Pühajärve tri nädalavahetus

möödus kiiresti nagu unenägu. olid need plaanid mis mul olid, tegemata jäi nii mõndagi. aga mis sest! seekord teistmoodi ja sama ilusasti :)

heategevusjooksu finišisirgel. pildistas Krista Mikk

teenin juba tõuksisõitmisega perele söögi lauale - varsti hakkan profiks!

eile oli ilus päev Otepää kandis, sai tehtud sporti ja puhatud ja nauditud heade sõprade seltskonda. 

ei jaksa selles kuumuses pikka juttu teha, aga niipalju, et... Sangastes oli Rukkipäev, seal tõukasin ratast 8 km ja noppisin naiste arvestuses jällegi võidu. auhinnasaak oli kopsakas! sain 4 pakki erinevaid pudruhelbeid, omanimelise pudrukausi ja omanimelise polosärgi! ja siis veel osalemise eest paki helbeid, paki spagette ja paki pannkoogijahu! aitäh Helenile ;)

vasakul õige tõuksitehnika, minul rohkem bodybalance tehnika :)

XT rattarogain Võsul - jama!!!

niisiis.

nagu juba traditsiooniks kujunenud, olin enne regamist jälle tiimikaaslase otsinguil. Lätis oli samal ajal mingi seiklus, mis võttis endale päris mitu rattarogainijat. ei saanud tulla Indrek, Mann, Kadri...

variandiks oli minna ka segatiimina koos Markoga, aga kui hakkas terendama võimalus naistiimide klass kinni panna (ehk siis konkurente lihtsalt polnud), moosisin ära Marju.

muide, Marju kirjutab oma blogis ilusasti võistlusest, nii et ma siia ei hakka suurt teksti tegemagi.

minu hinnangul läks meie võistlus noh nii enam-vähem pea-aegu. hindele 3+ või 4-. suuremad kobad olen siin fotodel ära märkinud. kuna kaart oli rogainile omaselt ebatäpne ja väga üldine, siis eks sealt need vead tulidki. 51 juures märkasin loha, mida mööda otsustasime minna, mis aga viis veidi valesse kohta. 62 juures oli teel esiteks üks kahar kuusk risti ees ja kohe selle järel miski tüvi piki roobast, nii et tuli kogu tähelepanu pöörata teele. ja seetõttu ei näinud me punkti, mis tegelikult paistis rajale kätte ning läksime liiga pikalt ette.

hädast aitas välja üks jooksutiim

nüüd ma tean, kus asub Hundisilma talu :P

ja siis lõpupoole tuli suuremat sorti jama! ja selle ma ausalt öeldes paneks täiesti korraldajate süüks. ei ole heaks tooniks joonistada kaart nii, et punkti rõngas katab ära olulise info. sel juhul on mitu varianti - teha rõngas suurema diameetriga; teavitada enne starti võistlejaid punkti eripärast; või panna punkt lihtsalt tsipake teise kohta!

meie sattusime 52 juures nimelt sellele lõunapoolsele rajale, mis on kaardil täiesti punase punktirõnga all. looduses leidsime kõik vajalikud atribuudid üles: oli rada, oli kraav, oli lage paremat kätt.
kui poleks olnud seda koba, oleksime võtnud 54 ka ja lõppskooriks oleks olnud +10. aga noh, naistiimidest me auhinna noppisime, milleks seekord EI OLNUDKI rätik! hea seegi :P

olen tõuksi äss :) aga ärge mulle enam kätterätte kinkige!

eile käisin Värska GP'l. ega muidu poleks üldse läinud, aga Värska on tibens koht metsas müttamiseks ja korraldajad pakkusid võimalust nende tõukerattaga rada läbida. tänan väga, muidugi soovime!

pakkisin lapse ja Hannese autosse ning vurasime kohale. platsil võtsin Randy soovitusel peente kummide ja raamiga tõuksi, sest too pidi kiire olema. no mis mul kiiruse vastu olla saab... :)

minuga pani ratta joonele veel 2 naist ja 4 meest, kes olid küll seda nägu et nad ennegi tõuksiga sõitnud. mitte nagu mina, kes siiani oli ainult lapse tõuksiga paar meetrit liikunud. aga noh, kaasvõistlejad lohutasid et küll paari kilomeetriga tehnika selgeks saab. alguses oligi mõnus mööda siledat asfalti lükata, jalad värsked ja teised seltsiks kah. aga siis keerasime kruusakale. teine naine jäi maha ja eespool ka kedagi ei paistnud. siis hakkasin tundma, et ega see ühel jalal kükkide tegemine nii lõbus polegi, ratta peal olev jalg ja kann väsisid ära. no vahetame jalga siis. ja nõlvadest jookseme üles. nii need 16 km möödusidki.

väheke naljakas oli see tõuks küll. võrreldes jalgrattaga on selle rool hoopis tundlikum ja kliirensit pole ollagi. alguses ma ikka mõnele juurikale sõitsin kolaki otsa, sest ei osanud ratta kõrgust arvestada. ja joogipudelit polnud kusagile panna. aga see-eest sai kenasti tilga- ja kera-asendeid proovitud, kui vähegi rada mäest alla läks. suurema osa ajast sõitsin täiesti üksi. eespool polnud kedagi ja taha ma seekord põhimõtteliselt ei vaadanud :) et kui oleks seal keegi olnud, oleksin kas mõtetult rabelema hakanud või siis eos juba alla andnud. aga kui seal ei oleks kedagi olnud, siis oleksin ilmselt tempo maha võtnud et "ah mis ma ikka siin pingutan". vot Marko, seekord pingutasin! :P

finišisse saabusin hea tuju ja mitte eriti väsinult. need teised tõuksiässad kiitsid, et hea aeg ja et tulgu ma järgmisele võistlusele kah. auhinnaks sain kerge mikrofiibrist matkarätiku. tore asi iseenesest. aga tollelt RMK võistluselt sain samuti matkarätiku auhinnaks. ja Decathlonist olen ma neid rätikuid paar tükki ise ostnud. majapidamises on neid ultrakergeid matkarätikuid juba 4 ja pool (pool sellepärast, et ühest tegin põrandapesukaltsu). ei tea, kas tuleb nüüd suuremat sorti matkamine ja pesemine ette võtta või. 

vaatab, kas leiab mõne foto võistlusest kah

Olümpiajooks - mõtteid mitmeid

ull värk, aga jooksmine on mulle tegelikult päris meeldima hakanud. ja ma tean ka, keda selles süüdistada! Pirksaart!!! sest tema tehnikatrennid on need, mille tagajärjel on jooksmine muutunud minu jaoks kergemaks, lihtsamaks, ökonoomsemaks.

ja et Olümpiajooksu rada on selline kerge, lihtne ja ökonoomne, siis läksin laupäeval starti peris innuga. kuumus muidugi tegi meele natuke mõruks, et "ega sealt head aega loota ei ole", aga noh, loodusjõud on vähemalt andestatav vabandus.

ega jooksust palju eriti rääkida polegi, tegelesin peamiselt keskendumise ja keha kuulamisega. juba esimesel kilomeetril oli näha kõndivaid võistlejaid, kas nii vara tegi kuumus liiga? edaspidi nägin vähemalt kolmes kohas meedikuid askeldamas, eriti hull olukord tundus olevat ühel meesterahval, kes lebas silmad kinni ja siruli Atlantise lähedal. 3-4 meedikut süstalde ja värkidega ümber.

ise kallasin igas tp's endale vett pähe ja selga, see aitas kenasti jahutada. tempo hoidsin ühtlase, kogu aeg miski 5:45 per km. peale finišit oli tunda, et säärelihased veidi krambitasid, aga muidu oli olukord täitsa ok. ja selline tunne oli veel, et sellistes tingimustes jooksmise eest oleksime kõik medali ära teeninud :)

aastad pole vennad ega tiimikaaslased õed - RMK seiklus Kuremaal

eelmise aasta RMK võistlusest on mul väga super mälestus. ilus ilm, ilus kaart, meie tiimil ilus koht :P seetõttu polnud küsimustki, kas sel aastal osaleda või mitte - loomulikult osaleda!

nüüd oli üritus Kuremaal. formaat sama: 3 inimest, jooks, ratas, kanuu. alustasime rattaga, siis kanuu, siis jälle ratas ning lõpetuseks jooks. jagasime edukalt ülesandeid, rattal lugesin kaarti mina, kanuus ja jooksus Triin, Mari toetas seal kus vaja. kanuus sain seekord proovida tüürimist, nagu hakkas midagi lõpuks ka välja tulema...

rattarada

kaardid olid sel aastal minu meelest veidi igavad. ehk siis liiga lihtsad jällegi "vaata ja vajuta" kui tsiteerida klassikuid. kanuus tegelikult oli veidi nuputamist ja ekslemist kui üks liige pidi võsast punkti leidma, aga meil tegeles sellega õnneks Triin, kes näitas paljudele tiimidele seal kandu :P 

jooksuosa olla olnud mingi päevaku rada

afterparty traditsiooniliselt vahva. saun ja joogid ja auhinnad. järgmisel aastal on üritus Järvamaal, vaatab kas sinna viitsib minna.

XT kevadrogain, rattarada

olen oodanud selle taga, et saaksin korraldajate poolt kaardi kuhu oma raja saaksin joonistada. trikk on nimelt selles, et järjekordselt ei sõitnud ma tiimi koosseisus vaid üksiküritajana. ja seetõttu ei läinud mu tulemus ametlikult kirja. ja seetõttu ei saa ma nende kodulehel oma rada joonistada. nõme :(

enivei, kunagi tegelen oma paberkaardi pildistamisega ja panen siis siia üles.

muidu, Kehra kant oli ratturile suht igav. korrapärane sihtide võrgustik ja eks kaart oli ka tehtud jalgsirogaini silmas pidades. üldiselt sain suurepäraselt selle kaardiga ka hakkama, vaid paaris kohas mõtlesin et oleks võinud teedeklassid ikka niimoodi märkida, et ratturile ka kasu oleks.

kogusin 129 punni, millega ma oleksin olnud naistest esimene ja üldarvestuses kümnes ning 6 minutit jäi veel varu. kripeldama jäi vaid punkt 81, kus ma absoluutselt ei näinud seda kraavi ja raiskasin kindlasti oma 5-6 minutit otsimisele. kui selle oleksin ilusti kätte saanud, oleksin arvatavasti jõudnud võtta ka punktid 40 ja 50, mis oleks teinud punnide kogusummaks 138. tulemused siin.

allakäigutrepil

jaa jaa, ei ole siia tükk aega midagi kirjutanud, ei ole... aga kus ma nüüd teile alles kirjutan!!

esiteks, vahepeal on olnud paar võistlust, kõik on läinud hästi. trennid on ka hästi läinud. tööl on ka paar õnnestunud asja. mida veel tahta.

aga kõigepealt - alla on läinud! nii alla, et ma oma teadlikus elus ei mäletagi sellist madalseisu! :P

kehakaal on nimelt alla läinud :) viimased 4 päeva näitab massin mulle numbrit 71,x ja ma tean, et see väheneb veelgi!

võtsin aprilli keskel asja käsile ja kurtsin Ivikale, et liigun palju ja söön 5 korda päevas, aga kaal ei muutu. tegime jällegi kehakoostise analüüsi ja seekord analüüsisime lisaks mu menüüd. Ivika soovitusel hakkasin sööma täpselt samu asju, kogused suurenesid, aga muutus see millal mida sõin. süsivesikud päeva esimeses pooles ja valgud päeva teises pooles.

igatahes, trikk minu puhul töötab ja kõik on suurepärane :) saan süüa kommi ja kooki ja moosi ja rasvast liha. aga olen avastanud endas armastuse köögiviljade ja puuviljade vastu ning kavatsen hullult hakata püreesuppe ning smuutisid tegema. jei!

negatiivne split 20 min testujumises

eile ujusin oma kõigi aegade parima 20 min distantsi! kilometraaž pole üldsegi märkimisväärne, aga uhke olen selle üle, et tegin seda suht kohe peale koera trenni (agility) ja ujusin negatiivse spliti. 

koera trenn oli seekord üsnagi jooksutrenn - sirged lõigud tunnel-tõke-tunnel ja sama asi edasi-tagasi, nii et peris korralikult pidin kiirendama, et õigel ajal koerale õige auk kätte näidata. ujumine oli huvitav, esimesed 10 min passisin Kairi kiiluvees ja ujusin 450 m. siis hakkas Siim bassu servalt karjuma et "mine mööda!". no läksin mööda. siis mingi hetk hakkas paremal käel miski lihas valutama ja vahetasin stiili. 25m konna või selili krooli vahele, lihas lõdvestus ja sai jälle rinnuli krooli edasi ujuda.

ja niipalju veel, et uues töökohas on uued ja huvitavad inimesed. filoloogid ja õpetajad ja keskõikveel. tunnetan reaalset ohtu kulturnikuks muutuda :P

1. Tallinna Linnarogain, alahindasin ratturit endas :)

rattarajal oli teine kaart, kust puudusid osad KP'd, näiteks 30, 33 ja 77

skuna tegemist oli tiimivõistlusega, siis üritasin ära sebida nii Indrekut kui Toomast, aga üks oli välismaal ja teine tahtis joosta. õnneks lubati mul ikka osaleda, aga väljaspool arvestust, millest mul oli jumala suva, sest esiviisiku kohta ma niiehknaa ei sihtinud. 

see oli üks tore võistlus! kp'd olid päris vahvates kohtades ja minu meelest oli ka raja koostamiseks antud päris palju valikuvõimalusi. sest Pirita jõest üle ja Lasnamäe klindist üles-alla sai vaid teatud kohtadest.

paar kohta olid eriti vahvad: muulil asuva kp 94'ni minnes vaatan mina silmanurgast, et keegi viipab mulle kivide vahelt. hoo, see on kindlasti näkk, kes tahab mind hukutavatesse merelainevoogudesse meelitada! või midagi sellist mõtlesin mina :P punktist tagasi tulles aga näen, et üks pruun ja karvane kogu hüppab just minu ees kivilt kivile. ta ei pöördunud kordagi ümber, nii et ma nägu ei näinud, aga usun et eks ta ameerika naarits oli. teine huvitav hetk oli kp 91 juures, mis asus keset Lasnamäe tühermaad. just täpselt selle keset võsa asuva elektriposti olid oma romantiliseks ajaveetmiseks valinud 4-5 venelast, kes siis midagi grilli peal kärsatasid ja nautisid meelelahutust, mida pakkus orienteerujatega suhtlemine. sõbralikud venelased olid. juba kaugelt viipasid, et "tule siia, selle posti küljes on" ja pärast "kus sa sõidu lõpetad?" ja veel midagi vene keeles mis neid endid hirmsasti naerma ajas :)

planeerimiseks anti pool tundi. tagantjärgi tarkus - peaks hakkama kuidagi täpsemalt rada planeerima, arvestades oma liikumiskiirust. kuna mul MTBl pole spidomeetrit peal, on kiiruse hindamine kõhutunde järgi käinud ja paistab, et sellest enam ei piisa. igatahes, üsna reaalne oleks olnud lõpus teha teistpidine ring ja võtta punktid 36-66-39-55-61-46-86?-56-96-57-85-94. selline kombinatsioon oleks andnud kokku 151 punni. minu tavaline rajaplaneerimine on aga nii, et jätan stardist vaadates kõige kaugemasse kohta varem tagasipöördumise variandi ning ka finiši lähedale jätan paar punkti, mida siis vastavalt ajavarule kas võtan või mitte. seekord aga juhtus nii, et juba punktis 67 hakkas tunduma, et olen liiga vara sinna jõudnud. algne plaan välistas 96-56-46 täiesti, aga tol hetkel paistis, et ma olen üle ootuste kiiresti sõitnud ning et aega jääb üle. mis siis muud, kui järjest kõiki lähedalolevaid kp'sid külastama. selle käigupealt-koguaeg-muutuva plaani tõttu ka selline imelik ring kaardil. 

ja isegi niimoodi jukerdades ning lõpus kiirust maha võttes jõudsin finišisse 8 minutit enne kontrollaega.