Pühapäev, 7. november 2010

kajakiga Võrtsust Tartusse

laupäeval kupatati meid juba kell 8 (kaheksa!) hommikul bussi, et viia meid kajakkide kogunemispunkti jõesuusse. pidime veetma meeldivad 5-6 tundi ja sõitma ca 45-48 (sic!) kilomeetrit mööda päikesepaistelist ja maalilist emajõge, et õhtupoolikul randuda tartus ja lõpetada õhtu kerge saunlemisega. lubati rohkeid võileiva- ja supipeatusi.
oi kuidas meid peteti!!!
tegelikult pidin ma veetma rohkem kui ÜHEKSA tundi suuremate ja väiksemate jobudega, kellest kõige hullem paigutati minu kahesesse kajakki... pidin taluma joomist, suitsetamist, laulmist, laaberdamist ja ebaühtlasest sõudmistehnikast tingitud pidevat jõnkslemist. vett tuli ülevalt, alt ja selja tagant (aitäh kajakinaabrile), päike vilksatas mingi paar minutit ja kaldad olid ühtlaselt hallid-kollased. õnneks oli keegi hea inimene jõele punaseid ja rohelisi ujuvaid postikesi pannud, meie paatkond oli väga tubli ja sai enamusele pihta!
väga suur osa ajast kulus kaasmatkajate eest põgenemisele ja sellele, et kontrollida kas oma paadi tüür on ikka vees. nimelt leidsid "kallid klubikaaslased" et on vahva, kui tõstad tüüri veest välja ning vaatled ohutust kaugusest, kuidas paadi esimene inimene karjub "keera vasakule, kas sa siis ei näe et me sõidame kaldasse" ning tagumine inimene karjub vastu "ma ju keeran aga see ei tööta". päeva paremaid manöövreid tekitati just Kärevere silla juures, kus neetud peded meie paadil tüüri üles tõstsid ning me suure hoo ja elegantsiga võssa kihutasime.
minu alandlikule palvele timmida kajaki jalatugede kaugust vastas alatu Mäx "loomulikult" ning timmis neid vales suunas. sellest tulenevalt pidi vaene nõrk naesterahvas (mina) ise oma roosade kätega ette võtma paadiparanduse. keset möllavaid laineid ja põhjatut sügavikku sooritasin eluohtliku akrobaatikatriki, et keerata end liikuvas kajakis ümber ja ulatuda kätega sinna kus tavaliselt varbad. kaasmatkajate ergutavate hüüatuste saatel ("kurat, kus fotokas on") ja paadinaabri toetava lause najal ("mida sa teed me lähme niimoodi ümber ju!?!?!?!?") sain sellega suurepäraselt hakkama.
õhtuks olid kõik juba Mäxi (peamine korraldaja) vihkama hakanud ja me vaid naersime suurest heameelest, kui ta oma ühese kajakiga pimeduses kurjade kalameeste nööridesse sõitis.

ühesõnaga, kuigi käed olid kogu aeg küünarnukini märjad ja alkoholi liiga vähe kaasas, veetsin imetoreda päeva heas seltskonnas kerget trenni tehes. kui poleks olnud Andit, siis oleksin poole maa pealt ära tulnud ja jäänud ilma vapustavalt ilusast pimedast jõest, kuhu paistsid vaid luunja kasvuhoonete kuma ja paar tähte poolpilvises taevas.
kuigi olen nüüd igaveseks minetanud oma (tsiteerin) "ilusa, malbe ja viisaka tüdruku" kuulsuse, tahan öelda:
aitäh Mäxile, "teisele pealikule", vapratele naistele, kaasvõitlejatele ning eriti Andile! :)
ahjah, pärast saunas selgus tõde. gepsud ütlesid 59 km ja enamus inimesi oli esimest korda kajakkides.
Priidu jutt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar