rattatrennide najal jooksumaratonile

umbes nii ongi. ratast tuleb nädalas 5-6 tundi, lisaks veel bodypump. kepikõndi hetkel ei tee, sest jalanõud hakkavad kandadele ja varvastele. (4 varbaküünt on endiselt ilusad tumelillad.)
peale seda ultraheliravi on kannakõõlus valusamaks läinud :( nüüd üritan rohke venitamisega olukorda natukenegi paremaks saada, aga karta on et õigeks ajaks ei jõua. enne maratoni näen veel dr. Mandelit, aga mida temagi enam soovitada oskab...
homme lähen uusi jooksutosse shoppama, siis ehk saab jälle kepikõndi teha./ostsin uued ketsid. selgus, et minu jalale - mis vajab väga palju tuge - sobiks kõige paremini mingi new balance asi, aga see on liiga laia liistuga. soetasin asics gel 2150, mis toe pakkumise poolest oli kohe järgmine./
12 septembril kavatsen ära kasutada kogu aja, mis meile antud. finish on avatud 7 tundi, aga ma loodan kõigest hingest, et saan 6 tunniga hakkama. /nii, tegelikult on finish lahti 6 tundi, tuleb teha ilmselt paar kiiremat sammu :P/loomulikult pelgan kõige rohkem seda, et kand hakkab nii kõvasti valutama, et pean katkestama. psühholoogiliselt olen küll valmis, 7-8-tunnised võistlused pole minu jaoks midagi uut.
kehakaal on ilma pingutamata püsinud 72 kg kandis juba viimased paar kuud. Brigitte ütles, et see on ka viimane piir, rohkem ma alla võtta ei tohi. ise muidugi tahaks peenemaid jalgu ja kitsamaid puusi, aga selle saavutamiseks peaks vist juba geneetika kallale minema :P

ja nüüd vabandage kõik meessoost lugejad, aga see oli lihtsalt liiga hea :D Triin (olid sina, eks?): selles vanuses on kasutatud ämbreid juba igal pool.

Vinso päevak

eile oli selle hooaja viimane ratta-o päevak. lame maastik, mõne üksiku reljeefielemendiga. tegelikult oleks olnud meeldivalt lihtne ja keskmiselt huvitav päevak, kui poleks olnud seda seasongermaad, mis viis punkti 36? (kaardi kagunurgas). tagumik oli kogu aeg sadulast lahti ja ratas mängis all, iga natukese aja tagant oli langenud puu üle raja. kohati pikiroobastes puud. kuigi kaardil rada märgitud suhteliselt laiana, oli selle sõidetavus väga halb.
nüüd ongi vaid bike xdream. ei tea kas peaks juba varakult võistkonda otsima hakkama, et ei juhtuks nii nagu eelmisel aastal :)
päevaku rada.

Elva triatlon

juhhuu, olen ühe oma hooaja eesmärgi täitnud - 2 ja pool lühitriatloni sel hooajal kaasa tehtud! (ja ka poolmaraton on joostud.)

täna läksin elvasse teistmoodi tundega, kui pühakale. esiteks: enesekindlust on rohkem, enam ei nuta ega hala nii palju kui varem (aga mingil määral siiski). teiseks: ujumist pelgasin rohkem, sest see oli 250m aga ratast ei pannud tähelegi, sest elva-rannu tee on ju puha lauskmaa. kolmandaks: pühaka esimene koht tekitas "kohustuse" hästi esineda :P
ilma lubas jälle palavat - taas 34 kraadi kanti. siiski oli olukord parem, kui pühakal, sest minu meelest jäid kraadid alla 30 ja jooksurada kulges enamuses puude varjus.
ujumine oli normaalne (uskumatu, et ma juba praegu nii ütlen, kõigest paar nädalat peale seda kui pidasin ujumist oma kirstunaelaks!), jällegi poide ümber konna, muidu krooli. suunda hoidsin ilusti aeg-ajalt ette vaadates. aga ülla-ülla! aeg 4 minutit. meeldetuletuseks: pühakal 100m aeg 3:30. nüüd istume ja mõtleme, kumma ürituse korraldajatel on vale suurusega meetermõõdustik. :)
vahetusalaga pole mul probleemi, kõik kiire ja korralik.
rattas pidin end vägisi tagasi hoidma, sest tahtsin end säästa jooksuks. mitu korda vaatasin kella ja sundisin tempo aeglasemaks, et pulssi hoida. seetõttu oli rattadistants totaalne uimerdamine, ajaks 23 minutit, millega olin huvitaval kombel kiireim naine.
jooks oli 2 ringi mõnusal metsaalusel rajal. esimese ringi lõpuks oli minust möödunud 2 konkurenti, aga see mind eriti ei morjendanud, sest pulss oli ikkagi väga üles roninud ja nende tempoga poleks ma kaua vastu pidanud. aeg-ajalt kõndisin ja esimese ringi lõpus sain õnneks palju märga vett endale kraesse kallata, mis hetkeks kenasti jahutas.
siis tuli meelde, kuidas ma kevadel tõlkisin tristari treeningprogrammi. seal on just ratas-jooks ülemineku kohta paar näpunäidet, kuidas käituda et jooks väga ei hävitaks. võtsin sammu lühemaks ja see aitas, teisel ringil kõndisin vähem kui esimesel ja sain ühest konkurendist ette.kokkuvõttes teine koht 7 naise seas, aeg 41:38.
Jüri Suurkivi pildid.

TE 4,9; 173; 179; 488 kcal.

TriStar 11,1 km Pühajärvel

üritus algas minu jaoks juba teisipäeval, kui käisin riia lennujaamas Jürgenil, Ingol ja Thomasel vastas. kolmapäeval tõime riiast perekond Slateri ja õhtul Desiree ning Philipi. neljapäeval tõin tartu lennujaamast Björni.

võistluse jaoks olin laenanud Reeda maanteeratta, see kukkus neljapäeval nii õnnetult mu jalale, et otepää kiirabis tehti 3 õmblust. esimene suur hammakas kriimustas korralikult.

neljapäeval tegin rattaraja läbi. võtsin suhteliselt mõõdukalt ja aeg oli 24 min. sellele toetuvalt lootsin võistlusel saada aega alla 35 minuti. selline aeg võiks olla kusagil naiste pingerea keskel, ma lootsin.
võistluspäeval käisin ringi ilmselt nagu haledusehunnik, sest Desiree üritas lohutada ja nõu anda. kurtsin tallegi oma ujumisprobleeme ja sain temalt mitu kasulikku näpunäidet. üks nipp hingamise kohta töötas imeliselt (let the bad air out so the good air can get in) ja lahendas minu jaoks kõik ujumisega seotud hirmud! :D
niisiis.
stardis hoidsin pigem tagumisse kolmandikku, sest suuri ja pikkade kätega mehi oli esirida täis. ümber poi ujusin veidi konna, muidu krooli. avastasin suurepärase suunahoidmistehnika - minust paremal ujus üks naisterahvas konna, pea vee peal. hoidsin temaga sama tempot ja vahemaad, sest oli ju ilmne et ta näeb kuhu läheb, seega võisin mina vabalt tema järgi joonduda. aeg 3:30.
vahetusala oli kiire ja korralik. ratas ei kujutanud minu jaoks midagi rasket, sõitsin pulsi järgi. joogipudel oli kaasas, tagantjärgi tarkuses arvan et oleksin pidanud rohkem jooma. tuulessõit oli lubatud, aga polnud, kelle tuules sõita. aeg 26:17.
tagasi vahetusalas. ketsid jalga ja numbrikummile pool ringi peale.
vat jooks oli küll see koht, kus enesetunne ei olnud hea. ülakõhus tekkis kerge valu, pulss oli kõrge ja õhk kõrvetas. temperatuur +34 kandis. rada oli kerge ja tore, aga enne ümberpööramist astusin mõned sammud, et pulssi alla saada. minu taga oli tühjus, sain seda endale lubada. finishis ei saanud ma aru, kus aeg kinni lüüakse ja jooksin lõpuni välja (tegelikult poleks vaja olnud). sain Ainilt suure ja rõõmsa kalli ning asusingi rüüstama vee- ja apelsinilauda. jooksu aeg 5:36.

üldiselt olin väga rõõmus, et hakkama sain ja kokku ei kukkunud. oma ajaga polnud esialgu rahul, aga mõeldes kuumusele ja sellele, et ma alguses ei arvutanud vahetusalas kuluvat aega, siis enam ma ei nurise.
tegin veel väikese rattatiiru, sest mnt on hakanud mulle väga meeldima. tagasi platsil olles leidsin ka tulemused. minu koguaeg oli 35:24, seega pool minutit üle limiidi. minu nime taga oli aga mingi imelik H(F)1. sain kommentaatorilt teada, et see tähendab harrastajate naisteklassi võitu... ELU ÜLLATUS!!!!! no mida! ma ei uskunud.
aga noh, vist oli see ikkagi tõsi, sest poodiumile mind kutsuti ja ujumisprillid auhinnaks anti :D
tulemustega on muide naljakas värk. kohapeal olin ca 150 inimese seas 42 kohal, aga netis olevad tulemused ütlevad 118 inimest ja 46 koht.
pilte
ja veel pilte (avafoto ka sealt pärit)
ja veel :)
ja veel!

pika distantsi võitsid muide Desiree ja Philip, nii et me olime väga võidukas ekipaazh. Desiree kinkis oma lilled mulle ja Philip kinkis oma suveniir-medali.
kella näppisin liiga palju ja andmed on sisuliselt vaid ratta kohta.

TE 4,1; 171; 182; 339 kcal.

42 km kepikõnnimaraton

kust otsast nüüd alata....
mingeid erilisi ülevoolavaid emotsioone ei tekkinud, nii ja naa. evaga kõmpisime koos, aega läks kauem kui lootsime, samas polnud kokkuvõttes eriliselt raske ega eriliselt kerge. kuna me samas piirkonnas oleme olnud ka kahel o-võistlusel, siis oli minul küll väga naljakas ilma kaardi ja kompassita ringi kolistada. või no mis naljakas, lausa igav!
minul isiklikult oli kõige raskem osa umbes 20-27 km, sest siis oli kõige rohkem nõlvu. nimelt - ma kannan nimbustes kogu aeg kannakõrgendusi (dr mandeli ja lembergi karm käsk), aga paraku on jalanõu seetõttu väiksem. varbad ja kannad saidki kõige rohkem kannatada. mõlemal kannal on suured villid ja tallad ka valulikud. plaastrid panin kandadele juba enne starti, aga need ei aidanud tuhkagi, villid tekkisid ikka.aga lõpus oli tasast maad rohkem ja ketsid ei surunud nii palju enam varvastele, samm läks lennukamaks. eval seevastu just lõpupoole tekkisid probleemid.
huvitaval kombel ei olnud lihastel midagi viga. ainus koht, kus midagi tunda andis, on reie alaosas poolenisti külje peal.
praegu ma ütlen, et rohkem ei viitsi. natuke nüri kõmpimine ja midagi erilist ei pakkunud.
pildid

aeg 7:30:01; TE 3,4; 140; 173; 3718 kcal.

küka päevak

see oli üks ütlemata kole päevak! ma teadsin, milline maastik seal on ja seetõttu need künkad ja nõlvad mind eriti ei kohutanud, aga palavpalavpalav! läksin starti umbes kell 16 ja palavpalavpalav! metsas ei tuuleõhkugi ja kiirus polnud ka enamasti nii suur et jahutaks, seega palavpalavpalav! umbes kolmanda punkti juures oli pulss nii kohutav, et tahtsin katkestada. keskendumisvõime oli nullilähedane ja isegi mõtlema pidin ennast sundima. siiski oli rada piisavalt lihtne ja punkte tavalisest vähem, et suutsin lõpuni kulgeda. mingit aja peale sõitu küll ei olnud. keskmine aeg kilomeetrile oli poole pikem, kui eelmistel ratta-o päevakutel.
rada siin.
aga väike sadistlik naeratus... tahtsin trenni eesti moodi?! küsi ja sulle antakse.

TE 5,0; 160; 176; 733 kcal.

pehme maandumine

õnneks on eesti mind hästi vastu võtnud. kartsin et kui tagasi olen, nutan ja halan igatsusest prantsusmaa vastu, aga ei. eile tegin klubis bodypumpi vend vähiga ja nägin rattarahvast. õhtupoole sattusime henriga lodjakoja juurde ja tegime turmaga paar kiiremat ringi :P ehk siis ma aerutasin umbes tund aega. üllatavalt raske oli, aer on suur ja kobakas ning pidevalt tuleb rütmil silm peal hoida.
täna ootab ees veel tsipa ujumist ja ratta ühistrenn. nädalavahetusel loodetavasti veel ujumist koos triatleetidega.
jebedijee!

ikkagi

ükskõik, mis prantslastel ka seljas on või ei ole, nad jäävad ikkagi prantslasteks. ja endiselt ei saa ma Pariisist kunagi küllalt :)

aga nüüd tahaks hirmsasti trenni teha. korralikku trenni, eesti moodi - ninast veri välja!
ma mainin siin ära, et laupäeval peale aquathloni tegime turistikat - jooksime louvre'ist trocadero'le. pilte siin.

Triathlon de Paris

niisiis, aquathlon 150m+1500m (meie keeles vist duathlon - ujumine ja jooks) tehtud! ja ma olen veel elus :P
v7ga lahe oli kokkuv6ttes, teeks kohe veel. kuigi ujumine tahtis 7ra tappa nagu tavaliselt, oli mu aeg 2 min kiirem kui lootsin.
yhe asja siiski 6ppisin, mida Ain-Alar vist unustas mainida. kuhu pannaks stardinumber? 6ige, kirjutatakse k7sivarrele ja ujumismytsile. mina arvasin, et sellest piisab ja tahtsin pabernumbri 7ra pakkida, aga 6nneks oli k6rval kena ja s6bralik Christophe, kes seletas et ka jooksu ajal peab pabernumber kusagil paiknema. ok, panin siis s7rgi kylge ja seda selga sikutades kaotasin vahetusalas v77rtuslikke sekundeid. p7rast v6istlust sain osta erilise v88kummi, mille kylge saab numbreid panna.
aga k6igest j7rjest.
start oli otse silla k6rval, ujuma pidi yle Seine'i, siis silla alt l7bi ja tagasi. vesi oli yllatavalt soe. aru mina ei saa, kuidas on v6imalik niimoodi ujuda, et p7rast midagi teha veel jaksaks??? iga kord kui hingata tahad, tuleb laineke ja suleb 6huavad. puristad ja l7kastad ja t6stad pea k6rgemale, millet6ttu j77d peaaegu seisma. seekord oli hea, sain ujuda selili krooli ja silla j7rgi suunda hoida. ujumisaeg 0:07:01 ja kohaks 69.
veest v7ljumistrepil ulatati kenasti k7si. vahetusalas viibisin oma kella j7rgi 50 sekundit, t7itsa ok mu meelest. minu lemmikala triatlonis vist ongi vahetusala :P saab natuke ajutegevust ja strateegiat harrastada: kas panna parem v6i vasak jalg enne ketsi sisse?
siis jooksime m88da Seine'i kallast edasi-tagasi. jooks oli kerge, sain hingatud ja parem jalg ei andnud endast yldse m7rku. ja oligi l7bi. jooksuaeg minu kella j7rgi 0:05:27.
kokkuv6ttes olin 60/85, naistest 10/17 (tulemused on siin).
video lõpus on näha mind finisheerimas

klubi CAO Saint Cyr Triathlon

kujutage ette, siinses kolkas on oma triatloniklubi! st cyr on p6hiliselt pariisi magala ja palju elu koondub ka s6jakooli ymber, aga minu teada n7iteks naabruses olevates suuremates linnades versailles's ja st-quentin-yvelines'is pole miskit klubi (ma vist eksisin, t7na oli v6istlustel n7ha m6lema linna nime).
ma olen nii rahul, et ma nad yles leidsin, j7llegi toredad ja kenad inimesed. eile tegin nendega koos ujulas trenni, mis oli viimaks ometi ka trenni moodi. umbes 1,5 tundi edasi-tagasi mulistamist Celine'i karmi pilgu all :P nad yritasin mind meelitada nende koos trenni tegema ka j7rgmiseks hooajaks, aga leppisime kokku, et kui ma j7rgmine kord tulen, siis ytlen ette ja vaatame, mida koos teha saame.