Kolmapäev, 16. november 2011

triatlon tekitab paanikat!

aeg-ajalt on ikka kuulda olnud, kuidas keegi triatlonivõistlusel surma saab. tõsi, taolised uudised jõuavad suurde meediasse palju harvem, kui näiteks surmad jalgpalliplatsil või maratonirajal, aga väikeses kogukonnas liigub info mööda inimesi ja eks erakordsus on ikka kõneaineks.
eestis pole triatlon veel nii levinud spordiala, kui näiteks euroopas või ameerikas, kuid äkki ongi hea - me saame õppida teiste vigadest. naljaga pooleks allolevale jutule sissejuhatuseks: järgmise aasta Pühajärve TriStaril on meie klubi lebola järel populaarseim koht psühholoogi telk...

kellele poleks võõras see tunne, et kui stardipauk on antud, läheks justkui  ujumisetapile keegi teine :) sest see pole ju sina - sina, kes sa oled kümneid ja sadu tunde basseinivett nühkinud, lugematuid kordi niisama enda lõbuks järvedes sulistanud ja tunned end üleüldse nagu kala vees. sest see  teine inimene ahmib õhku, käed-jalad vehivad tühja ning mitte miski ei meenuta seda ilusat ja tugevat krooli, mis sind treeningutel jõuliselt edasi kannab. 

halvimal juhul lõpeb selline "ujumine" surmaga, nagu räägib ameerika triatlonisurmi analüüsinud artikkel. nende andmetel on 100 000 osaleja kohta keskmiselt 1,5 surmajuhtu. mehed surevad suurema tõenäosusega kui naised (vastavalt 1,9 ja 0,8) ning pikkadel distantsidel sureb rohkem, kui lühematel - keskmiselt 2,8 inimest (sel puhul 95% usaldusintervall lausa 7,5). erinevused olid tingitud ka osalejate arvust: fataalselt lõppesid vaid suure osalejate arvuga (1100-1600) võistlused. kõikide surmajuhtumite peale arvutatud keskmine vanus oli 44.
ametlikuks surmapõhjuseks oli enamasti uppumine ja umbes pooltel juhtudel oli kaasaaitava tegurina välja toodud südameprobleemid. aga tegelikult, mis selle jama siis tekitab?
füüsiline kontakt; külm keeriseline vesi; kui inimene on hädas, on seda raske märgata ning abi ei jõua õigeaegselt kohale. no kuulge, ega ma eile sündinud pole! külm vesi pole midagi uut, trüginud oleme oma elus küll ja küll ning trenni on tehtud nagu kah. aga kui sageli on kõik need asjad koos paanikahooga??? paanika ei ole tingimata alati psühholoogiline seisund, võib juhtuda et keha lihtsalt füsioloogiliselt reageerib mingile olukorrale.
ma loetlen nüüd paanikahoo mõned sümptomid ja teie öelge, kas tuleb tuttav ette :)
- kiirenenud pulss, südamepekslemine
- higistamine
- värinad
- õhupuudus või lämbumistunne
- iiveldus või "kõhus keeramine"
- uimasus või peapööritus
- ebareaalsustunne
- surmahirm
- külma- või kuumahood
- torkimistunne või surinad, "sipelgad jooksevad"
washington post kirjutas hiljuti, et just paanikahoog - millest ei jää kehasse mingit jälge - on triatlonisurmade puhul määravaks.
huuu, minul tekkis selle jutu peale küll tunne, et suvel jääb iga start mul viimaseks :P paanikahooge saab läbi elada ka enda teadmata ja vaat milleni see viia võib!!!
kuidas siis asja parandada saaks?
* tõsta inimeste teadlikkust südameveresoonkonna tervise suhtes. iga inimene peaks oma riske teadma ja nendega arvestama.
* ujumise ajal keera end selili, mine rahvasummast välja. mis sest et siis lähevad kõik mööda, vähemalt oled elus ja jõuad ratta- ning jooksuetapile.
* räägi kliinilise psühholoogiga, kes vahetult enne starti võistlejate seas ringi luusib või mine enne stardikoridori sisenemist hulluarsti telgist läbi. nii saad teha vähemalt New York City Triathlonil, aga kes teab, äkki varsti ka Pühajärvel :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar