seeriast: mis on tegelikult elus oluline :)

igaühe jaoks on kuskil keegi,
välja arvatud mu roheline sokk.
ehk leiaks oma paarilise seegi,
kui veidi rohkem villast viskaks vokk.

kui veidi vähem pirtsutaks see lammas,
et valutab tal pea ja ta ei tea,
ehk vahest hoopis valutab tal hammas
ja täna teda pügama ei pea.

Ilmar Trull
(üks mu lemmikluuletaja)

TM Avatud Rada

niisiis, sel aastal valisin teadlikult avatud raja, mitte päris maratoni. ma arvan, et see on hea valik, kui tahad ikkagi suusatada ja mitte pidurdada-trügida-pidurdada (kui sa just esipaarisaja sees ei sõida).
magasin õudsalt halvasti, kell 5 olin juba üleval ja jäingi vähkrema. buss läks kell 7. see ühisbuss on täitsa lahe, pealegi on tehvandil nüüd soojad ruumid, kus passida ning rohkelt on sooje kohti, kus pissida.
stardis oli külma -19 ja lõpuks kerkis vist -16 peale. õnneks oli tuult väga vähe ja päikegi soojendas mõnusalt. pikematel laskumistel (eriti peale harimäge) hakkas aga kohati väga külm - need kohad jalgadel, kus vaid 1 kiht ning sõrmed-sõrmed-sõrmed :( ja üks külmaõnnetus oli veel! mõlemad geelid, mis olid taskus, muutusid söömiskõlbmatuteks jääpulkadeks. ei tea, kuidas need tippsportlased oma numbri külge õmmeldud geelidega hakkama saavad? õnneks sain Allan Oraselt ühes tp's head nõu - geel tuleb pista sooja joogi sisse. Oras oli üldse üks toredamaid asju sel sõidul, alati leidis mõne hea sõna kui minust mööda sõitis. (ja mööda sõitis ikka päris mitu korda :P) ja paar km enne lõppu, kui ma juba üsna kustunud olin, andis ta mulle oma geeli. aitäh!
aga sõidust kah. no ütleme nii, et ma ei ole eriliselt rahul, aga ka mitte eriliselt pettunud. minu eesmärgiks oli parandada eelmise aasta aega 1:30 võrra, aga natike jäi puudu. kuidas nüüd viisakalt öelda... suusad olid kehvasti määritud :( suusavennad on varem teinud supertööd, kuidas siis seekord niiviisi? laugematest mägedest pidin end jõuga alla lükkama. tehnika jäi poolikuks, sest suusa võttis keset sammu kinni. oli näha, et ka teistel oli sama probleem, aga oli ka neid, kel libises hästi.
rahul olen sellega, et teise poole distantsist sõitsin ca 13 minutit kiiremini. veel olen rahul sellega, et suutsin järgida A. ühte peamist nõuannet - tehnikaid vahetada (et mitte nühkida kogu aeg paaristõuget või vahelduvsammu).
mis veel. esimest korda hakkasid säärelihased suusatamisel krampi minema, seda eriti vahelduvsammu sõites. tp'des oleks võinud olla rosinaid. enne hellenurmet hakkas kõht lausa korisema, nii suur energiapuudus oli.
aga üldiselt ma arvan, et ka järgmisel aastal valin pigem avatud raja.
mina olen vasakpoolne.
**********
teisipäevases postimehes on artikkel just minu olukorrast:
"ei arvestatud ka ekstreemse külma ilmaga kaasuva kõrgema energiavajadusega, mis viis erakordse väsimuseni ja katkestamiseni. Külmad ilmad tekitavad ka lisaprobleeme suuskade määrimisel (vähe kogemusi, libisemine vilets), kõik see tõstab energiakulu.
Vaatamata kiirabitöötajate keelitusele keeldusid nii mitmedki külmunud sõrmedega spordihullud rajalt maha tulemast. Esmaspäeva õhtuse seisuga olen saanud kolm teadet sellest, et kellegi varbad või sõrmed on mustad.
Kaalutle kahe kindapaari kaasavõtmist ja väldi kinnaste märjaks saamist toitlustuspunktides juues ning kinda käest võtmisel käe kiiret külmumist. Nagu teame, käed kipuvad külmuma just laskumistel."

Herje ÜKE

oi mul on praegu mingi kirjutamise vaim vist peal, nii palju on järsku öelda! :P kolm postitust paari tunniga....
esmaspäeviti on ülikooli spordihoones Herje ÜKE (üldkehaline ettevalmistus), millest räägitakse legende. no külastasin siis minagi sel nädalal tema trenni. imelik värk, aga ainult tuharalihased said üles äratatud, muud lihased pidasid väga kenasti vastu, kuigi ma ei viilinud.
aga tahaksin esitada Herjele väljakutse: kui ta võtab kavva sellised harjutused, nagu on näha allolevas videos (eriti alates 2:30), siis saab ta minu üli-lemmiktreeneriks läbi aegade ja surematu kuulsuse pealekauba!

mõtleme suurelt!

ahjaa, reede õhtul said kokku osad trismile inimesed, et arutada klubi tulevikuplaane ja muud sarnast. ma praegu eriti ei räägi, mis meil teie jaoks varuks on, aga nagu Mäx korduvalt rõhutas - mõtleme suurelt! :P
võib-olla vaid nendest üritustest, kus ma ise tahaksin meelsasti kaasa aidata. suvel saab olema kolm võistlust (melliste, valga ja pühajärve tri), kus peate silmad lahti hoidma ja ilusasti käituma! sest kui näete kusagil raja ääres või vahetusalas kohtunikuna mind, siis võite olla kindlad et võistlusreeglite rikkumine saab karistatud!!! urr, kuri kohtunik mina!
ja kui teil nädala sees, näiteks kolmapäeviti, tuleb kange isu heas seltskonnas sporti teha ja ka naabrimehega jooksus, rattas, rullis, ujumises jne mõõtu võtta, siis loodetavasti ei pea te pettuma.

maaülikooli maraton

lõpuks ometi ka midagi pikemat ja maratonisarnast :)

esiteks, küll on hea et sul on sõbrad, kes su peale mõtlevad. see oli tegelikult suhteliselt kitsa ringi üritus, aga suur aitäh A., et mulle teada andsid ja kampa võtsid! ma tunnen end maaülikooliga üsna lähedane olevat, sest nii mõnedki endised (ja võimalik, et ka tulevased) kolleegid töötavad maaülikoolis.
teiseks, Vembu võttis enda kanda suuskade määrimise raskuse. ma kujutan ette kui keeruline see oli, sest ta olla neid määrinud lausa mitu korda, vahepeal eelmist määret üles kiskudes, sest hakkas sadama lund.pildistas Ingmar Muusikus

kuutselt startides olid esimesed paar-kolm kilomeetrit väga nutused. ei pidanud, ei libisenud. hakkasin mõtlema, et kuidas saaks rajalt maha astuda ja seda piina lõpetada. vaikselt aga pidamine paranes, ilmselt seetõttu, et jälge tekkis õhuke kiht lund. korraks viskas isegi jääklombi talla alla. libiseminegi oli super, sest püüdsin laskumistel kinni Triinu, kes muidu sõitis uisku. palu punktis korraks peatudes avastasin rõõmsalt et 16 km läbimiseks oli kulunud kõigest 1:13. samas tempos kogu maratoni sõites tuleks ajaks 4:52 :)
aga alates palult muutus kõik :( rada oli vana, jäine, sula. liiklus tihe, värskest jäljest sai vaid unistada. tundus, et isegi õhutemperatuur oli tõusnud. ei mingitki pidamist, ka libisemine läks tunduvalt halvemaks. meelega jälgisin - palult alates (seega umbes 15 km) tegin siledad lõigud VAID paaristõuget. isegi kõige väiksemad nõlvad olin sunnitud kääris üles minema.
lõpetasin ajaga 2:44, seega teine pool ca 10 min aeglasemalt. lubasin Triinule, et ma ei tee enam MITTE KUNAGI mitte ühtegi paaristõuget. selja alaosa valutas ja silme ees kangastus pilt kapilaadsest laiaõlgsest Täpist...
täna aga selg enam ei valuta ja silme ees kangastub pilt hoopis sellest, kuidas ma avatud rajal liuglen professionaalse paaristõuke tehnikaga kiiresti ja ilusti oma rekordaja poole :D

...of mice and men... hiirtest ja inimestest

kõigepealt, miks on postitusel selline pealkiri?
enne kui ma üldse süvenesin, mis on selle kirjandusliku väljendi taga, sobis see minu meelest metafooriliselt peegeldama mu mõtteid suusatamisest ja ujumisest :) aga nüüd kui uurisin, mida John Steinbeck sellega öelda tahtis, leidsin seoseid spordiga ka üldisemas laadis.
eelmisel nädalal sai paar korda tehtud vaheldumisi ujumis- ja suusatehnikatrenni. ja raske oli suusatades MITTE rakendada ujumises õpitud käesirutust... nagu me kõik teame, on kroolides vaja kätt ette viies korralikult sirutada. samas klassikat suusatades peab käe jätma küünarnukist kõveraks ja sirutamine ei ole otstarbekas. ka kehahoiak on erinev - kus selg sirge, kus selg kumer. väga segadusseajav. paar korda pidin suusarajal aja maha võtma ning meenutama, mis liigutusi tegema peaks.
vastandlik, eksole. sama vastandlik, kui hiir ja inimene, eksole.

Steinbeck on oma raamatu pealkirja laenanud luuletaja Robert Burnsilt:
"Hiirte ja inimeste parimad kavatsused nurjuvad sageli ja jätavad meile tõotatud rõõmu asemele üksnes nukruse ja valu"
mitte et ma eriti pessimistlik oleksin oma sportlike saavutuste ja tuleviku suhtes, aga eks meie kõigi parimad kavatsused/lootused nurjuvad aeg-ajalt, ole sa siis hiir (algaja harrastaja) või inimene (tippsportlane) :)

Winter Xdream teistmoodi

mul polnud plaaniski seekord võistelda, aga suusatamisvõimalust ei saanud ju ometi käest lasta. lootsin ka sõpradele kasulik olla, aga rosinavajadust neil eriti ei tekkinudki.

kui hullud olid peale starti laiali pudenenud, hakkasin ennast rajale sättima kui avastasin et hommikuhämaruses olin kaasa pakkinud oma vanad kaikad, lühikesed ja käepidemetega, mis eriti ei toimi. sain käärikult laenuks klaasfiibrist kepid, mis olid liiga pikad ja kohutavalt pehmed. omaette irvitasin, et seekord tuleb siis 4+ tundi ülakehatrenni (ja siis näen välja nagu üks tuntud plastpõlvega harrastussuusataja :P)... päris nii siiski ei läinud, sest kekkose rada pakub suhteliselt palju übermõnusaid laskumisi. täitsa huvi pärast vaataks rajaprofiili, kas ongi nii, et kuni harimäeni on suhteliselt üles ja peale seda käärikuni muudkui alla? ahaa, leidsingi profiili, ei tea öelda et väga erinev oleks.

igatahes, päev oli vapustav, nagu ikka sealkandis suusatades! need paar matsu, mis ma peadpidi lumme kukkusin, ei lähe arvesse (kuigi nüüd on kael valus). suusatasin mitu korda üle harimäe, mööda maratonirada ja mööda kekkost. ühe õnnetu juhuse tõttu lõpetasid sõbrad iksdriimerid üsna vara ära ja nõudsid minu käes olevat autovõtit, muidu oleksin ilmselt pimedani metsa vahel tatsanud.
pilt SIITja see ei puutu küll otseselt sporti, aga ma sain aru, miks eesti lipp just otepääl on õnnistatud. (ok, see seos on tegelikult üsna kaudne ja meelevaldne :P) ei ole siin mingit pistmist musta leiva või musta mulla ja valge lootusega. lipul on hoopis talvine taevas, tume metsaviir ja hele lumi!

on olemas ka meeldivaid trenne

trenni saab teha ka teistmoodi :P niimoodi, et naeratad ja tunned liigutustest mõnu, samal ajal töötab su keha suurepärases rütmis koos teiste kehade ja kõlava muusikaga. kokku teeb see reede õhtul vastu laupäeva ca 5 tundi madala intensiivsusega trenni. reite ülaosa külgedelt annab tunda :)

siin minu uus lemmik!

aga kas teie teete lumemeest õigesti??? panete ikka inimese sisse? mina viibutan labidat paremal servas (pildistas Anu).

linnuke kirjas

eile sai siis suusarajal kukutud. eriti magedalt, sest polnud nagu suurt nõlva ega kiirust ega midagi. mul jääb vaid üle ennast lohutada, et maratonirajal "vana kohvipunkti tõusul" on kotermannid, kes suuskureid metsa poole kisuvad. laskud kenasti oma madalas ja kindlas asendis, mis sind ka haanja maratonil on hästi teeninud, nuuskad nina või tunned ennast muidu mõnusasti ja järsku lähevad jalad alt. tõused ja rapsid hämmeldunult suurema lume pükstelt. üritad siis rõemsasti edasi suusatada, aga selgub et keegi on ühe kepi pooleks murdnud... ülla-ülla, mina see küll ei olnud!
aga nojah, mis siis ikka. ühe kepiga tagasi elvasse ja poodi uusi soetama. väga vabandust, aga JUMMEL kus on hinnad!!! need numbrid lõid mu tõega pahviks, oma 30% carbon kaikad sain kevadel miski 700.- eest ja nüüd peaks kaks korda suurema summa välja köhima.
aga kus raha kõige vähem, seal abi kõige lähem :) väike nutukõne A.-le ning uute kaigaste hankimisega tegeleti nii operatiivselt, et juba täna lõunast oleksin võinud jälle rajale minna. rahast ei mingit juttugi. ahh, ma vist olen elus midagi õigesti teinud...

endale: armas sõber Karmus oskab nii kenasti lohutada "sportlike reite vahele peaks ju kandidaate küll olema" :D

kelgutamise tehnikast

eelmise aasta viimasel päeval pätsasin oma poja tagant kelgu ja veetsin meeldiva õhtu Kassitoomel. tuleb tunnistada, et kogu oma tartlaseks-olemise-aja jooksul ei ole ma varem sinna kelgutama sattunud.
niisiis, õnneks olid julgustavad kamraadid nõlval ees ootamas ja pikemalt aru pidamata saigi kelgule valu antud. ja mitte ainult kelgule! ükskõik mis suunast alla lasid, igal pool olid parimad rajad korralikult treppi ja auku sõidetud. see tähendas, et valu said ka selg, külg ja tagumik. stiilinäiteid oli rohkesti - alla lasti kilekoti, pepulaua, tuubi, suurte ja väikeste kelkudega. enamasti muidugi väikeste kelkudega. ja käesoleval hetkel ma soovingi lugejaskonnaga jagada oma kogemusi, kuidas parandada väikese plastkelguga (2010 a piduriteta mudel, 89*44 cm) allalaskmise tehnikat.
punkt üks. püüa oma keha raskus ühtlaselt kelgule jaotada. see tähendab, et ära istu lühikesel kelgul tagaotsas, toetades oma pikki jalgu kelgu esiserva. heida hoopis kelgule selili, nii et su pikad jalad on poolest reiest alates üle kelgu esiserva.
punkt kaks. ära hoia kelgust kramplikult kinni, vaid püüa koondada jõud haaravatesse sõrmedesse, lõdvestades samal ajal käsivarsi ning õlgu.
punkt kolm. ära püüa kelku juhtida/pidurdada jalgade, käte või pea maha panemise läbi. nõlva kaldenurk on piisavalt suur, kiirust koguneb omajagu.
punkt neli. arvesse võttes punkte üks, kaks ja kolm, leba kelgul kindlalt kuid lõdvestunult, hoia vaade otse ette. mängi oma keha raskuse ja tasakaaluga, vajadusel vii oma keha teatud etappides kelguga risti. nende punktide järgimine tagab kõige elegantsema, pikema ja tehniliselt korrektsema liulaskmise.
siin on üks grupisõidu näide


muidu aga olen viimastel päevadel ka hoolega suusatanud. ma ei suuda ära tänada ja tunnustada A.-d, kes on võtnud vaevaks õpetada vahelduvsammu ja paaristõuke tehnikaid. tema valvsa pilgu all olen teinud tundide kaupa tõukamist-libisemist. see pealtnäha nüri tegevus on tõstnud mu uuele tasemele ja pannud suusatamist nautima rohkem kui varem. aitäh!