öine ratta-o Tartus

finish oli Z ehk Zavood

kas keegi kommenteeriks rajavalikut?

vahepaus

hooaeg 2012 annab endast märku, ehk siis kooliga on kiired ajad. trenni vähe ja kõike muud veel vähem. eelmisel nädalal oli väike haigus ja kahepäevane seminar matsalus, see oli üle hulga aja null-treeningtunni nädal :( 

maikuu saab üldse "huvitav" olema: 2 konverentsi + 2 ettekannet teha. lisaks atesteerimine ülikoolis. lapse sünnipäev ja talgupäev mere ääres. esimene ratta-o päevak ja võistlus võrus.

loodetavasti saab juunis hinge tõmmata.

10 km tiksumine Eva ja Madisega

sise-o Taskus ja koormustest

vabaklassi rada

eile oli jällegi sise-o, seekord Taskus. raja läbisime veel kiiremini kui eelmisel nädalal, kuigi ühe punkti juures toimus veidi koperdamist. nõudepesumasin juba arvas, et tahaks proovida võistlusklassi. äge, ilmselt suutsin ühe inimese orienteeruma panna :) tõenäoliselt on oma osa sellel, et me olime jälle esimesed... ;)

see on võistlusklassi kaart, vaadake kus finish on :P

veel käisin eile koormustesti tegemas. järgmisel nädalal teen koos laktaadimõõtmisega, siis räägin ehk pikemalt. aga peamised punktid: kopsumaht on mul ca 5,1 liitrit, aga tippkoormusel kasutan vaid 2,4 liitrit. seega kops on suur, aga ma ei oska seda kasutada. VOmax on tõusnud 50 ml/min/kg peale, eelmise korraga võrreldes ca 6 ühikut suurem. südamelihas pidi olema suur ja tugev, aga vajab natuke järeleaitamist. hakkan nüüd Panangin'i võtma.

sise-o Lõunakeskuses

lihtne rada oli

esimest korda tegin siseorienteerumist. jooksin vabaklassis koos oma ajutise nõudepesumasinaga, kes silkab nigu noor jumal. minule jäi ainult punkti kättenäitamise ja hoo pidurdamise vaev :)

kaardil hakkasin meie marsruuti joonistama, aga siis jõudis kohale, et mitme korruse vahelist liikumist ei saa ju joonistada :P kuigi vabaklassis paremust ei selgitatud, saime meie ESIMESE koha! ajee :)

selliseks ta vist jääbki

sõrm on 8 nädalat peale lõikamist selline. august on saanud muhk, palju on armkudet. peale vajutades on natuke valus, sõrme kõverdades ja sirutades samuti.

tossude ja taldade keemiast

ma alustan kaugemalt.

ühe väga hea sõbranna õde õpib tartus küünetehnikuks ja tal oli vaja eile modelli, kellele teha maniküüri-pediküüri. muidugi, kes siis ei tahaks tasuta mitmetunnist hooldust :P aga selle nimel pidin hommikuse ujumistrenni palju lühema tegema ja otsustasin, et õhtul sörgin lisaks.

sõrmeküüned on ka seda värvi ;)

umbes 19 paiku võtsin ette oma lemmikraja - emajõe kallast mööda tähtvere spordipargi kanti. jummalast ilus oli! lodjakoja juures oli jõgi nii lai ja tüüne, polnud ühtegi pinnavirvendust. madal selge päike tegi valguse lihtsalt suurepäraseks! 

kogu jutu idu on aga selles, et sörkisin ja tunnetasin oma jalgu. viimased 3 paari jooksutosse on mul kõik olnud asics. nimbus 10 oli täitsa hea ja kallis toss, aga nende ajal tekkiski mul parema jala ahhilkaprobleem. läksin arsti juurde ja seal tehti spets tallad, mis panin nimbuste sisse. kui Jooksupartner käis kord oma aparaatidega tartus, siis selgus, et mu jalale on palju tuge vaja, sobiksid hoopis asics gt-2120. siis jooksin tükk aega nii, et 2120+spets tallad. hüppeliiges ei olnud kunagi valus, aga probleeme oli parema sääremarjaga. paar kuud tagasi käis Jooksupartner jälle külas, vaatas mu jalgu ja ütles, et väga ilus. võiks vahetada tossude vastu, mis on kergemad ja ei paku jalale enam nii palju tuge. ostsingi asics cumulus 13. laupäeval jooksin esimest korda uute tossudega ja originaaltaldadega. säärelihased ei andnud endast üldse märku, küll aga parem hüppeliiges oli peale 2-tunnist sörki valulik. eile panin uute tossude sisse vanad spets tallad ja tulemus järgmine: hüppeliiges mõnus ja korras, aga parem säärelihas natuke kange ja valulik. kui näpu vahel mudida, siis asics originaaltald on palju pehmem ja õhem kui spets tald. nendega joostes on päkaosa kuidagi tundlik ja väsib kiiremini ära.

keemia on kummaline asi, eh?

ainult jooksjad on "koerailmaga" väljas. ja mille nimel??...

laupäeval oli aega, et teha üks pikem sörk. selleks kellaks, kui muud toimetused tehtud sain, puistas taevast alla ühtlast tihedat vihma. aga ei hullu, HE'st saadud popp ja noortepärane nokamüts pähe, klubi buff kaela ja minek. tiksusin aeglaselt raadi kaudu kõrvekülla, sealt maanteed pidi vahile ja jõgeva poolt tagasi koju. kuigi vihma lahmas kogu aeg, nägin vähemalt 7-8 jooksjat. ja mille nimel? teiste nimel rääkida ei oska, aga minu motivatsioon on see:

kuigi su ümber on konkurendid, pead võitma iseennast
palju inimesi ümberringi, aga siiski nii üksi
stardipauk toob justkui vabanemise, pinge ja kõhklused jäävad seljataha
keskendud ainult käesolevale ja annad endast parima
kuulad oma keha ja teed otsuseid sellest lähtuvalt
konkurentide üle kontrolli ei ole, pole vaja nende peale mõelda. keskendud vaid endale ja asjadele, mida saad kontrollida
on raske, aga sa ei valinud seda seetõttu, et see kerge on
oled rõõmus teiste saavutuste üle, sest tead selle hinda
iga päev õpetab sind olema jälle natuke parem, vahet pole kas võidad või mitte

reklaami kah :)

siit on näha, et ega me ainult joomisega ei tegele ;) ei saa kiitmata jätta head montaazhi.

II Mehed Liikuma / Tristar ühistreening - märts from Rando Kall on Vimeo.

ja teine reklaam, mis ma teha tahan, on see, et ....JESS lõpuks ometi saan ma riides käia nagu naine! poeriided on enamasti vööst laiad ja varrukast lühikesed, õlad tehakse kah kleitidel-värkidel liiga kitsad. sporti tegevate inimeste põhiline mure, tavapoest midagi selga osta ei saa, aga kogu aeg dressides ringi lasta on ka nõme. aga nüüd on mul oma õmbleja Tiina, kes paari euro eest seelikuid kitsamaks ja varrukaid pikemaks õmbleb. ja riided hakkavad hästi selga sobima!

Tartu Triatlon!

vaadake mis mina leidsin :D Tartu Triatlon
jah, praegu on veel poolik, aga varsti saab hea. ma tean, sest tõlgin ja toimetan hetkel juhendit :)

ma olen maailmameister!!! (mitteametlikult, aga ikkagi :P)

mul pole väga kaua olnud sellist sabinat sees, kui enne laupäevast jääaugutriatloni! öösel nägin unes, kuidas aura suur bassein oli jõevett täis ja sinna lükati meid vägisi sisse :) laupäeva hommikul kõhus keeras ja pidevalt pidi tegema sügavaid hingetõmbeid, et pulssi rahustada. kohapeal käisid peal "vapruse"värinad ja üldse oli kerge paanika moodi....

saabusin piritale varakult kohale, ilm oli tuuline aga ilus päikeseline. sai tutvuda ratta ja rajaga. no eks ta jäine ja kohati libe oli, aga minu mõistus ei võta kinni kus ja kuidas oli võimalik rattaga nii palju kukkuda. (ajaloolise tõe huvides pean siinkohal märkima, et olen mitu korda sõitnud mootorrattaga jäärada ja selle eest auhindugi saanud. võrreldes raske ja võimsa tsikliga, on jalgratast jää peal valitseda köki-möki.) Ergo ütles, et ka ujumist saab proovida, aga mitte mingi võim poleks mind enne starti vette meelitanud. 

paanika saavutas vist haripunkti siis, kui tuli starti minna. see jääaugu ujumine on täiesti omaette teema, eraldi reeglid ja puha (mida ma loomulikult ei teadnud :P). kui mul õigesti meelde jäi, siis ei tohi startides sukelduda ja vette tuleb tohutu kiiresti minna. ma jäingi alguse koperdama, teised olid ammu positsioonis kui ma alles vette ronisin. 

paremal kogenud taliujujad Irena ja Liilian

mul läks vist tohutu kaua

no eks ma paar korda elus olen peale sauna jääaugus käinud ja kogenumad inimesed rääkisid ka kuidas külmas vees on, aga miski ei valmista sind tegelikult selleks ette. kui kaelani vette ronid, jääb hing korraks kinni (tõenäoliselt evolutsiooni käigus tekkinud adaptatsioon). mul on vaja vette minna tasapisi ja ennast veega harjutada, aga seal anti start jube kiiresti, mul polnud mõtegi veel niikaugele jõudnud. pead ma vee alla ei suutnud suruda, tegin vetelpäästekrooli kogu aeg. 15 meetri pärast olid käed täiesti tuimad, seda ma seal pöördepunktis jändasingi - jäin seisma ja tulin poolenisti veest välja ja üritasin käsi hõõrudes verd käima saada. ei saanud. siis muutusid tuimaks jalad, lõtv jalalöök ja korrektne tehnika olid asjast väga kaugel. välja tulles ei leidnud ma redelil pulki üles, sest varbad ei tundnud peaaegu midagi. 

Liilian toppis endale selga salli
ja püksid ja suure jope...

ilmselt oli see ujumine nii kustumatu mulje minusse jätnud, et pidin seda kohe kõigiga jagama ;) Urmas Vaino oma mikrofoniga seisis sealsamas kõrval ja niimoodi kõik pealtvaatajad teada saidki, et ma esimest korda jääaugus ujun.

no ei saa klambrit kinni!

edasi läks ludinal. tegin seda, mida ma väga hästi oskan - kiiresti tossud jalga, jakk selga ning kiiver pähe. järjekorra olin juba varem valmis mõelnud, ajudega töötaja nagu ma olen. ainuke asi oli luku ja klambri kinnipanemine, mis jääpulkas sõrmedega eriti ei tahtnud õnnestuda. 
rohkem polegi midagi erilist rääkida. ratas läks hästi, kordagi libedusega probleemi ei tekkinud. minu poolest oleks see ring võinud kolm korda pikem olla. jooksus sain mahti ka ringi vaadata, et kus mu konkurendid ka on, aga mitte kedagi polnud näha. teise ringi ma lihtsalt sörkisin ja oligi kõik. üle finishijoone jõudes väike trismile hüpe ja siis kibekiiresti midagi selga.

juba lonkides

rattasõit teeb alati tuju heaks :)

pärast oli adrenaliin kõrgel ja ajud ilmselt külmunud, sest teleintervjuu oli suht kummaline :D siin on vastused, mis ma tegelikult oleks tahtnud öelda:

* verd oli näha, kas sellisel võistlusel higi ja pisaraid ka on? - no eks suvekuudel tuleb rajal tõesti palju higistada, aga pisarad on enamasti küll vaid õnne- ja enesega rahulolu pisarad. finishis on tihtipeale selline tunne, et oled millegi võimsaga hakkama saanud.
* hakkas palav? - jääaugus oli küll tunne, et külmus tungib üdini, aga rattasõidul ja jooksul tuli inimese tunne juba tagasi ja hakkas päris soe.
* aga kui võrrelda talvel ujumist, rattasõitu ja jooksmist, mis keerulisem mis lihtsam oli? - ujumine oli üsnagi keeruline, käed-jalad tuimad. ei saa aru mis liigutusi teed. kõige lihtsam oli kindlasti rattasõit, seda võib nimetada vist minu põhialaks. sõidan palju tehnilistel maastikel, see annab hea rattatunnetuse ja tasakaalu.
* miks sa otsustasid läbida? - esiteks kindlasti hea seltskonna tõttu, klubikaaslased kutsusid. talvisel ajal ei jaksa ka kogu aeg suusatada, huvitav on proovida midagi täiesti erinevat. 

meedia piiramisrõngas

auhinnaks saime külmutatud köögivilja :D

pildid Ergo Tamm, Malle Elvet ja Kai-Ines Nelson. ürituse koduleht siin.

sõrm on hakanud paranema

panin peale Normlgel'i ja see aitas jumala hästi.

ca 20 päeva peale lõikamist