Sörkimiseni jõudsin paar päeva tagasi. Enam ei taha :) hakkas kopsudele.
Eile peale tööd mõtlesin, et ilmake kena ja mitu tundi
pimedani aega, läheks vaataks kui kaugel need kraatrijärved siis on. Sain ühe
field assistendi käest jalgratta laenuks, 50 000 kohalikku raha kuu aja eest. Ja
üks enam-vähem piirkonna kaart on ka olemas.
No nii, pakkisin koti ja hakkasin väntama. Osa teed oli
tuttav, aga pärastpoole pidin kohalikelt lausa küsima, et kus ma olen ja kuhu
lähen. Sest ega ei ole ju oluline panna välja külade silte või kilomeetriposte
või üldse mingit infot… noh, igatahes. Veidi üle tunni mitte eriti kiiret väntamist,
ja Nkuruba oligi olemas! See on üks väiksemaid kraatrijärvi, aga see-eest
privaatne ja mõnus. Selline võiks vabalt meil siin Kibales ka olla!
Sealsamas on koht nimega Top of the World, aga seekord ma
sinna ei viitsinud minna. Tundus selline suvaline küngas olevat ja vaated olid
niisamagi tee ääres ilusad. Edasi sõitsin mööda Nyinabulitwa järvest, mis on
väga ilus. Pealekauba pidi seal aeg-ajalt üks jõehobu vannis käima. Tagasitee oli
aga suht jube. Silmaringi avardamise eesmärgil sõitsin teist teed möödakoju
tagasi, aga see oli üks vastik-vastik tee. Suured künkad, suht järsud nõlvad ja
palju tolmutavaid autosid. Ja nõmedad kohalikud lapsed (nojah, eks ma olin suht
väsinud ja janune ka, seega mitte eriti heas tujus) where is my money? give me
money! Päh, meie küla lapsed on hoopis viisakamad.
Tagasitee koos pildistamis- ja joogipeatustega võttis vist ligi 2 tundi ning oi küll ma olin rõõmus kui kodus tagasi olin.
 |
| jõehobu vann |
 |
| kohalikel oli mingi kulupõletmispäev, igal pool suitses miski taamal Mountains of the Moon |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar