selle särgi pean ma saama! ja jooks

Jon, I really REALLY got to have this shirt! :P

aga täna tegin trenni kah. hirmsad Priit, Mait ja Silver hakkasid kohe noort nõrka näitsikut tapva tempoga metsa poole vedama. õudne! ise veel irvitasid ja küsisid "ega liiga kiire pole". väk-väk, no loogiline ju et oli!

Karksi-Nuia tri

et ma juhtusin olema sel päeval nuiast mitte väga kaugel, ja kuna väga tõenäoliselt oli see minu jaoks suve viimane triatlonivõimalus, siis tegin kaasa harrastajadistantsi. 

äpardused algasid põhimõtteliselt kohalejõudmisega. nimelt olin tervelt 25 minutit enne starti kohal. see tähendab, et tegemata jäi soojendus ja rattaproov. mis rattaproov? Marika oli lahke ja tõi mu ratta tartust, aga paremaks äramahtumiseks olid alt võetud nii esi- kui tagajooks. tagajooksuga polnud ma varem opereerinud, seega et asi jälle korralikult kokku saaks, lasin Jon'il ennast skype'i kaudu enne juhendada (Jon, ma tänan sind). sain ilusti aru ja oma meelest tegin kõik õigesti. aga...

aga algusest. no maitea mis mul ujumisega lahti on! on nagu trenni tehtud juba kah ja hirmu avavee ees pole mul mitte kunagi olnud, aga vat ei lähe mitte kuidagi see asi. selili krool on ikka kõige mugavam.

ratta peale minnes jäi kõigepealt vasak king pedaali külge kinni. lõin pahkluu mitu korda ära (jalg on siiani katki, paistes ja valus) ega saanud kuidagi kinga lahti. siis peale istudes ja väntama hakata püüdes käis imelik kõrin. kett oli nimelt maas! duh. kusjuures jooksu alla pannes EI OLNUD kett maas.

jooks oli selline, nagu tavaliselt. see tähendab mõõdukalt aeglane, aga seekord ma vähemalt ei kõndinud. peale finishit käppelt asjad kokku ja tagasi nigulasse üliõpilaste arvestusi vastu võtma :)

puhkus Nigulas

noh, ega ma tegelikult siia just puhkama ei tulnud (vaja nimelt 15 üliõpilast eesti selgroogsete osas targaks teha), aga siiski. kena koht, ülisoe järv ja ilmad lubatakse ka päikeselisena hoida.

Nigula will always have a special place in my heart :)

for Jon :)

Elu on lill!

Vaughan mingil punkfestivalil

Jon, Ben ja Dan

TriStar 111 - elu on lill!

täitsin plaani - naeratasin algusest lõpuni ja lõin patsu ja lehvitasin ja suhtlesin ja... ilm oli imeilus, TriSmile lebola MAAILMA KÕIGE PAREM ASI, pidu vägev ja vanad head tuttavad eelmisest aastast. ratast tegin palju kauem, kui lootsin, seetõttu ka oodatust kehvem aeg. loodan enda finishist palju pilte näha :)
hetkel rohkem ei kirjuta, Jon the carpenter ootab.
***
nonii nonii nonii, hakkasin suure hurraaga pihta, et purskan kõik oma mõtted ja tunded siia välja. aga... aga... kust pihta hakata. mis on tähtsam? sport või sõbrad? :P
äkki algaks algusest.
neljapäeval tõin riiast Nico ja paar asjapulka. viisin Rolandi bussijaama. riia linn on nende kuusvarvaste poolt paraku nii seatud, et kui tahad teha vasakpööret või muud olulist manöövrit, siis sulle vajalikus kohas on see keelatud. seega pidin ma tegema tagasipöörde üle pideva joone, mille peale Nico: "you are very effective driver!" :D käisime mööda linna ja jõime kalja (välismaalaste üks lemmikjooke). ostsin kleidi, mis kõigile väga meeldis, aga tunnistati ühiselt pisut pikaks :P

reedel maabusin pühakale. trismile telk vapustas kohe esimesel pilgul - kohvi, õlut, vett, mahla, veini, massöör, suured pehmed padjad punasel vaibal. oh, need padjad! nende eest sai Mäx kõik oma varasemad patud andeks.

pildistas Piret

reede õhtul olime viksid ja viisakad ja käisime ainult kohvikus. mul otseselt puudub arvamus Veiko Tääri kohta, pole teda lavalaudadel ammu näinud ja isiklikult ei tunne, aga tema kohvik on küll super. kena kujundus ja toredad ettekandjad, hinnad otepää kohta küll kõrged aga vapustavad toidud! vähemalt need magustoidud, mis me tellisime, olid ülimaitsvad. sel õhtul tähistati natuke ka Jon'i sünnipäeva, ta sai 29. teel ööbimiskohast kohvikusse leidsime suurepärase muusikaga garaazhi, kus oli umbes 2 tsiklit, trummikomplekt ja mitu lahedat pikajuukselist rokkarit.
laupäeval olin tubli ja käisin 33.3 rattakohtunikuks. ma oleks nii tahtnud bitch olla ja lehvitada kollaseid ja musti kaarte, aga võta näpust, enamus sõitis tohutu ilusti. sain teoks teha ühe ammuse soovi (noh, nii umbes märtsikuust alates). kallistasin Augustit korralikult.
laupäeva õhtul korraks Eva ja Jon'iga comebackis, kukupailt kell 12 juba magamas.
pühapäev. 
ujumine.

pildistas Tanja

vette läksin rahulikult viimaste seas. lehvitasin ja naeratasin kaamerasse, mis ujus veidi aega koos minuga. esimesed 100m oli suurepärane, stiil hea ja tunne veel parem. siis hakkas miski jala küljes lipendama, kiibi rihm nimelt. viipasin ühe kajakimehe enda juurde, kes pani selle ilusti kinni. sealt edasi aga istus millegipärast ainult selili krool. ümber poide tegin konna. aeg selline, nagu ootasingi.
ratas.

pilt www.spordifoto.ee

esimene ring oli lihtsalt võrratu. naeratasin ja lehvitasin. ilusti üles, ilusti alla.  lobisesin mäe tänava tp's rahvaga, sõin kurki, banaani ja geeli. teine ring ka väga ok, aga tagumise käiguvahetaja link hakkas kuidagi logisema. kollase rattaauto poisid tõmbasid sinna õnneks veidi teipi peale ja käis küll. aga kolmas ring oli juba vaevaline. niiii nüri oli neid raja kaugemaid mägesid võtta. tundsin puudust kaardist või millestki, et oleks natukenegi huvitavam. kolmandal ringil oli ka see häda, et hargivahe oli väga valus. pool jalgade jõust läks sellele, et hoidsin ennast täie raskusega sadulale istumast. see valu võis olla sellest, et jalas oli 2 paari - tri kombe ja rattapüksid, mis mõlemad läbimärjad (tp's kallasin hulga vett kaela). lisaks tarbisin vaid 1 geeli raja alguses ja teise kolmandal ringi. selgelt liiga vähe. aeg miljon korda pikem, kui ootasin.
jooks.
või õigemini sörk+kõnd.
ma mäletan oma esimesi ratas-jooks üleminekuid. milline piin see oli! arvad küll, et jalad on all ja jooksevad, aga tegelikult on all hoopis kargud mis valutavad. aga imede ime, üleminekutrennid on olnud täiesti asja ette. seekord ei mingeid krampe ega puisust ega proteste jalgade poolt. 
plaan oli ülesmäge kõndida ja muidu sörkida ning seda ma tegingi. kõndimist tuli rohkemgi, sest pulss tegi nalja - juba 165 kandis oli natuke halb ja nõrk olla. tagumises tp's võtsin ära sokid, sest pähekallatud vesi jõudis kõik varvaste juurde loksuma. aga endiselt - naeratasin ja lehvitasin ja lõin patsu ja kallistasin... aeg umbes selline, nagu arvata oli.
finishisirgel oli suur üllatus, kui nägin kõiki motohunte oma kollaste vestidega ilusti raja äärde joondunud olevat. :D sain nad kõik loodetavasti ära katsutud. enne finishijoont paar trismile-hüpet ja oligi kõik! 

pildistas Tanja

õhtul täiega comeback'is. tants ja trall ja väike viin-rumm-siider-shampus. magama (või vähemalt horisontaalasendisse) umbes kell 5 hommikul. järgmisest päevast ja õhtust ma ei räägi :)

ei, natuke räägin ikka. teisipäeval viisin Thomas Hellriegel'i tallinna lennujaama, aga enne lendu tegime väheke aega parajaks. Thomas on kõige parem shoppaja, keda ma tean!!! südamerahuga seisab kõrval ja aitab valida õiget värvi stringe. kui kingad sobivad, siis seda ta ka ütleb ja sunnib ostma :P ma pressisin talt välja lubaduse, et hiljemalt järgmisel nädalal paneb ta netti oma tutvumiskuulutuse üles. väga armastusväärne ja üksik, nagu ta on. 
***
Ingrid ütles Jon'i pilti vaadates: "sport on ikka tore asi küll" :D :D :D
***
eraldi sektsioon on Jüri Suurkivi piltidele

Motohundid :*

Viitna tri

laupäeval käisin Viitnal. kui nüüd keegi vaatab finishiprotokollis minu tulemust ja mõtleb, et see oli mahavisatud aeg, siis pipart talle keele peale! täitsin oma eesmärgid kuhjaga! eesmärk number üks oli - olla ilus algusest lõpuni (ehk siis proovida oma kombet võistlustel). eesmärk number kaks - finisheerida (ehk siis enne pühakat saada triatlonimaik suhu, sest viitnal oli mu esimese tri start sel hooajal). eesmärk number kolm - saada kokku vanade ja uute sõpradega (ehk siis tahtsin Almat patsutada ja pidin Marko Albertile ketta viima). ja peamine eesmärk - lehvitada ja naeratada algusest lõpuni (ehk siis nautida ja chillida ja elu-on-lill). veelkord - kõik läks suurepäraselt korda!

need mõned väikesed viperused, mis võisid mu tulemust paari minuti võrra kehvemaks teha - ujumises vee neelamine, rattaklipi vahele muda kogumine ja jooksurajal teravad pisted küljes - ei muuda mu mälestusi üritusest. elu-on-lill, onju! :)

Jüri Suurkivi pildid.

TriSmile hüpet pole veel keegi korralikult pildile saanud :P

päevak Kukemetsas

kuku või pikali - täpi tegi eile orienteerumist ilma jalgrattata! seda peamiselt tänu Rolandile, kes on üks tore austerlane ja tahtis minna metsa jooksma. kukemetsa kaart on uus kaart, seetõttu olin meelsasti nõus temaga koos jooksma. meil läks hästi. kaart SIIN

pärast oli ta nii kena ja tegi õhtusööki. elu-on-lill!

laste ja geide suust kuuled sa tõde :)

Chris: "Helen, you are amazing!"

aga muidu - no selline motivatsioonipuudus on, et ma ei teagi kohe. nagu oleks maeiteamis supersaavutusega hakkama saanud, kuigi see oli kõigest kõrvemaa rogain. sel hooajal on teisigi A eesmärke, nüüd on aga selline tunne, et "ah persse kõik, elu on niigi ilus!" nii et kui te näete mind pühajärvel 100 km rattarajal kusagil aasal kepslemas ja lillekesi nuusutamas, siis suhtuge mõistvalt, kiirabi pole vaja.

ja viimane nädalavahetus ainult süvendas elu-on-lill tunnet. reede: shotlastega püssikas. laupäev: shotlastega püssikas. pühapäev: shotlastega püssikas. Chris, Simon, Henry, Gerry ja loomulikult mister Vaughan!

:)

Kõrvemaa rogain rattaga

läks hästi. naistest 1 koht (paraku kesises konkurentsis) ja üldiselt 4 koht (paremini poleks kuidagi vist saanud). tulemused SIIN kui klikkida inimese nime peal, siis avaneb tema punktivalik ja kaart.
stardist tundus enamus rattureid ühele poole suunduvat ja 2 esimest kp'd võetigi kambaga. 42 juures oli juba hajumist märgata ja 21 võtsin enam-vähem üksi. otsetee 45'te tundub kaardil mets ja mitte sõidetav, tegelikult oli aga kena rajakene ja hea valik. 
siis tuli 33... oh ma oleksin ennast maapõhja kirunud, kui oleksin kellelegi 3 punktiga kaotanud! tee oli seal nimelt väga halb - suuuuured porilombid, väga sügavad roopad ja turbamülkad. hoidsin kogu aeg käed lenksul ja pilgu enda ees maas, seetõttu põrutasingi lihtsalt mööda. kuna tee oli nii kehv, ei tahtnud tagasi ka pöörata ja aega raisata. mis läinud see läinud. kusjuures, ma polnud ainus, kes seal niimoodi kobas, Indrek oli ka mööda pannud aga siiski tagasi keeranud.
edasi oli kõik lihtne ja selge, 57'nda juhatasid mulle õnneks kätte jalgsivõistlejad. aitäh! üldse mulle meeldis, et kui abi küsisid, siis abi ka said. ka omalt poolt juhatasin paar eksinut õigele teele, näiteks 34 ja 44 juures. 
algne plaan oli tehtud nii, et 35 juures peaks olema läbi 1/3 ajast, siis oleksin võtnud natuke suurema kaarega edelas. paraku olin aeglasem, kulunud juba 1:30 ja otsustasin seetõttu vahele jätta ka 47 ja 39. õige otsus, mahtusin aega ja ei pidanud ennast ribadeks sõitma. 
mul oli vist sellel kaardil eelis, sest see kant on mulle väga tuttav. rattaga varemgi mitu korda läbi sõidetud. teadsin, kus on pisemad ja aeglasemad rajad, kus on liivaaugud ja palju nõlvu. ka laudteel olin varem sõitnud, seda küll vanal teel.

aga niipalju ütlen küll, et sel aastal näikse hullult hea jõhvika-aasta olevat. punkti 55 juures lausa valendas - nii palju noori helerohelisi jõhvikamammusi oli!
ja kunagi teen ma ühe korraliku seeria kivide portreefotosid. sest nad on nii ilusad!

rattapäevak Kadajal

võtan ratta ilusti auto pealt maha, surun kingad jalga ja kiivri pähe ning... aga kus on kaardihoidja?!?!?!?!? :(

jah, ma tean küll, et saab kaarti käes hoides ka sõita, aga no kuulge, nii ei saa ju rallit sõita.

Triin irvitas vaikselt ja soovitas teha mäluorienteerumist - viskad korra pilgu peale, et siit vasakule ja sealt paremale, ning paned kaardi ära. nali naljaks, aga lõpuks nii välja kujuneski. punktis vaatasin trajektoori järgmisesse kp'sse, kaart ruttu püksi ja käed lenksule. kaart muutus sellise käsitlemisega muidugi kapsaks, mõnesse kohta tekkisid valged laigud ja osad teerajad kaotasid oma otsa ja alguse :)

alguses muidugi nii hästi ei läinud. olin võtnud 2 punkti, kui kaardisegaduses hakkasin hoopis esimese punkti poole tagasi minema, mitte kolmandasse. pühapäevasest valgast olid jalad täielikud pakud, aga eneseuhkus jäi seekord võitjaks, tegin uue stardi. 

valikuid oli seekord lihtne teha, üks koht (kas üle oja mööda kitsast rada või suure ringiga mööda laia teed) oli ehk. mets on seal suht vaheldusrikas, aga kogu aeg saatis mind metsmaasikalõhn. oi kuidas see närvi ajas! joostes saad veel kuidagi haarava liigutusega mõned marjad suhu püüda, aga ratta seljas on see välistatud. ei tahtnud peatuda ka, niigi olin kaardijama tõttu tavalisest aeglasem. aga ülla-ülla, rattarajal polnudki ma viimane :P 

oma raja joonistasin SIIA.