esmaspäev, 9. september 2013

Tallinna maraton - väike pettumus

panen paar rida kirja, siis saab selle selja taha jätta ja edasi liikuda.
tuleb öelda, et sel päeval algas mu maraton juba teisel kilomeetril ja lõppes 2-3 km enne finishit. selgitan. jalad oli väsinud juba kohe algusest. esimest korda russalka juurde jõudes mõtlesin, et oh õudust, mul pole kunagi olnud nii raske juba nii varakult. tavaliselt tuleb selline tunne jalgadesse alles 15 km möödudes. ei olnud konkreetset valusat kohta, vaid lihtsalt väsimus, tüdimus ja tönts samm.
ja kõige nõmedam oli teine ring. jällegi kusagil russalka juures tundsin, et ei jõua 4:45 pundis ennast enam hoida. natukese aja pärast möödus ka 5:00 punt (kus oleksin kangest tahtnud olla), mis imelikul kombel oli kohe 4:45 järel. mul oli aga keha nii närtsinud, et kõndisin ja sörkisin vaheldumisi. ja niimoodi päris pikalt. elu hakkas tagasi tulema alles kusagil 35 km paiku, kust alates jäi kõndimist järjest vähemaks. viimased mõned kilomeetrid aga läksid lausa tõusvas joones. kõndida ei tahtnud, tempo järjest kiirenes ja meeleolu paranes. vabalt oleks lipanud veel peale finishit mõned kilomeetrid juurde. 
nüüd vaadates tulemusi olen pisut nukker, sest 5:00 tempomeister on lõpetanud netoajaga 4:57. nii ei peaks ju olema? kolm minutit kiiremini on päris palju, sellest ka ilmselt nende kiire tempo rajal.

mina Riholt selgitust nõudmas, et miks tema raja kõrval seisab ja mina üksi pean rügama
täna on lihased-liigesed täitsa ok, ainult treppidest allaminek on veidi nurgeline. ja eriti kummalise võistlus"vigastuse" avastasin :P naba on ära hõõrutud! ma ei saa aru, mis valemiga, sest verele hõõrutud kohad ei olnud millegi vastas otseselt... 
midagi head ka! selleaastane publikum meeldis väga. tuim eesti rahvas oskab juba kaasa elada. võib-olla ka seetõttu, et paljudel on endil kestvusala võistluskogemus olemas ja nad teavad, kui oluline on moraalne toetamine raja ääres. eriliselt täname Rihot! ja selleaastane särk meeldib mulle päris hästi.
vaatamata pettumusele aeglase jooksu üle, on hea meel sellest, et üldine vastupidavus on tublisti paranenud, lihased tublid ja uutele jooksudele lähen vastu rõõmsa meelega.
ps. ja Portugalis (kus õhtuti on hullult palju sörkijaid igal pool) nägin ühel tüübil ägedat särki tekstiga "runners will survive the zombie apocalypse" :D
 
ei tea, kas Brooks tossud on head? :P

4 kommentaari:

  1. Üldiselt lõpetavad tempomeistrid alati 2-3min enne oma aega. Enamasti nad vist hoiatavad ka gruppi ette, ja kiirendavad lõpus, aga ilmselt veetakse mingi väike varu juba distantsi kestel sisse. Minu 3:45 tempomeister oli küll need 15km, mis ma seal vastu pidasin kriipsupealt graafikus ja lõpetanud on ka ajaga 3:43:53, aga 4h tempomeister Atonen finisheerus 13 sekundit minust hiljem, ajaga 3:57:17. Seega päris täppi nad vist ei veagi.

    VastaKustuta
  2. Siiani, muljed mis ma kuulnud olen, on kõigil eilse jooksuga(olenemata distantsist) väike error sees olnud. Ei tea kas oli paha päev või?
    Poolmaratoni löntsides suutsin vaid headmeelt tunda selle üle, et maratoni ei jookse. Finish oli õnnehetk!

    Väga tubli! :)

    VastaKustuta
  3. Ahsoo, ma seda tempomeistrite asja ei teadnudki :) Jah, täitsa loogiline, et alati ei saagi kriipsupealt täpset aega joosta.
    Ja Helina, ilmselt mõjutas oodatust palavam ilm. Ka korraldajad ei osanud seda vist oodata (neile ata-ata selle eest), sest mitmes joogipunktis ei jõutud topse täita. Inimesed seisid laudade juures sabas, et juua saada. Teisel ringil tagasi tulles oli Pirita sillal kõik otsas :( nii vesi kui spordijook

    VastaKustuta
  4. 4:30 tempomeister oli umbes 10km juures teinud ühe kilomeetri 5:47-ga, kuigi tegelik pidi olema 6:20.... saa neist aru?!?

    VastaKustuta