Esmaspäev, 27. detsember 2010

Pekist Priiks ?

eile oli vastu kõiki ootusi üks tore ja lihtne päev (sest ma ei pidanud seekord Andiga ühes paadis olema :E). kui laupäeval tekitas Mäx kerget paanikat, öeldes et kaevab rajal oma maasturit hangest välja ja et pooled inimesed üldse ei tulegi, siis pani see ennastki vähe kahtlema. valmistusin halvimaks - panin kotti sokke ja geele ja täislaetud mobiiltelefone... kuid kõige kasulikumaks oleks osutunud hoopis üks korralik kaart. oh Mäx, Mäx! ise nii tark ja ilus mees, aga kaartidest ei tea vist tuhkagi (oma tõelist arvamust ja roppu sõimu kirjutan uues salablogis, mida asjassepuutuvad kaunishinged lugeda ei saa :P).
kuna kepikõnnihuvilisi peale minu ei olnud mitte kedagi - kujutage ette 5 tundi üksinda keppimist :( - siis surati mulle näpu vahele google'st väljaprinditud ilma mõõtkavata kaart, kus kahvatul hallil taustal olid teed märgitud kahvatu halli joonega. legend "siit pööra paremale, sealt pööra vasakule" oli ilma distantsideta, nii et ise tuli nuputada, kas vasakule keerama peaks saja meetri või kahe kilomeetri pärast. vähemalt lunastas Mäx end sellega, et omas väga vastutulelikku isa, kes mulle paar korda vastu tuli ja autoga õigele teele transas.
ainus mälestus päev hiljem on suuuuuur verilihal vill paremal kannal, mis teeb jalanõude kandmise sündmuseks omaette. aga sellist tunnet küll ei ole, et oleks nüüd hirmsasti pekist prii või midagi...

õhtul vaatasin televusserist seda aasta sportlaste pärgamist. täitsa viisakas meelelahutus, etenduse stsenarist polnudki päris andetu tegelane. minu teadvusse jõudis aga hoopiski üks laul. see meeldib mulle juba varasemast, aga eileõhtuses kontekstis näitas ennast hoopis uues valguses.
"on suurtel meestel suured teod..." sellest saavad vast kõik aru.
"kallis sõber, sind austan ma... sa tead, see tunne alles jääb..." spordikontekstis natuke ootamatu, nõus? aga ma pole asjata maailmatoimimise teooriaid õppinud, ilma et ei suudaks enda jaoks väga tugevaid seoseid leida :)
sinu igipõline konkurent, kes alati esimese koha ära napsab. sinu valu paremas hüppeliigeses, mis viimased kilomeetrid põrgupiinaks muudab. sinu väsimus, mis tuleb alati valel ajal. sinu vanus, mille kuuma hingeõhku kogu aeg kuklas tunned. sinu emotsioonid, mis ei lase keskenduda ja endast kõik anda. sinu masendus ja tüdimus, mis paneb küsima - mis mõte sellel kõigel on.
see on su sõber ja seda sa austad.

4 kommentaari:

  1. On mõte, vahel ei saa sellest aru! Eile ei saand ka mitu korda aru, mis mõte on lahtilükatud teelt ca 100 või rohkem meetreid läbi üle põlve lume mingi mäetipu otsa jõuda, et siis kohe tuldud teed maanteele tagasi tulla.

    Korraks tundus asi Browne'i liikumisena, aga peale 8-tunnist lumematka tagasi oma auto juurde jõudes sain aru, et selliseid hetki ja kogemusi on vaja, ja mida edasi, seda rohkem!!!

    VastaKustuta
  2. mul on pigem sellest masendus, et teen trenni või ei tee, ikka on võistlustel raske :P

    VastaKustuta
  3. No aga Pekist Priiks ei olnud ju võistlus. Kui aga see oli sinu jaoks võistlus, siis pead kaugemalt alustama, ehk siis ära enne paari aastat sellisel üritusel osale, trenni mõttes!

    VastaKustuta
  4. ei-ei, ära muretse :) pühapäeval ma kindlasti ei võistelnud.
    pigem oli see heietus üldisemalt filosoofilisemat laadi. mõnikord tuleb ju selline väsimus ja masendus peale, et vahet pole...

    VastaKustuta