Laupäev, 30. jaanuar 2010

ma näen! ma NÄEN!

eile käisin silmade laseroperatsioonil. plaan on olnud vahelduva eduga juba aastaid, kunagi pole aga prillidest lahtisaamise vajadus nii tungiv olnud, et asi tehtud saaks. olen kandnud läätsi, kui prillid segasid. ma ütleks, et olin prillidega täiesti kokku kasvanud, need olid mu kehaosa ja ei seganud põrmugi (mõni ime, staazhi juba 20 aasta kanti). mitmed prillidega seotud liigutused olid nii automaatsed, et nende teadvustamine toimub alles nüüd, kui prille ees pole :)
ma vist tean täpselt, mis lõpuks karika üle ajas :P see oli üks Elvise RPM, kus mingil põhjusel peapael higi eriti kinni ei võtnud ja higi tilkus prillidele. see oli nõme - muudkui tilk ja tilk ja need jäid klassi allaserva pidama. siis ma mõtlesin kõigi nende kordade peale, kus prillid mu sportimist seganud on. metsas kaardiga joostes - vihma korral tegid piisad ühest kaardijoonest 5 joont ja jalgade ees oli ähmane maapind. külma ilmaga - aeglase tempoga liikudes oli prillid kehasoojuse tõttu kogu aeg udused (hiljutisel xdreamil aga läks kogu kupatus jäässe). rattaga sõites - lakkamatult pidid kohendama, et prillid nina pealt maha ei kukuks. ujudes - kas võtsid suuna umbes, sest prille polnud ja ei näinud mitte essugi, või katsusid veega ettevaatlikult ümber käia, et läätsed silmast ära ei kaoks. ilmselt leiaks veel olukordi, aga juba see nimekiri ajab praegugi masenduse peale.
aga ok. suurimad kahtlused olid psühholoogilist laadi. kuidas ma ilma prillideta küll välja näen, silmade all puha kotid ja nina nii suur ja silmade all kotid. pealegi tundus mulle, et prillid moodustasid maailmale kenad raamid. nüüd pole aga minu ja suure ja ohtliku maailma vahel mitte midagi. kogu pori tuleb näkku :P
eilse päeva juures oli kõige parem aga see, et esimene kompliment ei lasknud end kaua oodata. Henri tabas kiiresti ära, et emmel pole enam prille vaja ja ütles: "minu meelest oled sa niimoodi palju ilusam".

nüüd aga on tugev füüsiline pingutus vähemalt nädal aega keelatud ja ujumine 2-3 nädalat keelatud. mida imet ma küll tegema hakkan, kepikõndi vä?!?!?!

2 kommentaari:

  1. Hästi loll küss - aga kuidas opil oli? St valus või ebamugav või polnud asi sugugi nii hull... ma juba tükk aega plaanin sedasama ette võtta, aga niiii irmus tundub olevat, no ronivad silmi ju torkima. Tõenäoliselt on hirm suurem kui asi väärt, aga igaks juhuks tuleb end teiste kogemustega ette turgutada. Minu elu loomulik osa prillid paraku pole, nii et pean selle sammu ikka ette võtma.

    VastaKustuta
  2. enne oppi pannakse tuimestavad tilgad silma ja siis ei tunne midagi. võib-olla tsipa raske oli kogu aeg ühte kohta vaadata, aga ühe silma kallal toimetatakse lühikest aega ja arst kenasti rääkis kogu aeg, et kui kaugel lõpp on. siis hoitakse 3-4 tundi jälgimise all. vot kui tuimestavate tilkade mõju ära kaob, siis on tõesti valus. umbes selline valu, et torkad sõrmega kergelt silma. ma kella ei vaadanud, võib-olla kestis tund. valguskartlikud olid silmad kogu see päev ja valge udu oli ka alguses. veel oli selline tunne, nagu oleks prügi silmas. nüüd 3 päeva hiljem pole see tunne veel päriselt ära kadunud, hommikul on vähem õhtul rohkem. silmad väsivad kiiresti, aeg-ajalt tahaks hõõruda. aga see-eest näen nigu kotkas :)

    VastaKustuta