimisega tegeleti nii operatiivselt, et juba täna lõunast oleksin võinud jälle rajale minna. rahast ei mingit juttugi. ahh, ma vist olen elus midagi õigesti teinud...


endale: armas sõber Karmus oskab nii kenasti lohutada "sportlike reite vahele peaks ju kandidaate küll olema" :D

2 kommentaari:

  1. Väga inspireeriv juhtum. Mul õnnestus samuti eile keset suurt valget päeva TM rajal täiesti sirge ja sileda lõigu peal keset klassikalist paaristõuget end kenasti kõhuli visata. Selle talve esimene kord. Mingi oks oli lihtsalt vale koha peale kukkunud. Aga kepid jäid terveks. Väike moraal ka minu juhtumi juurde - eessõitjaga tuleb ka suusarajal normaalset pikivahet hoida.

    VastaKustuta
  2. ma loodan, et ei inspireerinud sind kukkuma... :P

    VastaKustuta