eile tegime Herje trennis lihtsaid varbatugevdamisharjutusi, tavapärast rassimist ja pingutamist seekord eriti polnud. pärast tahtsin talle näidata oma paremat põlve, mis viimastel kuudel on hakanud naksuma. panin seda esimest korda tähele veel suure lume ajal, kui trepist alla minnes käib teatud nurga all põlvest kerge naks läbi. see pole üldse valus ja ega alati ei naksu ka.
niisiis, seletasin Herjele, kuidas mu põlv naksub ja jutu näitlikustamiseks tegin paar kükki ühe jala peal. ma polnud jõudnud teise kükiga poole pealegi, kui: "issand jumal millise väändega su põlv liigub. aaaah, ära rohkem tee!" mina nagu möh ja mäh, et misasja, mul ongi selline põlv ja pole üldse valus, vaata! ja liigutasin veel üles-alla. Herje pani silmad kinni, tegi piinarikka näoga "ssssss" ja "ära tee! ära tee!" mina kui sõnakuulelik noor jünger siis enam ei teinud. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar