Kongo piir ja AK-47

ma polegi rääkinud, kuidas ma Kongo piiri ääres käisin.

eelmisel nädalavahel käisime Semuliki rahvuspargis. loomulikult (!) tööalaselt - mutukaid püüdmas. ja kuna Semuliki jõgi on piiriks Uganda ja Kongo vahel, ei saanud ma jätta kasutamata võimalust teha üks väike tripp mööda metsa jõeni.

niisiis. sain endale kaasa kohaliku ranger'i, kelle varustusse loomulikult kuulusid matsheete ja AK-47. kusjuures seda ei kantudki niisama valge inimese meeleheaks õlal, vaid jõele lähenedes võeti õlalt maha ja lükati kuul rauda (kui selle relva puhul niimoodi saab öelda?). sest ühed vastutulnud kohalikud ütlesid, et nad kohtasid seal mõni aeg tagasi vesipühvlit (water buffalo) ja too olla üks ohtlik loom. noh, mul oli täitsa kahju, et meie pühvlit ei kohanud ja pauku ei saanud.

aga et õigustada blogi nime, siis matk oli edasi-tagasi ca 23 km. ilm oli jube palav ja peatusi tegime vähe, tagasi baasis olles oli mul kadunud igasugune isu Rwenzori mägesid vallutada. :)

nagu päris Aafrika, metsas kasvavad palmid

sildid on siinkandis informatiivsed

näedsa, seal ongi Kongo

rattatrenn Uganda moodi

Sörkimiseni jõudsin paar päeva tagasi. Enam ei taha :) hakkas kopsudele.

Eile peale tööd mõtlesin, et ilmake kena ja mitu tundi pimedani aega, läheks vaataks kui kaugel need kraatrijärved siis on. Sain ühe field assistendi käest jalgratta laenuks, 50 000 kohalikku raha kuu aja eest. Ja üks enam-vähem piirkonna kaart on ka olemas.

No nii, pakkisin koti ja hakkasin väntama. Osa teed oli tuttav, aga pärastpoole pidin kohalikelt lausa küsima, et kus ma olen ja kuhu lähen. Sest ega ei ole ju oluline panna välja külade silte või kilomeetriposte või üldse mingit infot… noh, igatahes. Veidi üle tunni mitte eriti kiiret väntamist, ja Nkuruba oligi olemas! See on üks väiksemaid kraatrijärvi, aga see-eest privaatne ja mõnus. Selline võiks vabalt meil siin Kibales ka olla!

Sealsamas on koht nimega Top of the World, aga seekord ma sinna ei viitsinud minna. Tundus selline suvaline küngas olevat ja vaated olid niisamagi tee ääres ilusad. Edasi sõitsin mööda Nyinabulitwa järvest, mis on väga ilus. Pealekauba pidi seal aeg-ajalt üks jõehobu vannis käima. Tagasitee oli aga suht jube. Silmaringi avardamise eesmärgil sõitsin teist teed möödakoju tagasi, aga see oli üks vastik-vastik tee. Suured künkad, suht järsud nõlvad ja palju tolmutavaid autosid. Ja nõmedad kohalikud lapsed (nojah, eks ma olin suht väsinud ja janune ka, seega mitte eriti heas tujus) where is my money? give me money! Päh, meie küla lapsed on hoopis viisakamad.

Tagasitee koos pildistamis- ja joogipeatustega võttis vist ligi 2 tundi ning oi küll ma olin rõõmus kui kodus tagasi olin. 

jõehobu vann

kohalikel oli mingi kulupõletmispäev, igal pool suitses miski
taamal Mountains of the Moon

mäestikulaager my ass!

midagi on valesti. kas valetavad kõrgusenumbrid (kirjade järgi peaks olema ca 1500 m) või olen mina hullult tugev. erilist vahet siin küll ei tunne, kas kõndida lämmil suvepäeval Haanja kruusateedel või Kibale külade vahel.
kui alguses oli tsipa veider, siis nüüd on päris lahe külavahel kõndida (sörkimiseni ma veel jõuan). inimesi on igasuguseid. mõni põrnitseb nagu oleksid sa midagi ilget, mõni naeratab ja teretab. lapsed on vahvad. kui tegin 12 km jalutuskäigu, siis ühes kohas sain saatjateks 3 roigastest kepphobustega väikest armsat kaabakat. teises kohas tuli vastu üks pisem laps, kes nii ennastunustavalt kallistas oma kummikuid, et ei vaadanud üldse minu poolegi. ja täna laborist tulles hakkas üks põnn mind nähes nutma ja hoidis kiivalt ema/õe/tädi selja taha. :D

ööhääled meeldivad mulle siin üle kõige. tsikaadid, linnud, maeiteamisveel.
selle postituse kirjutamise ajal (kell 21 on pilkane pime) näiteks kukkus miski
suure mütsuga puu otsast alla! mõni ahv ilmselt, kes liiga sügavasti magama jäi.

väga tüüpiline teeäärne maja

elevandi jalajälg

tee külla, taamal Mountains of the Moon

ps. Sille, ma pole veel pangakaartide PINe unustanud :) aga unustasin tubliks 10 minutiks blogisse sisselogimise atribuudid.

pps. Eva, kas sa kõrvarõngaid kannad?

25.01 - 28.02 Kibale, Uganda

niisiis, paramparaa! reede varahommikul lennukile ja õhtuks Entebbes. loodetavasti, ptüiptüiptüi.
kui ma siia miskit enne märtsi ei postita, siis no worries! mul pole Kibales lihtsalt internetti. või pole elektrit. või pole lihtsalt aega kirjutada.

 

ma ei jõua ära oodata :)

olen mõtetega juba seal. kes kõige kiiremini üles otsib, kus see järv asub, saab sealtkandist midagi head :P

Nkuruba

aitäh

selle eest, et ma ei ole üksi. mul on mu "haldjakõrvadega poiss", kallid sõbrad ja mees, kellega oma elu jagada. ma ütlen teile liiga harva, et ma armastan teid ja hindan väga koosoldud aega. poleks teid, poleks ka mind.

selle eest, et mul on käed-jalad otsas ja tervis korras. ma ei ole kunagi pidanud tundma, et oma füüsise tõttu jääb midagi tegemata.

selle eest, et töö (kool) pakub võimalusi reisimiseks, enese täiendamiseks ja üldse mitmekesisteks teadmisteks. kipun seda võtma liiga enesestmõistetavalt ja unustan, et privileegid tuleb välja teenida.

me nägime laupäeval päkapikku. päris päkapikku!

laupäeva hommikul 8.30 paiku ärkasin selle peale, et välisuks kolksus ja keegi tuli sisse. mõne aja pärast taipasin kobada küljekõrvast - ei, nõudepesumasin oli seal. hmmm, kedagi ei olnud oma meelest külla ka kutsunud... kuna kolksule järgnes kahtlane vaikus, läksin asja uurima. 

esikus seisis keegi võõras noormees. haises tugevalt alkoholi järgi. jopeluku oli jõudnud juba lahti teha ja üldse paistis ennast koduselt tundvalt.  minu ilmumine teda üldsegi ei häirinud.

tere.

tere.

mida sa soovid?

...

kas ma saan aidata?

...

üldiselt ta sai aru küll, mida ma küsisin, aga ühtegi adekvaatset vastust ma temalt ei saanud. vastas peamiselt ahah ja kas tõesti ja päriselt vä. tuletasin talle korduvalt meelde, et tema ikkagi meie juures ei ela ja mingi parem otsigu oma kodu üles. no lõpuks läkski uksest välja. õnneks taipasin minna akna peale passima, et kas saab ikka ilusti trepist alla ja välisuksest ka välja. no ei saanud :)

seisis ilusti ukse taga, ei teinud miskit.

sa pidid koju minema.

pidin vä?

jah, ole kena hakka nüüd minema.

päriselt vä?

jah, hakka astuma.

ei hakka. tõmba uttu!

mina elan siin, sina tõmbad uttu.

ma ei lähe kusagile, enne kui ma pole teinud seda mida ma siia tegema tulin!

vot siis kukkus mul karp lahti :D tüüp suudab sellise pika lausega maha saada, aga ei ütle välja, mis see on mida ta siia tuli tegema! noh, igatahes. siis oli nõudepesumasin juba mu seljatagust turvamas ja külaline otsustaski minema minna.

kui hiljem selgus, et lapse sussi sisse seekord kommi polnudki toodud, sai selgeks, et see oli päkapikk, kelle me ära ajasime. kahtlaseks osutus aga tema haisemine alkoholi järgi. aga muidugi! me ju käisime eelmisel õhtul Kivastiku juures, jõime paar õlut ja veidike vana tallinnat. see oli hoopiski pohmapäkapikk! kuna päka sai enne ära aetud, kui ta oma ülesandega valmis sai, ei olnud meil ka miskit pohmakat!

kallis jõuluvana, palun too mulle...

kui mul juba poleks Adele'i albumit 21, siis ma kindlasti paluksin jõuluvanal tuua :) jube äge mimsi!

muud pisividinad oleks kõik nagu olemas... vaja on uut kaardihoidjat rattale ja veekindlat fotokat, aga ühele jõuluvanale käivad need pisut üle jõu.

radiridiralla!

milline ilus langev trend :)

paus... 15 minutit

noo olgu, tsipa rohkem :)

ei ole olnud mainimisväärt sündmusi. kodu-töö-trenn-sõbrad. 
ahjah, viimase aja lahedaim filmielamus :P kuidas maailm on muutunud ja milliseid kummalisi asju me juba normaalseks peame...