kolmapäev, 6. november 2013

spunki otsides

eile käisin vilde tervisekohvikus kuulamas seminari "eesmärgid harrastusspordis - kahe teraga mõõk!". mõtlesin, et ehk aitavad mul üles leida kaduma läinud motivatsiooni ja seavad mulle ilusad eesmärgid, mida ma siis õhinaga püüdma asun. selgus, et seminari läbiviija Jorgen on Randeli koolivend, kelle kohta oli tal öelda nii mõnedki head sõnad. et olla ilus blond poiss, kena naeratusega ja pidi kaklema nagu loom. ühesõnaga - reklaam oli vägev.

khm, kohapeal asutas end kõnelema miski lühike lontis teksadega poiss, kes õrnalt s'i susistas. ei olnud kuuerealisi kõhulihaseid mitte kusagilt aimata ja erilist näolist ilu ka ei olnud. aga mida aeg edasi, seda positiivsemaks mu arvamus muutus. tüüp kasutas selliseid termineid nagu "indiviid" ja "gruppidevaheline erinevus vs. grupisisene erinevus" ja kui joonistas miskit telge praegusest hetkest võistluspäevani, siis telje alla kirjutas "t"! (jah, sellest naljast saavad ilmselt aru ainult bioloogid ja muud loogid.) samas kasutas väljendeid nagu "silme eest must" ja "ninast veri välja". respekt, ühesõnaga! tasakaal teaduse ja arusaadavuse vahel oli paras.
mõnedki asjad olid mulle varem teada, aga noh, meelest läinud. ja siis hakkas ta rääkima minust (ise ta seda loomulikult ei teadnud). et eesmärk kui kahe teraga mõõk tähendab seda, et kui eesmärk täidetud, ongi nagu kõik, elu tühi. alles vaid must auk. ja et motivatsioon on nagu spunk, kõik otsivad ja otsivad, aga ise ei teagi mis see täpselt on. ning et tihtipeale tuleb eesmärk ümber hinnata, selles pole miskit hullu kui kõik ei lähe ootuspäraselt. 
aga kasulikke noppeid ka: 
* parem oleks sõnastada eesmärk positiivselt - ma jooksen 10 km alla 50 minuti. ei tohi sõnastada - ma ei taha joosta aeglasemalt kui 50 min.
* objektiivsed ja subjektiivsed eesmärgid on mõlemad ok. objektiivne - jooksen 10 km alla 50 minuti. subjektiivne - jooksen 10 km nii, et lõpetades on hea tunne. Ain on küll kunagi öeldnud, et sellised mitte mõõdetavad eesmärgid pole head, sest neid on raske hinnata. Jorgen aga andis nipi, kuidas need mõõdetavaks muuta: hinda miskit subjektiivset asja skaalal, näiteks "lõpus tundsin end suurepäraselt, hindeks 5". järelikult eesmärk sai täidetud. mina näiteks ei saagi hinnata oma o-võistlusi ajaliselt, sest igal võistlusel on erinev rada ja ajaliselt eelmiste võistlustega võrrelda ei saa.
* eesmärke saab veel jagada tulemus-, saavutus- ja tegevuseesmärgid. vastavalt siis - jooksen 10 km 50 minutiga, jooksen 10 km ennast esisaja sisse, jooksen 10 km terve distantsi korrektse tehnikaga. kunagi olen justkui kuulnud, et mehed on orienteeritud pigem tulemusele, naised aga tegevusele. Jorgen siiski arvas, et keskmiselt ei ole sugude vahel erinevusi, küll aga võib mõlema soo hulgas leida rohkem vastavaid ekstreemseid näiteid. 
* siin ja praegu. ära mõtle sellele, mis juhtub 5 km pärast. mõtle sellele, kuidas sul praegu jooksutehnika on. kas jaksad konkurendi tempost kinni hoida. keskendu hetkele, kuula oma keha ja ära koorma aju liigsega.
* kui ikka ei viitsi/taha/jõua kaks nädalat õhtuti jooksma minna, siis ei tasu kusagilt seda va motivatsiooni otsima hakata. inimene on laisk ja väga osav ettekäänete leidmisel. tasuks teha hoopis nii - mõelda, mis viib selleni, et õhtuti jooksma ei lähe. näiteks, kui tuled töölt, mugid kõhu täis ja lösutad terve õhtu teleka ees. asja parandamiseks võiks teha nii, et sööd natukene juba tööl, peidad ära telekapuldi patareid. tasub meelde tuletada seda head enesetunnet, mis peale jooksmist on. ise ma mõtestasin selle enda jaoks lahti, et üks samm korraga. ei mõtle selle peale, et järgmisel hooajal tuleb joosta maraton 4:30. mõtlen hoopis, et täna teen ahhilkale harjutusi, siis läheb valu ära. et täna lähen sörgin koeraga, see pakub talle rõõmu. et täna ÜKEs teen kõik harjutused korralikult lõpuni, sest kõik teised vaatavad.
vot nii, kindlasti oli seal muidki pärleid, aga hetkel rohkem ei meenu. kindlasti läheks kuulaks tema seminare veelgi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar