allakäigutrepil

jaa jaa, ei ole siia tükk aega midagi kirjutanud, ei ole... aga kus ma nüüd teile alles kirjutan!!

esiteks, vahepeal on olnud paar võistlust, kõik on läinud hästi. trennid on ka hästi läinud. tööl on ka paar õnnestunud asja. mida veel tahta.

aga kõigepealt - alla on läinud! nii alla, et ma oma teadlikus elus ei mäletagi sellist madalseisu! :P

kehakaal on nimelt alla läinud :) viimased 4 päeva näitab massin mulle numbrit 71,x ja ma tean, et see väheneb veelgi!

võtsin aprilli keskel asja käsile ja kurtsin Ivikale, et liigun palju ja söön 5 korda päevas, aga kaal ei muutu. tegime jällegi kehakoostise analüüsi ja seekord analüüsisime lisaks mu menüüd. Ivika soovitusel hakkasin sööma täpselt samu asju, kogused suurenesid, aga muutus see millal mida sõin. süsivesikud päeva esimeses pooles ja valgud päeva teises pooles.

igatahes, trikk minu puhul töötab ja kõik on suurepärane :) saan süüa kommi ja kooki ja moosi ja rasvast liha. aga olen avastanud endas armastuse köögiviljade ja puuviljade vastu ning kavatsen hullult hakata püreesuppe ning smuutisid tegema. jei!

negatiivne split 20 min testujumises

eile ujusin oma kõigi aegade parima 20 min distantsi! kilometraaž pole üldsegi märkimisväärne, aga uhke olen selle üle, et tegin seda suht kohe peale koera trenni (agility) ja ujusin negatiivse spliti. 

koera trenn oli seekord üsnagi jooksutrenn - sirged lõigud tunnel-tõke-tunnel ja sama asi edasi-tagasi, nii et peris korralikult pidin kiirendama, et õigel ajal koerale õige auk kätte näidata. ujumine oli huvitav, esimesed 10 min passisin Kairi kiiluvees ja ujusin 450 m. siis hakkas Siim bassu servalt karjuma et "mine mööda!". no läksin mööda. siis mingi hetk hakkas paremal käel miski lihas valutama ja vahetasin stiili. 25m konna või selili krooli vahele, lihas lõdvestus ja sai jälle rinnuli krooli edasi ujuda.

ja niipalju veel, et uues töökohas on uued ja huvitavad inimesed. filoloogid ja õpetajad ja keskõikveel. tunnetan reaalset ohtu kulturnikuks muutuda :P

1. Tallinna Linnarogain, alahindasin ratturit endas :)

rattarajal oli teine kaart, kust puudusid osad KP'd, näiteks 30, 33 ja 77

skuna tegemist oli tiimivõistlusega, siis üritasin ära sebida nii Indrekut kui Toomast, aga üks oli välismaal ja teine tahtis joosta. õnneks lubati mul ikka osaleda, aga väljaspool arvestust, millest mul oli jumala suva, sest esiviisiku kohta ma niiehknaa ei sihtinud. 

see oli üks tore võistlus! kp'd olid päris vahvates kohtades ja minu meelest oli ka raja koostamiseks antud päris palju valikuvõimalusi. sest Pirita jõest üle ja Lasnamäe klindist üles-alla sai vaid teatud kohtadest.

paar kohta olid eriti vahvad: muulil asuva kp 94'ni minnes vaatan mina silmanurgast, et keegi viipab mulle kivide vahelt. hoo, see on kindlasti näkk, kes tahab mind hukutavatesse merelainevoogudesse meelitada! või midagi sellist mõtlesin mina :P punktist tagasi tulles aga näen, et üks pruun ja karvane kogu hüppab just minu ees kivilt kivile. ta ei pöördunud kordagi ümber, nii et ma nägu ei näinud, aga usun et eks ta ameerika naarits oli. teine huvitav hetk oli kp 91 juures, mis asus keset Lasnamäe tühermaad. just täpselt selle keset võsa asuva elektriposti olid oma romantiliseks ajaveetmiseks valinud 4-5 venelast, kes siis midagi grilli peal kärsatasid ja nautisid meelelahutust, mida pakkus orienteerujatega suhtlemine. sõbralikud venelased olid. juba kaugelt viipasid, et "tule siia, selle posti küljes on" ja pärast "kus sa sõidu lõpetad?" ja veel midagi vene keeles mis neid endid hirmsasti naerma ajas :)

planeerimiseks anti pool tundi. tagantjärgi tarkus - peaks hakkama kuidagi täpsemalt rada planeerima, arvestades oma liikumiskiirust. kuna mul MTBl pole spidomeetrit peal, on kiiruse hindamine kõhutunde järgi käinud ja paistab, et sellest enam ei piisa. igatahes, üsna reaalne oleks olnud lõpus teha teistpidine ring ja võtta punktid 36-66-39-55-61-46-86?-56-96-57-85-94. selline kombinatsioon oleks andnud kokku 151 punni. minu tavaline rajaplaneerimine on aga nii, et jätan stardist vaadates kõige kaugemasse kohta varem tagasipöördumise variandi ning ka finiši lähedale jätan paar punkti, mida siis vastavalt ajavarule kas võtan või mitte. seekord aga juhtus nii, et juba punktis 67 hakkas tunduma, et olen liiga vara sinna jõudnud. algne plaan välistas 96-56-46 täiesti, aga tol hetkel paistis, et ma olen üle ootuste kiiresti sõitnud ning et aega jääb üle. mis siis muud, kui järjest kõiki lähedalolevaid kp'sid külastama. selle käigupealt-koguaeg-muutuva plaani tõttu ka selline imelik ring kaardil. 

ja isegi niimoodi jukerdades ning lõpus kiirust maha võttes jõudsin finišisse 8 minutit enne kontrollaega.

trenn vanusele 45+

eile sattusin seljatreeningusse. keegi oli kunagi ammu kiitnud ja kuna selg viimasel ajal pidevalt tuikab, siis mõtlesin et no proovin. eriti kuna tasuta saab.

astun mina 5 min enne ametlikku algust saali sisse ja mis ma näen! kümned ja kümned pensionieelikud tatsavad muusika saatel jalalt-jalale ja vahepeal vehivad kätega ka! õudne! :) ma ei tea mis mind hoidis selg eest uksest välja taganemast, aga ega ukse juurest edasi ka ei suutnud minna. õnneks treener märkas mu soolasambaks tardumist ja kutsus sisse, et "jajah, siin on jah seljatrenn".

nonii, võtsin härrade-prouade keskel koha sisse ja hakkasin kaasa tegema. esimesed 5 min oli halenaljakas, et no andke andeks, mina ja siin ja selline trenn. tuli meelde see õnnetu start-pilates, mis valeks valikuks osutus ja otsustasin selle trenni lõpuni kannatada et ikka veenduda selle sobimatuses.

ok, säästan teid pikemast halamisest. mõningase vehkimise peale hakkas isegi kergelt soe, aga suurema osa tunnist olin ma veendumusel et nad tegid esspetsiaalselt minu pärast mitte-seljatrenni. no paar-kolm harjutust tõesti jätsid  mulje et olid kuidagi abiks, aga skeptilisus säilis lõpuni.

viimaseks tegime seina ääres seistes allakummardamist. siis treener tuli seisis mu kõrval, torkas näpuga mu alaselga ja ütles "see koht on täiesti kinni, aga muidu on ilus selg". nojah, ma tean isegi kust mul valutab aga ütle siis ka kuidas paremaks saaks!

ja tegelikult, ega ma ei tea mis osalejate keskmine vanus oli :) sest trennidest käivad inimesed on niiehknaa natuke nooruslikumad kui keskmine inimene. 

ja tegelikult, täna hommikul oli mu alaselg palju vähem valus kui keskmisel hommikul!

treener Kaja

nii et ilmselt lähen uuesti :)

ma olen tagasi!

jei! ma hakkan vist tasapisi jälle rutiini tagasi loksuma ja oma igapäevaste asjade juurde tagasi tulema. enam pole seda kõikehõlmavat suurt Eesmärki, mis vahepeal elu sisuks oli. kuna järgmisteks tegemisteks saab olema erinevatel teemadel kirjutamine, teengi väikese näpusoojenduse siia blogisse.

ja midagi oli mul öelda ka, ega ma siis niisama...  leidsin ühe trenni, mis oli täiesti mõtetu! vot, julgen välja öelda, et reedene Start Pilates oli ajaraiskamine - harjutuste ajal jäin peaaegu magama, tempo aeglane ja koormus nii väike. treener tuttav, kelle peputrennis mulle meeldib käia. mõne aasta tagune pilatese kogemus samuti hea, tookord oli koormus päris tuntav. aga ilmselt olen ma juba Start  tasemelt edasi liikunud...

ja uued tossud ostsin ka, hullult hea tald!

Saucony Peregrine 3

aitäh Jooksueksperdile!

Doctor Philosophiae

aeroobne trenn talvel 2013/14

aitäh Kirillile!

spunki otsides

eile käisin vilde tervisekohvikus kuulamas seminari "eesmärgid harrastusspordis - kahe teraga mõõk!". mõtlesin, et ehk aitavad mul üles leida kaduma läinud motivatsiooni ja seavad mulle ilusad eesmärgid, mida ma siis õhinaga püüdma asun. selgus, et seminari läbiviija Jorgen on Randeli koolivend, kelle kohta oli tal öelda nii mõnedki head sõnad. et olla ilus blond poiss, kena naeratusega ja pidi kaklema nagu loom. ühesõnaga - reklaam oli vägev.

khm, kohapeal asutas end kõnelema miski lühike lontis teksadega poiss, kes õrnalt s'i susistas. ei olnud kuuerealisi kõhulihaseid mitte kusagilt aimata ja erilist näolist ilu ka ei olnud. aga mida aeg edasi, seda positiivsemaks mu arvamus muutus. tüüp kasutas selliseid termineid nagu "indiviid" ja "gruppidevaheline erinevus vs. grupisisene erinevus" ja kui joonistas miskit telge praegusest hetkest võistluspäevani, siis telje alla kirjutas "t"! (jah, sellest naljast saavad ilmselt aru ainult bioloogid ja muud loogid.) samas kasutas väljendeid nagu "silme eest must" ja "ninast veri välja". respekt, ühesõnaga! tasakaal teaduse ja arusaadavuse vahel oli paras.

mõnedki asjad olid mulle varem teada, aga noh, meelest läinud. ja siis hakkas ta rääkima minust (ise ta seda loomulikult ei teadnud). et eesmärk kui kahe teraga mõõk tähendab seda, et kui eesmärk täidetud, ongi nagu kõik, elu tühi. alles vaid must auk. ja et motivatsioon on nagu spunk, kõik otsivad ja otsivad, aga ise ei teagi mis see täpselt on. ning et tihtipeale tuleb eesmärk ümber hinnata, selles pole miskit hullu kui kõik ei lähe ootuspäraselt. 

aga kasulikke noppeid ka: 

* parem oleks sõnastada eesmärk positiivselt - ma jooksen 10 km alla 50 minuti. ei tohi sõnastada - ma ei taha joosta aeglasemalt kui 50 min.

* objektiivsed ja subjektiivsed eesmärgid on mõlemad ok. objektiivne - jooksen 10 km alla 50 minuti. subjektiivne - jooksen 10 km nii, et lõpetades on hea tunne. Ain on küll kunagi öeldnud, et sellised mitte mõõdetavad eesmärgid pole head, sest neid on raske hinnata. Jorgen aga andis nipi, kuidas need mõõdetavaks muuta: hinda miskit subjektiivset asja skaalal, näiteks "lõpus tundsin end suurepäraselt, hindeks 5". järelikult eesmärk sai täidetud. mina näiteks ei saagi hinnata oma o-võistlusi ajaliselt, sest igal võistlusel on erinev rada ja ajaliselt eelmiste võistlustega võrrelda ei saa.

* eesmärke saab veel jagada tulemus-, saavutus- ja tegevuseesmärgid. vastavalt siis - jooksen 10 km 50 minutiga, jooksen 10 km ennast esisaja sisse, jooksen 10 km terve distantsi korrektse tehnikaga. kunagi olen justkui kuulnud, et mehed on orienteeritud pigem tulemusele, naised aga tegevusele. Jorgen siiski arvas, et keskmiselt ei ole sugude vahel erinevusi, küll aga võib mõlema soo hulgas leida rohkem vastavaid ekstreemseid näiteid. 

* siin ja praegu. ära mõtle sellele, mis juhtub 5 km pärast. mõtle sellele, kuidas sul praegu jooksutehnika on. kas jaksad konkurendi tempost kinni hoida. keskendu hetkele, kuula oma keha ja ära koorma aju liigsega.

* kui ikka ei viitsi/taha/jõua kaks nädalat õhtuti jooksma minna, siis ei tasu kusagilt seda va motivatsiooni otsima hakata. inimene on laisk ja väga osav ettekäänete leidmisel. tasuks teha hoopis nii - mõelda, mis viib selleni, et õhtuti jooksma ei lähe. näiteks, kui tuled töölt, mugid kõhu täis ja lösutad terve õhtu teleka ees. asja parandamiseks võiks teha nii, et sööd natukene juba tööl, peidad ära telekapuldi patareid. tasub meelde tuletada seda head enesetunnet, mis peale jooksmist on. ise ma mõtestasin selle enda jaoks lahti, et üks samm korraga. ei mõtle selle peale, et järgmisel hooajal tuleb joosta maraton 4:30. mõtlen hoopis, et täna teen ahhilkale harjutusi, siis läheb valu ära. et täna lähen sörgin koeraga, see pakub talle rõõmu. et täna ÜKEs teen kõik harjutused korralikult lõpuni, sest kõik teised vaatavad.

vot nii, kindlasti oli seal muidki pärleid, aga hetkel rohkem ei meenu. kindlasti läheks kuulaks tema seminare veelgi.

Libahundi jälg Viimsis rattaga

ja jutt tuligi :P

esiteks, kuna sel suvel ei saanud ma üldsegi realiseerida oma suurepäraseid rattarogainimise andeid, siis mul täitsa sügeles juba. hea on, et sügiseti lausa kaks pikemat ratta-o võistlust toimub, xdream ja libahunt.

bike xdream on ikka natuke nõme küll, kust ma võtan need 2 sõpra, kellega enam-vähem võrdne olen ja kes tol päeval parasjagu võistelda saaksid. no ei võtnud sel aastal mitte kusagilt. kirjutasin korraldajatele, et kas "lasete mind äkki üksi peale, osalen väljaspool arvestust ja maksan ja naudin niisama teie üritust?". ei, seda ei saavat nad teha mitte, sest "kui laseme ühe inimese niimoodi peale, siis tahavad teised ka". no mida loogikat?! kui teile tundub, et sellise formaadi järgi on nõudlust, tehke siis ometi selline võistlus!

õnneks on Libahundi korraldajad inimesed ja lubasid mind lahkesti ka üksinda starti. regasingi ennast ilusti soolosõitjaks ära, aga ülla-ülla, nädal enne võistlust helistas Indrek ja küsis, et äkki ta tohiks sõita koos minuga. rõhutas mitu korda, et sõidame nii, nagu mina tahan :P no mis mul sai selle vastu olla, Indrek on hea rattaorienteeruja. 

võistluspäeval oli ilm sitt, aga see meid eriti ei morjendanud. oligi hea, ei hakanud palav. kaart anti kätte juba tund enne starti, meil Indrekuga suuri erimeelsusi planeeringu osas ei olnud.SI võttis Indrek oma kätte, sest härrasmehe ja tugevama osapoolena oli plaan teda saata teest eemalolevatesse punktidesse.

alustasime Viimsi mõisapargis oleva lisaülesandega, mis mulle jumalast lihtne oli. (khm, peab vist alustuseks ära märkima, et 20 esimest aastat oma elust veetsin ma Viimsis.) siis suundusime randa, kus kunagi oli tohutu prügimägi, nüüd luks majad. edasi vana keskkooli staadionile ja siis rohuneeme viivale suurele teele. nõks enne punkti 23 sõitis Indrek krabinal üle klaasikildude ja punktis selgus, et tagakumm oli katki läinud. pekki! oli mu esimene mõte. ja kui Indrek ütles, et tagavarakumm jäi autosse, siis mõtlesin et no mida perset sa selle sinna jätsid?! aga noh, mis teha. tagajooks alt ära, ja minu rattaga padavai tagasi võistluskeskusesse. ma läksin niikauaks kõrvalolevasse poodi vihmavarju. see on see lihapood pisikese tuletorni all ja tundus, et pood on suht populaarne, rahvast käis palju. ühel hetkel peatus poe ees suur must BMW maastur, välja tuli kena nooremapoolne meesterahvas. vaatas poe ees seisvat poolikut ratast ja tuli küsis mu käest: et kas on uut tagakummi vaja? tule ma laenan sulle, ma elan siin lähedal. ei, see ei olnud miski liba, vaid täiesti siiras soov aidata. 

enivei, umbes 20 minuti pärast oligi Indrek tagasi (mida hekki sa nii kaua seal tegid?!) ja saime võistlust jätkata. punktid olid kõik lihtsates kohtades ja teed ka enamuses kiiresti sõidetavad. sihvkapunktis me küll hakkasime suure hooga lisaülesannet tegema, aga mõne minuti pärast sai selgeks et need 4 puntki pole seda ajakulu väärt. annetasime oma kooritud seemned mingile jalgsivõistkonnale ja kimasime edasi. punkt 58 oli selline, kus ma jäin tee äärde ootama ja edasist rada planeerima. sest selge oli, et oma esialgse planeeringu peame suures osas ümber tegema. aga Indrekul läks metsas jube kaua ja see tähendas, et olime oma graafikust lootusetult maas. algne plaan oli võtta veel punktid 66-41-67-(34-61-kui aega on)-83-32-56. aga peale kanuupunkti oli selge, et üsna otse tuleb nüüd minna finiši poole. jõudsime teha veel köitel ronimise lisaülesande ja käia majaka juures ning kimasimegi otsejoones lõppu. ma ei tea, kas 3 ja poole minutiline ajavaru oleks võimaldanud veel võtta punkt 25, mis asus tünni sees?

vaatamata äpardustele oli hea sõit. 4 tundi väntamist ei andnud üldse pärast tunda, kõige valusam oli hoopiski kanuusõidust õlg.

nüüd võib rahulikulttalvele vastu minna. seda küll mitte suusatades, sest kavatsen oma suusad nüüd hooaja alguses maha müüa ja ilmselt uusi ei hangi enne, kui kevadiste soodukate ajal.

Tartu Sügisjooks 10 km, tuligi rekord!

jess, jooksingi elu kiireima 10km!!! noh, võib ju norida, et kuna see oli tervelt kolmas 10km minu elus ja et alguses olin ikka väga aeglane, on ajaparandus kerge tulema. aga suva sest, meel on ikka rõemus! 

starti läksin põhimõttega, et tiksuma ei hakka. jooksen mõõdukalt käbedalt ja kui jalg enam ei kannata, tulen hoopis rajalt ära. tiksunud olen oma elus juba küll ja küll, aeg on jalad kõhu alt välja lükata ning teha paar kiiremat liigutust. 

enne laupäeva ei teinud ma peaaegu mitte midagi. esmaspäeval käisin peputrennis, kolmapäeval Pirksaare trennis ja neljapäeval ujumas. jooksumoodi liigutusi tegin reedel miski 20 min vältel, kui õpetasin mukit ilusti sörkima. oma 4 kuu kohta on ta väga tubli, mul on tunne et temaga me veel alles jookseme :P

laupäeval võtsin samuti rahulikult, tegelesin lapsega ja pikutasin telku ees. küsimusi tekitas, mida selga panna, ilm tundus nii soe, aga samas tuuline. otsustasin äraproovitud kombinatsiooni kasuks, selga läks maratonivorm.

esimene km jooksin suht täpselt 5:00, mis mind tsipa ära ehmatas. liiga kiire oli. edasi vaatasin kogu aeg kella, et no millal siis väss tuleb ja tempo raugeb. aga ei tulnudki ja ei raugenudki! pidin end sundima veidi aeglasemaks (jah ma tean, päris jooksjad naeravad end praegu ribadeks) sest selline jaksamine oli veidi hirmutav, kogu aeg mõtlesin et ega seda pidu pikalt ei ole... ja et parema jalaga tahaks veel kunagi joosta, ei ole vaja teda ära tappa. seda silmas pidades võtsin sildade juures olevad väikesed ülesmäge põksud kõndides, et ahhilkat päris ära ei venita. noh kui aus olla, siis oli kerge valu paremas sääres kogu aeg sees, aga kordagi mitte nii tugev et oleks katkestada tahtnud.

kõige suuremad tänusõnad Margus Pirksaarele! kunagi ma vihkasin jooksmist, ei jaksanud ja ei tahtnud ja põrutas ja üleüldse oli nõme. aga suuresti täna tema tehnikatrennidele - kus jooksma eriti ei peagi - tunnetan oma keha palju paremini ja naudin jooksmist. aitäh!