Neljapäev, 24. detsember 2009

esimene arglik sammuke

täna ma mõtlesin, et olen ehk astunud esimese väikese sammukese oma suure unistuse poole :)
siiani olin vist kõige rohkem peljanud ujumist, et mis valemiga ma ometi teen selle 3,8 km ilma uppumata. ratas ja jooks on pikkuselt kordi suuremad, aga seal saab suure häda korral teepervele puhkama istuda ja natuke nutta ja oksendada. kui aga vette kord juba astud, pole sealt pääsu.
igatahes, eile ujusime priiduga auras. loomulikult mitte kahekesi :P esimene suur viga, mida korrigeerisime, oli käe kõverus. kui parafraseerida automehaanikuid, siis "õlis ei saa viga olla, sest õli ei olegi". ühesõnaga, käsi oli mul sirge; tegelikult peab küünarnukist üsna kõver olema. (jutt käib kogu aeg kõhuli kroolist.) asusime siis asja parandama, lauaga ja ilma, lestadega ja ilma. alguses oli küll tunne, et luristan endale vett sisse ja olen üsna edukas paigalpüsimises ja põhjavajumises. siiski-siiski, trenni lõpus suutsin käsi peaaegu korralikult liigutada ja märkamatult olingi tund aega kroolinud (ok, väikeste mööndustega...).
tänases eufoorias polegi enam sellist tunnet, et upun selle 3,8 km jooksul ära.

nüüd on tunne, et seda 180 km väntan 2 päeva...

5 kommentaari: