aeroobne trenn talvel 2013/14

aitäh Kirillile!

spunki otsides

eile käisin vilde tervisekohvikus kuulamas seminari "eesmärgid harrastusspordis - kahe teraga mõõk!". mõtlesin, et ehk aitavad mul üles leida kaduma läinud motivatsiooni ja seavad mulle ilusad eesmärgid, mida ma siis õhinaga püüdma asun. selgus, et seminari läbiviija Jorgen on Randeli koolivend, kelle kohta oli tal öelda nii mõnedki head sõnad. et olla ilus blond poiss, kena naeratusega ja pidi kaklema nagu loom. ühesõnaga - reklaam oli vägev.

khm, kohapeal asutas end kõnelema miski lühike lontis teksadega poiss, kes õrnalt s'i susistas. ei olnud kuuerealisi kõhulihaseid mitte kusagilt aimata ja erilist näolist ilu ka ei olnud. aga mida aeg edasi, seda positiivsemaks mu arvamus muutus. tüüp kasutas selliseid termineid nagu "indiviid" ja "gruppidevaheline erinevus vs. grupisisene erinevus" ja kui joonistas miskit telge praegusest hetkest võistluspäevani, siis telje alla kirjutas "t"! (jah, sellest naljast saavad ilmselt aru ainult bioloogid ja muud loogid.) samas kasutas väljendeid nagu "silme eest must" ja "ninast veri välja". respekt, ühesõnaga! tasakaal teaduse ja arusaadavuse vahel oli paras.

mõnedki asjad olid mulle varem teada, aga noh, meelest läinud. ja siis hakkas ta rääkima minust (ise ta seda loomulikult ei teadnud). et eesmärk kui kahe teraga mõõk tähendab seda, et kui eesmärk täidetud, ongi nagu kõik, elu tühi. alles vaid must auk. ja et motivatsioon on nagu spunk, kõik otsivad ja otsivad, aga ise ei teagi mis see täpselt on. ning et tihtipeale tuleb eesmärk ümber hinnata, selles pole miskit hullu kui kõik ei lähe ootuspäraselt. 

aga kasulikke noppeid ka: 

* parem oleks sõnastada eesmärk positiivselt - ma jooksen 10 km alla 50 minuti. ei tohi sõnastada - ma ei taha joosta aeglasemalt kui 50 min.

* objektiivsed ja subjektiivsed eesmärgid on mõlemad ok. objektiivne - jooksen 10 km alla 50 minuti. subjektiivne - jooksen 10 km nii, et lõpetades on hea tunne. Ain on küll kunagi öeldnud, et sellised mitte mõõdetavad eesmärgid pole head, sest neid on raske hinnata. Jorgen aga andis nipi, kuidas need mõõdetavaks muuta: hinda miskit subjektiivset asja skaalal, näiteks "lõpus tundsin end suurepäraselt, hindeks 5". järelikult eesmärk sai täidetud. mina näiteks ei saagi hinnata oma o-võistlusi ajaliselt, sest igal võistlusel on erinev rada ja ajaliselt eelmiste võistlustega võrrelda ei saa.

* eesmärke saab veel jagada tulemus-, saavutus- ja tegevuseesmärgid. vastavalt siis - jooksen 10 km 50 minutiga, jooksen 10 km ennast esisaja sisse, jooksen 10 km terve distantsi korrektse tehnikaga. kunagi olen justkui kuulnud, et mehed on orienteeritud pigem tulemusele, naised aga tegevusele. Jorgen siiski arvas, et keskmiselt ei ole sugude vahel erinevusi, küll aga võib mõlema soo hulgas leida rohkem vastavaid ekstreemseid näiteid. 

* siin ja praegu. ära mõtle sellele, mis juhtub 5 km pärast. mõtle sellele, kuidas sul praegu jooksutehnika on. kas jaksad konkurendi tempost kinni hoida. keskendu hetkele, kuula oma keha ja ära koorma aju liigsega.

* kui ikka ei viitsi/taha/jõua kaks nädalat õhtuti jooksma minna, siis ei tasu kusagilt seda va motivatsiooni otsima hakata. inimene on laisk ja väga osav ettekäänete leidmisel. tasuks teha hoopis nii - mõelda, mis viib selleni, et õhtuti jooksma ei lähe. näiteks, kui tuled töölt, mugid kõhu täis ja lösutad terve õhtu teleka ees. asja parandamiseks võiks teha nii, et sööd natukene juba tööl, peidad ära telekapuldi patareid. tasub meelde tuletada seda head enesetunnet, mis peale jooksmist on. ise ma mõtestasin selle enda jaoks lahti, et üks samm korraga. ei mõtle selle peale, et järgmisel hooajal tuleb joosta maraton 4:30. mõtlen hoopis, et täna teen ahhilkale harjutusi, siis läheb valu ära. et täna lähen sörgin koeraga, see pakub talle rõõmu. et täna ÜKEs teen kõik harjutused korralikult lõpuni, sest kõik teised vaatavad.

vot nii, kindlasti oli seal muidki pärleid, aga hetkel rohkem ei meenu. kindlasti läheks kuulaks tema seminare veelgi.

Libahundi jälg Viimsis rattaga

ja jutt tuligi :P

esiteks, kuna sel suvel ei saanud ma üldsegi realiseerida oma suurepäraseid rattarogainimise andeid, siis mul täitsa sügeles juba. hea on, et sügiseti lausa kaks pikemat ratta-o võistlust toimub, xdream ja libahunt.

bike xdream on ikka natuke nõme küll, kust ma võtan need 2 sõpra, kellega enam-vähem võrdne olen ja kes tol päeval parasjagu võistelda saaksid. no ei võtnud sel aastal mitte kusagilt. kirjutasin korraldajatele, et kas "lasete mind äkki üksi peale, osalen väljaspool arvestust ja maksan ja naudin niisama teie üritust?". ei, seda ei saavat nad teha mitte, sest "kui laseme ühe inimese niimoodi peale, siis tahavad teised ka". no mida loogikat?! kui teile tundub, et sellise formaadi järgi on nõudlust, tehke siis ometi selline võistlus!

õnneks on Libahundi korraldajad inimesed ja lubasid mind lahkesti ka üksinda starti. regasingi ennast ilusti soolosõitjaks ära, aga ülla-ülla, nädal enne võistlust helistas Indrek ja küsis, et äkki ta tohiks sõita koos minuga. rõhutas mitu korda, et sõidame nii, nagu mina tahan :P no mis mul sai selle vastu olla, Indrek on hea rattaorienteeruja. 

võistluspäeval oli ilm sitt, aga see meid eriti ei morjendanud. oligi hea, ei hakanud palav. kaart anti kätte juba tund enne starti, meil Indrekuga suuri erimeelsusi planeeringu osas ei olnud.SI võttis Indrek oma kätte, sest härrasmehe ja tugevama osapoolena oli plaan teda saata teest eemalolevatesse punktidesse.

alustasime Viimsi mõisapargis oleva lisaülesandega, mis mulle jumalast lihtne oli. (khm, peab vist alustuseks ära märkima, et 20 esimest aastat oma elust veetsin ma Viimsis.) siis suundusime randa, kus kunagi oli tohutu prügimägi, nüüd luks majad. edasi vana keskkooli staadionile ja siis rohuneeme viivale suurele teele. nõks enne punkti 23 sõitis Indrek krabinal üle klaasikildude ja punktis selgus, et tagakumm oli katki läinud. pekki! oli mu esimene mõte. ja kui Indrek ütles, et tagavarakumm jäi autosse, siis mõtlesin et no mida perset sa selle sinna jätsid?! aga noh, mis teha. tagajooks alt ära, ja minu rattaga padavai tagasi võistluskeskusesse. ma läksin niikauaks kõrvalolevasse poodi vihmavarju. see on see lihapood pisikese tuletorni all ja tundus, et pood on suht populaarne, rahvast käis palju. ühel hetkel peatus poe ees suur must BMW maastur, välja tuli kena nooremapoolne meesterahvas. vaatas poe ees seisvat poolikut ratast ja tuli küsis mu käest: et kas on uut tagakummi vaja? tule ma laenan sulle, ma elan siin lähedal. ei, see ei olnud miski liba, vaid täiesti siiras soov aidata. 

enivei, umbes 20 minuti pärast oligi Indrek tagasi (mida hekki sa nii kaua seal tegid?!) ja saime võistlust jätkata. punktid olid kõik lihtsates kohtades ja teed ka enamuses kiiresti sõidetavad. sihvkapunktis me küll hakkasime suure hooga lisaülesannet tegema, aga mõne minuti pärast sai selgeks et need 4 puntki pole seda ajakulu väärt. annetasime oma kooritud seemned mingile jalgsivõistkonnale ja kimasime edasi. punkt 58 oli selline, kus ma jäin tee äärde ootama ja edasist rada planeerima. sest selge oli, et oma esialgse planeeringu peame suures osas ümber tegema. aga Indrekul läks metsas jube kaua ja see tähendas, et olime oma graafikust lootusetult maas. algne plaan oli võtta veel punktid 66-41-67-(34-61-kui aega on)-83-32-56. aga peale kanuupunkti oli selge, et üsna otse tuleb nüüd minna finiši poole. jõudsime teha veel köitel ronimise lisaülesande ja käia majaka juures ning kimasimegi otsejoones lõppu. ma ei tea, kas 3 ja poole minutiline ajavaru oleks võimaldanud veel võtta punkt 25, mis asus tünni sees?

vaatamata äpardustele oli hea sõit. 4 tundi väntamist ei andnud üldse pärast tunda, kõige valusam oli hoopiski kanuusõidust õlg.

nüüd võib rahulikulttalvele vastu minna. seda küll mitte suusatades, sest kavatsen oma suusad nüüd hooaja alguses maha müüa ja ilmselt uusi ei hangi enne, kui kevadiste soodukate ajal.

Tartu Sügisjooks 10 km, tuligi rekord!

jess, jooksingi elu kiireima 10km!!! noh, võib ju norida, et kuna see oli tervelt kolmas 10km minu elus ja et alguses olin ikka väga aeglane, on ajaparandus kerge tulema. aga suva sest, meel on ikka rõemus! 

starti läksin põhimõttega, et tiksuma ei hakka. jooksen mõõdukalt käbedalt ja kui jalg enam ei kannata, tulen hoopis rajalt ära. tiksunud olen oma elus juba küll ja küll, aeg on jalad kõhu alt välja lükata ning teha paar kiiremat liigutust. 

enne laupäeva ei teinud ma peaaegu mitte midagi. esmaspäeval käisin peputrennis, kolmapäeval Pirksaare trennis ja neljapäeval ujumas. jooksumoodi liigutusi tegin reedel miski 20 min vältel, kui õpetasin mukit ilusti sörkima. oma 4 kuu kohta on ta väga tubli, mul on tunne et temaga me veel alles jookseme :P

laupäeval võtsin samuti rahulikult, tegelesin lapsega ja pikutasin telku ees. küsimusi tekitas, mida selga panna, ilm tundus nii soe, aga samas tuuline. otsustasin äraproovitud kombinatsiooni kasuks, selga läks maratonivorm.

esimene km jooksin suht täpselt 5:00, mis mind tsipa ära ehmatas. liiga kiire oli. edasi vaatasin kogu aeg kella, et no millal siis väss tuleb ja tempo raugeb. aga ei tulnudki ja ei raugenudki! pidin end sundima veidi aeglasemaks (jah ma tean, päris jooksjad naeravad end praegu ribadeks) sest selline jaksamine oli veidi hirmutav, kogu aeg mõtlesin et ega seda pidu pikalt ei ole... ja et parema jalaga tahaks veel kunagi joosta, ei ole vaja teda ära tappa. seda silmas pidades võtsin sildade juures olevad väikesed ülesmäge põksud kõndides, et ahhilkat päris ära ei venita. noh kui aus olla, siis oli kerge valu paremas sääres kogu aeg sees, aga kordagi mitte nii tugev et oleks katkestada tahtnud.

kõige suuremad tänusõnad Margus Pirksaarele! kunagi ma vihkasin jooksmist, ei jaksanud ja ei tahtnud ja põrutas ja üleüldse oli nõme. aga suuresti täna tema tehnikatrennidele - kus jooksma eriti ei peagi - tunnetan oma keha palju paremini ja naudin jooksmist. aitäh!

natuke delikaatseid isikuandmeid

käisin TÜASKi poolt pakutavas kehakoostise analüüsis. mõtlesin, et ehk saan vastuse sellele, miks mu keha rasvasisaldus nii suur on, kuigi välja nagu eriti ei paista (vähemalt minu meelest) :)

ma seda vastuste paberit ei hakka siia skännima, peamised tulemused olid: kehakaal on optimumi ülemise piiri juures, keha tüüp lihaseline, vähe ülekaaluline. üle optimumi on mul mineraale (ehk siis lihaseid) ja rasva. samas, teises tabelis on rasva % jällegi optimaalses vahemikus. 

segmentaalne analüüs: jäsemetes on pehmeid kudesid ja rasva täiesti normaalselt, samuti on keha sümmeetriline, vaid parem jalg on tsipa lihaselisem kui vasak. 

bioloogiline vanus on noorem, kui passis. ja miski keha "takistus" on 478 (kõik alla 500 pidi olema väga hea).

järeldused: rasvad paiknevad peamiselt siseorganite ümber ja see on otseselt tingitud valest toitumisest. see oli minu jaoks suur üllatus, sest oma meelest toitun õigesti - 5 korda päevas, süsivesikud hommikul ja valgud õhtul. ei söö valget jahu ega valget suhkrut. võtsin ette tap.nutridata.ee ja katsun jälile saada, mis mu dieedis siis valesti on.

***

veel käisin rattaasendit timmimas. Rocca al Mare Hawaii poe poisid sättisid üle tunni aja mu ratast, aga tundub, et sai umbe hää! alguses oli küll tunne, et sõites künnan ninaga asfalti, lenks on nüüd lausa 11 cm madalamal. sadulat nihutati ettepoole ligi 2 cm.

ja küll oleks huvitav teada saada, mis on naistel keskmine käe pikkus :) üritasin interneedusest leida, aga selliselt mõõtes - pöidla keskmisest liigesest õlanukini - pole keegi keskmisi arvutanud. mul oli see igatahes 58,2 cm.

***

nüüd natuke nuttu ja hala kah. 

eelmisel kolmapäeval jooksin õhukeste tossudega ja liiga intensiivselt paar kilomeetrit. tagajärjeks hull valu paremas ahhilkas. see on mul varemgi valutanud, aga nii hullusti mitte kunagi hüppeliigest ei saanud ei sirutada ega kõverdada, ning käies lonkasin päris tugevasti. eile pani Priit Ailt ilusa roosa teibi peale ja soovitas veel paar päeva külmas hoida, nädala lõpupoole aga soojas.

lootus joosta laupäeval Tartu Sügisjooksul oma 10 km rekord on vaikselt hääbumas :(

khm, pilt on illustratiivne :P

Tallinna maraton - väike pettumus

panen paar rida kirja, siis saab selle selja taha jätta ja edasi liikuda.

tuleb öelda, et sel päeval algas mu maraton juba teisel kilomeetril ja lõppes 2-3 km enne finishit. selgitan. jalad oli väsinud juba kohe algusest. esimest korda russalka juurde jõudes mõtlesin, et oh õudust, mul pole kunagi olnud nii raske juba nii varakult. tavaliselt tuleb selline tunne jalgadesse alles 15 km möödudes. ei olnud konkreetset valusat kohta, vaid lihtsalt väsimus, tüdimus ja tönts samm.

ja kõige nõmedam oli teine ring. jällegi kusagil russalka juures tundsin, et ei jõua 4:45 pundis ennast enam hoida. natukese aja pärast möödus ka 5:00 punt (kus oleksin kangest tahtnud olla), mis imelikul kombel oli kohe 4:45 järel. mul oli aga keha nii närtsinud, et kõndisin ja sörkisin vaheldumisi. ja niimoodi päris pikalt. elu hakkas tagasi tulema alles kusagil 35 km paiku, kust alates jäi kõndimist järjest vähemaks. viimased mõned kilomeetrid aga läksid lausa tõusvas joones. kõndida ei tahtnud, tempo järjest kiirenes ja meeleolu paranes. vabalt oleks lipanud veel peale finishit mõned kilomeetrid juurde. 

nüüd vaadates tulemusi olen pisut nukker, sest 5:00 tempomeister on lõpetanud netoajaga 4:57. nii ei peaks ju olema? kolm minutit kiiremini on päris palju, sellest ka ilmselt nende kiire tempo rajal.

mina Riholt selgitust nõudmas, et miks tema raja kõrval seisab ja mina üksi pean rügama

täna on lihased-liigesed täitsa ok, ainult treppidest allaminek on veidi nurgeline. ja eriti kummalise võistlus"vigastuse" avastasin :P naba on ära hõõrutud! ma ei saa aru, mis valemiga, sest verele hõõrutud kohad ei olnud millegi vastas otseselt... 
midagi head ka! selleaastane publikum meeldis väga. tuim eesti rahvas oskab juba kaasa elada. võib-olla ka seetõttu, et paljudel on endil kestvusala võistluskogemus olemas ja nad teavad, kui oluline on moraalne toetamine raja ääres. eriliselt täname Rihot! ja selleaastane särk meeldib mulle päris hästi.
vaatamata pettumusele aeglase jooksu üle, on hea meel sellest, et üldine vastupidavus on tublisti paranenud, lihased tublid ja uutele jooksudele lähen vastu rõõmsa meelega.
ps. ja Portugalis (kus õhtuti on hullult palju sörkijaid igal pool) nägin ühel tüübil ägedat särki tekstiga "runners will survive the zombie apocalypse" :D
 

ei tea, kas Brooks tossud on head? :P

maailmameistrivõistlustelt mulle kolmas koht!

tegin täna pealkirjaga pulleritsu :P

tegelikult oli asi nii, et (nagu me kõik juba teame) Rakveres oli eelmisel nädalal ratta-o MM. päris MM, mitte karikaetapp! need olid vahvad päevad. olin abis finiši ajavõtus ja reedel tegin kaasa avatud raja sprindis. ei ole vist vaja rääkida Tõnis Ermi super sõitudest, aga eriti hea meel oli mul Lauri Malsroosi ja meeste noortekoondise üle. eesti on tõusmas mtb-o eliidi sekka, kus meil on ette näidata veel tegijaid peale Tõnise.

aga see, mille peale ma täna kilkasin, oli fakt, et avatud rajal olin naiste eliitklassis kolmas (sprindietapil). ja just hetk tagasi guugeldasin neid nimesid, kellele kaotasin. võitja oli Anke Dannowski, kes on kahekordne maailmameister ja ühekordne pronksmedalist mtb-o's. Rakveres võistles ta ka ametlikus MM arvestuses. aga eriti uhke olen ma selle üle, et nendes KP'des, kuhu tema esimesena ei jõudnud, olin esimene MINA :) 22'st tervelt kolm. 

teise koha naine oli Tatjana Hrennikova, kes tundub olema kõva käsi suusa-o's. talle kaotasin kokkuvõttes vaid 23 sekundiga ja punkte, kus tema mulle kaotas, oli 22'st samuti 3. tulemused siin.

laupäevasel pikal rajal olin väga tähtis tegelane - vajutasin nimelt finišis ajavõtunuppu, et kõik võistlejad ikka korralikult aja kirja saaksid. pärastpoole sõitsin enda lõbuks Valgehobusemäe suusaradadel, aga selle piirkonna kaart oli küll suht lihtne, lootsin tehnilisemat ja täpsemat orienteerumist. 

kui keegi soovib näha avatud raja kaarte koos minu valikutega, andke siinsamas märku.

enivei. hea positiivne emotsioon, saaks vaid tihedamini ratta ja kaardiga metsa.

aga nüüd ootab ees tallinna maraton ja siis vist ongi selleks hooajaks kõik?

minu elu esimene 21,1 km - Narva Energiajooks

:D jällegi, eks ma ole poolmaratone jooksnud varem küll, aga mitte kunagi ametlikult ja kella peale. 2010 jooksin Tartu 23 km ajaga 2:37:49 ja 2011 sama jooksu 2:45:36 (tol aastal tekkis ühe talla alla jube vill). seega oli päris huvitav teha ametlikult poolmaraton ja mõelda, mis ajaga võiks tulla sügisene Tallinna maraton. 

plaan oli joosta esimene pool ca 1:10 ja teine kiiremini. paraku läks teistpidi, esimene pool 1:03 kanti ja teine pool aeglasemalt. aga kuna summa ei sõltu liidetavate järjekorrast, siis seekord tulemuse üle ei nurise. ma süüdistan sellises tempos Rihot :P kes tegelikult super kaaslane, vajadusel hoidis tagasi ja vajadusel ergutas. 

aga muidu, olin kuulnud mitmelt inimeselt kiidusõnu selle võistluse kohta, aga minu meelest oli rada igav ja pealtvaatajad lausa tuimad. joogipunktides ei olnud kurki, soola ega rosinaid, pealegi teisel ringil lõppes ühes punktis vesi otsa :( ja oleks tahtnud osta miski suveniir-särgi või asja, aga mina küll ei leidnud miskit nänni. 

nüüd väike lõunamaalaager (nädalake hullus kuumuses) ja siis võib september tulla!

professionaalse triatleedi võistlusjalatsid :P

sel pühapäeval ITU European Cup'i meeste stardis :D

piinlik ju on. aga noh, kui antakse tuleb võtta

nii, nüüd tuleb jutt :)

kuna eelmisel aastal oli päris hea o-tehniline rada tallinna mv'l, siis arvasin et "kaberneemes ma polegi veel o-tanud" ja et "no kui ma seal juba olen, siis saaks maale kah minna" ja et "võiks ju enne eesti meistrikaid veidi kaardiga sõita". aga samal päeval polnud mingit tahtmist, või tegelt eks oli vist pabin sees. ma ju nimelt tervelt 1 (üks) kord olin sel hooajal kaardiga ratast sõitnud ja see läks ka sitasti. ennustasin, et saan Susani ja Kärdi järel kolmanda koha. 

aga rada oli ilus ja lihtne, mõni üksik rajavaliku küsimus. /ma praegu vaatan, et pole seda kaarti arvutisse laadinud :( / ühes kohas otsustasin minna otse, lühemat valikut mööda. see lõppes aga nii, et lükkasin ratast käekõrval umbes 100m, sest roopad olid nii sügavad et vändata polnud võimalik. ega muud polegi suurt rääkida, finishis oli tunne hea, suurt viga ei teinud ja ilm oli ilus ja toredad inimesed ümberringi. üllatus ja rõõm oli muidugi suur, kui selgus et ma võitsin. puhtalt seetõttu, et eliiti polnud kohal.

auhind on ilus :)

värskas emv'l ma osalesin avatud rajal ainult seepärast, et ei raatsinud litsentsi osta. ma nimelt muudel meistrikatel ei osale ja ainult ühe võistluse pärast ei raatsinud 14 EURi lisaks kulutada. ja minemata ka ei tahtnud jätta, sest värskas on ilus maastik, hea kaart ja Peko korraldus mõnus. nii oligi ainsaks võimaluseks avatud rada.

aga juba esimese päeva stardihetkel sain aru, et olin vales kohas. punktid kõik väga lihtsates kohtades ja esmapilgul ei hakanud ka ühtegi keerukat rajavalikut silma. nagu Maret ütleb: vaata ja vänta. :)

etapil 3-4 kaalusin, kas minna mööda sihti või läänepoolset teed, veel viimasel hetkel tulid meelde Randy õpetussõnad, et S-kujuline trajektoor on paha ja tuleks valida kaarega trajektoor, isegi kui see tundub pikem. etapi 5-6 kohta oleks huvitav teada, kuidas lahendasid seda teised. vaheaegade järgi olin mina seal kõige kiirem, aga kas hea valiku või kiirete jalgade tõttu? 

teisest päevast lootsin veidi pikemat rada, aga noh... kõigest 1 kp rohkem kui esimesel päeval. aga nalja see-eest kui palju :D kohe peale starti sattusin totaalsesse segadusse - ilmselt oli kaart valetpidi ees ja ei saanud ma muudmoodi kui kompassi abiga õigele teele tagasi. kohe minut aega hiljem lendas mul kaart minema. stardis panin nimelt kinni 4 trukki ja kahest servast jätsin lahti, seetõttu mingil rõvedal liivasel laskumisel paber rõemsalt lehvides minema lendas. kohe mu järgi tulid aga mäest hullu kiirusega alla Indrek Mahla ja keegi veel, nii et pidin päris kiiresti seal liivaaugus liigutama.

etapil 3-4 sai jalad ilusasti märjaks, pidi sumpama paarkümmend meetrit, aga ilmselt oli see ikkagi kõige kiirem valik. muu jutt sama - kaart lihtne, punktid kerged, ainult vajutamise vaev.

ja kogu asja pärast oli veidi piinlik seetõttu, et nagu oleks olnud vales kohas. avatud rada ikka pigem neile mõeldud, kes esimest korda kaardiga metsas.

krt, elu kisub JÄLLE lilleks ära

aitäh sellele, kes leiutas couchsurfing'u :P

jutukesi sarjast: olukord jänese rajal

eile sörkisin jänese rajal. sel aastal peaaegu et esimest korda, sest hulk aega oli rada mudane ja muidu nõme. aga rõõm on tõdeda, et nüüd pääseb kuiva jalaga päris kaugele. mis sest et rohi on lõpuosas kõrge ja rada pole peaaegu nähagi. 

hea lugu, videot paraku ei ole.

minu elu teine 10 km - Tartu Olümpiajooks

just-just, täiesti õige - jooksin elus teist korda 10 km aja peale :P trikk on nimelt selles, et ma pole nii lühikest maad varem jooksnud. maraton, poolmaratonid, triatlonid ja multispordivõistlused, neid ma jookseks, andke aga ette! 

igatahes, sinnagi regasin end ainult sellepärast, et oli soodne ja sel aastal ei saanud minna otepää-elva jooksule. et võiks ju joosta ja proovida joosta kiiremini kui eelmine 10 km. kiiremini jooksma motiveeris mind eriti Tali Tiit, kes lubas mulle ühte asja kui jooksen alla tunni. (tema enda 10 km aeg muide 40 minuti kanti...) 

ega sellest lühikesest maast polegi eriti midagi kirjutada. ilma lubas koledat, aga tegelikult hakkas isegi õhukese pikkade varrukatega pluusiga kiiresti palav. ja seetõttu tuli üsna kiiresti janu. naljakalt hakkas kohe peale starti ka kõht näljast korisema. kannatasin ja kannatasin. jalad muutusid kiiresti raskeks, aga ma leidsin rajal endale paar head vedurit. erilised tänud nr 405 ja nr 1117, kes mind viimastel kilomeetritel lahkelt oma tuulde lubasid. korralduse poolest mulle meeldis väga, et kilomeetrid olid tähistatud, hea oli oma tempot jälgida.

muidugi, nagu nõudepesumasin ütles, alati jääb midagi kripeldama. mul kripeldavad nüüd need 4 sekundit... ootan järgmist võimalust aja parandamiseks :P

Värskas oli üks lahe võistlus!

eelmisel reedel kell 17 startisin SK Metsasõbrad korraldatud multispordivõistlusel. esiteks, minu meelest natsa kummaline aeg, täpselt tööpäeva lõpus, mistõttu paljud muidu huvilised tuttavad ei saanud tulla. teiseks, asja kohta oli kuidagi vähe infot, ei osanud midagi arvata-oodata.

kaaslasteks sain Manni ja Marta. eks ma vahepeal küll arvasin, et mis mõttega ma selliste siresäärtega ühes tiimis olen, niikuinii ma ei jaksa nende tempos püsida ja üleüldse. ja noh, eks ta nii umbes oligi :P

võistluskeskus oli Õrsava järve ääres RMK metsamajades. kõik 16 tiimi lasti kaldalt korraga lahti, härjad mehed muidugi panid kohe vee vahutades kanuuga padavai minema. kanuukaarti ma siia üles ei pane, põhimõtteliselt aerutasime siksakis üle järve. oli näha strateegiat, et üks liige pandi kaldale, see võttis punktid siin ja seal ning kaks liiget aerutasid vahepeal kanuu teise punktini. aga kuna me arvasime, et nõrgukestel naistel on kolmekesi kergem ujuvvahendit taltsutada, siis võtsime kõik punktid kanuust. 

igatahes, peale 4. punkti pidi asuma juba jalgsietapile. vot seal oli küll nii, et hoidsin küünte ja hammastega kinni, et Mannil ja Martal sabas püsida. keel suulakke kuivanud, suunataju kohati kadunud. sellepärast ma kaardile väga täpselt meie trajektoori pole suutnud joonistada, metsas jõudsin vaadata peamiselt teiste eemalduvaid selgi...

siis pidi veel tsipake kanuutama, aga mul juba silm säras, sest kõige hullem - jooks - oli möödas ja ees minu maiuspala - ratas. vahepeal tegime ka lisaülesannet, kus teenisime 6 trahviminutit. täiesti teenitult, sest suutsime kümnest puupakust ära tunda vaid kuuse, kase, männi ja kadaka. häbi-häbi. aga see 6 minutit oli ses mõttes ok, et selle ajal planeerisime rattarada ja puhkasime niisama jalga. julgeksin väita, et meie edu tuligi rattaetapil (ja etteruttavalt, ka viimasel valikul). võib vaid oletada, et oleksime võitnud paar minutit, kui oleksime teinud paar valikut, mis mulle tundusid kiiremad: joon-o lõpus läheneda punktile 27 ida poolt, sest siis on üks keeramine vähem; ja etapp 28-29 minna lääne poolt suure tee kaudu, kuna kaldaäärne rada oli suht aeglane.

ma usun, et viimane valik-o oli Marta lemmik :P seal nimelt pidi valima, kas võtta 2 punkti siinpool metsas või 2 punkti sealpool metsas või 1 punkt üle järve ujudes. loogish ju et me ujusime!

kogu rada oli ma ütleksin et o-tehniliselt suht lihtne. aga värska on ilus kant ja korraldus oli hea. tulemused ja pildid Peko lehel. loodetavasti järgmisel aastal jälle!

hooaja avastart ebaõnnestus

OK Rock korraldatud Nõmme sprindil oli 29 punkti, neist 12-s olin esimese vaheajaga. kaks eriti suurt koba, punkt 9 ja punkt 13; väiksemad kobad punkt 6 ja punkt 22. punktis 6 juures lugesin valesti kaarti, ajasin liivased alad sassi. punkti 22 läksin ilmselt liiga suure ringiga, ka metsarajad oleksid olnud kiiresti sõidetavad. punkti 9 lähenesin ma totaalselt valelt poolt, sest ma kaardil ei näinud piirdeaia märgistust. tänu sellele sain üks kord ratast üle aia visata ja üks kord koos rattaga aia alt minna :S ektreem missugune. loll pea on kehale nuhtluseks. punktist 13 kihutasin lihtsalt mööda, ja kui vasakut kätt hakkas torn paistma, sain aru et tugev jalg on mind jälle eksiteele viinud...

ma ei pannud tähele millal esikumm tühjenema hakkas, aga alates punktist 21 oli kummilohin asfaldil juba üsna vali. viimased punktid võtsin ratast käekõrval lükates.

kokkuvõtvalt: kõige suuremat segadust tekitas minus kaardi mõõtkava. no vaadake ise! tõstke käsi kes varem on sellise mõõtkava järgi orienteerunud??? :P 

aga üldiselt, vaatamata totaalsele hävimisele sellel võistlusel, ei võtnud see mu ratta-o isu ära.

esimene osa

teine osa

veel retsepte Austraalia Spordiinstituudilt

Muffinid, ise valid millega (12 portsjonit)

1,5 tassi isekerkivat jahu

1 tass isekerkivat täisterajahu

kolmveerand tassi pruuni suhkrut

kolmveerand tassi rosinaid

2 supilusikat margariini

310 ml väherasvast piima

1 muna

1 teelusikas vaniljeessentsi

Kilokaloreid 839

Süsivesikuid 41 g

Valke 5 g

Rasvu 2 g

Sega suures kausis kokku jahu, pruun suhkur, rosinad. Teises kausis klopi kokku sulatatud margariin, muna, piim ja vanilje. Tee jahu sisse väike süvend ja kalla muna-piim-... sinna. Sega kergelt, ära vahusta ega klopi (see teeb muffinid liiga kõvaks). Pane segu muffinivormidesse. Eelkuumuta ahi 180C kraadini, küpseta muffineid 20 minutit või kuni tiku külge ei jää enam tainast. Võta ahjust välja ja lase paar minutit muffinitel vormides jahtuda.

Kommentaarid: minu lemmikmuffinid! :) Isekerkivat jahu ei olnud, tegin nii: võtsin tassi (umbes 300 ml) jahu kohta 1 teelusika küpsetuspulbrit. Täisterajahu asemel kasutasin Graham nisujahu. Olen lisanud külmutatud astelpajumarju, mandlilaaste. 

Aprikoosi ja datliga maiustus (12 portsjonit)
Täidis:
250 g kuivatatud datleid
250 g kuivatatud aprikoose
250 ml vett
pool tassi kookoshelbeid
Tainas:
2 tassi kaerahelbeid
1 tass täisterajahu
pool tassi toorsuhkrut
4 supilusikat margariini
80 ml vett

Täidise tegemiseks haki aprikoosid ja datlid ning pane need veega keema. Keeda madalal kuumusel pidevalt segades nii kaua, kuni puuviljad on pehmed ja üleliigne vesi on aurustunud. Sega sisse kookoshelbed ja tõsta jahtuma. 
Taigna tegemiseks sega kokku kaerahelbed, jahu, suhkur. Sulata margariin ja lisa kuivainesegule, lisa ka vesi. Haki noaga kuni kõik on ühtlaselt segatud. Pool tainast suru tugevalt küpsetusvormi põhja, laota peale täidis. Ülejäänud tainas pudista lahtiselt täidise peale. Eelkuumuta ahi 200C kraadini, küpseta 30 minutit või kuni pealt kuldpruun. Lase vormis jahtuda, lõika soovitud tükkideks.

Kilokaloreid 1268
Süsivesikuid 53 g
Valke 5 g
Rasvu 8 g

Kommentaarid: aprikooside asemel panin kuivatatud jõhvikaid, aga ikkagi oli minu maitse jaoks liiga magus. Mul seisavad need tükid külmkapis juba teist nädalat ja kõlbavad väga hästi süüa. Kõige mõnusam on jäätisega!

Köögivilja ja kala piimahautis (4 portsjonit) 
oliivi või rapsiõli
1 suur sibul
2 viilu sinki
2 sellerivart
1 porgand
1 teelusikas hakitud küüslauku
2 supilusikat jahu
600 g kartulit
2 tassi kala- või köögiviljapuljongit
375 ml kondenspiima (mõeldud on suhkruta ja väherasvast)
1 supilusikas sidrunimahla   
500 g valge kala fileed
300 g konservmaisi
2 supilusikat hakitud murulauku

Piserda pann õliga ja hauta hakitud sibul, sink, seller, porgand ja küüslauk kuni need on pehmed. Lisa jahu ja hakitud kartul, küpseta pidevalt segades umbes 1 minut. Lisa puljong, piim ja sidrunimahl. Keera kuumus maha ja hauta 10-15 minutit või kuni kartul on pehme. Lisa mais ja kalatükid. Keeda, kuni kala on pehme. Serveeri koos murulauguga.

Kilokaloreid 2828
Valke 52 g
Rasvu 9 g
CHO 91 g
+ kaltsium, raud, vitamiin C

Kommentaarid: ei pannud sellerit, kasutasin tavalist piima. Panin terve sidruni mahla, aga minu meelest jäi ikka väheks. Pärast lisasin sidrunipipart, see sobis hästi. Koleda nimega väga maitsev toit! :)  

kepikõnd suuskadega. aitab juba kah...

nädalavahetusel käisime Käärikul "suusatamas". ilm oli tohutu ilus ja lund palju. enamuse suusad olid aga paraku sellised, et kord pakkis, kord lipsas ja kord pidas enam-vähem. mõni meist oli aga nii tugev, et tegi laskumistel paarissammu :P 

kepid pakkisin juba suvekorterisse, suusad ootavad puhastamist ja möginaga kokku tegemist.

pildistas Andres Isakar

minu viimase aja jooksuotsad viivad kanali äärde. ja aeg-ajalt sulpsan isegi vette.

inspireeriv kingitus

sain sünnipäevaks palju head kraami. kohe väga head kraami :) mett, teki, patju (3 tükki!), midagi kehale ja hingele. aitäh kõigile! Hannes kinkis sellise asja:

see on nii ilus, et ma tundsin kuidas ma peaksin nüüd ja kohe rohkem sporti tegema hakkama. ja ma olengi mõned korrad sörkimas käinud ja laupäeval sõitsin umbes 5 tundi rattaga. voh!

retsepte Austraalia Spordiinstituudilt

sain Ainilt kaks head raamatut, mõlema väljaandja Australian Institute of Sport:

tegin nendest paar retsepti kodus järgi, siin tõlked koos minu kommentaaridega:

Kana tagine (pajaroog) kuskusiga (4 portsjonit) 
Oliivi- või rapsiõli

2 sibulat

2 teelusikat küüslauku
3 väikest baklazhaani
2 teelusikat kumiini
2 teelusikat jahvatatud koriandrit
1 teelusikas jahvatatud kurkum
1 teelusikas kaneeli
500 g kanafileed
400 g purustatud tomateid
1 sidrun
1,5 tassi Maggi kanapuljongit
Veerand tassi musti kivideta oliive
2 väikest tsukiinit
Pool tassi kuivatatud aprikoose
1 supilusikas värsket koriandrit


Kilokaloreid 717
Süsivesikuid 105 g
Valke 43 g
Rasvu 12 g
+raud, vitamiin C

Piserda pannile õli, hauta hakitud sibul, küüslauk ja baklazhaan kuni nad on pehmed. Lisa kumiin, koriander, kurkum ja kaneel ning hauta veel 1 minut. Lisa kanakuubikud ja pruunista. Siis lisa tomatid, sidruni koor ja mahl, puljong, oliivid, tsukiini ja aprikoosid, hauta keskmisel kuumusel 20-30 minutit. Sel ajal võid teha kuskusi: pane kuskus kaussi ja lisa keev vesi (vahekorras 1:1 või 1:1,5). Lase kaane all tõmmata kuni kuskus on pehme.

Kommentaarid: ei olnud koriandrit, kurkumit, tsukiinit ega kanapuljongit parasjagu võtta. Ei tea, kas mulle sattus suur sidrun või miskit, aga kasutasin vaid poole sidruni mahla ning sai piisavalt. Võiks lisada soola. 

Mehhikopärane kanalasanja (6 portsjonit) 

Oliivi- või rapsiõli

400 g lahjat kanahakkliha
1 punane paprika
1 teelusikas punast tshilit
440 g punaseid konservube
575 g tomatikastet (pastakastet)
400 g purustatud tomateid
375 g värskeid lasanjaplaate
375 g lahjat ricottat
Pool tassi riivitud lahjat juustu

Kilokaloreid 498
Süsivesikuid 58 g
Valke 38 g
Rasvu 13 g
+kaltsium, raud, tsink, kiudained

Kuumuta ahi 180C kraadini. Piserda kuumale pannile õli, pruunista hakkliha ca 5 minutit. Lisa hakitud paprika, tshilli, nõrutatud oad, tomatikaste ja purustatud tomatid. Sega korralikult. Määri lasanjavorm kergelt õliga ja pane esimeseks kihiks lasanjaplaat. Siis lao vaheldumisi kaste-lasanja-kaste jne, viimaseks kihiks jäta lasanja. Määri ricotta lasanjale ja kõige peale raputa riivitud juust. Küpseta ca 30 minutit või kuni lasanja hakkab kergelt pruunistuma. Enne serveerimist lase 5 minutit jahtuda.

Kommentaarid: tegin tavalise pastaga, mitte värskega. Ei lisanud paprikat ega tshillit, juustu panin rohkem. Jällegi, lihale võiks lisada soola. Ricottat oli raske määrida, võiks proovida ricotta segamist ühe kihi kastme sisse. 

Banaanikook (12 portsjonit) 

3 supilusikat võid (margariini)
Pool tassi tuhksuhkrut

3 suurt ja küpset banaani
2 muna
1 teelusikas vaniljeessentsi
1 tass isekerkivat jahu
1 tass isekerkivat täisterajahu
185 ml keefiri või hapupiima
Glasuur:
Kolmveerand tassi glasuurisuhkrut
1 supilusikas sidrunimahla
2-4 teelusikat keevat vett

Kilokaloreid 231
Süsivesikuid 41 g
Valke 5 g
Rasvu 5 g

Kuumuta ahi 180C kraadini. Määri 20 cm ahjuvorm kergelt õliga või pane vormi küpsetuspaber. Mikserda kokku margariin, suhkur ja hakitud banaanid. Lisa ükshaaval munad ja vaniljeessents. Sõelu jahu segu sisse, lisa keefir. Sega kergelt, ära mikserda. Küpseta umbes 70 minutit või kuni sissetorgatud tikule ei jää tainas külge. Lase 5 minutit vormis jahtuda. Kui teed glasuuri, oota kuni kook on täiesti jahtunud. Glasuur: puista suhkur tassi ja lisa vedelikud. Sega kuni saad soovitud paksusega glasuuri.

Kommentaarid: kasutasin isekerkiva jahu asemel muffinipulbrit ja graham nisujahu segatuna küpsetuspulbriga. Vaniljeessentsi ei leidnud poest, lisasin vaniljesuhkrut. Glasuuri ei teinud. Kook kerkis ahjus väga hästi, aga pärast vajus tsipake kokku.

musikaalne mets

olen juba paar päeva tagasi Eestis. igatsen kõige rohkem öiseid hääli. kuidas tsikaadid hullunult igal puul siristavad, kuidas öine valvur kummikute lohisedes akna alt mööda läheb, kuidas must-valged koolobused igal hommikul 6 paiku oma korisemisega päeva alustavad. 

üldse, võimsad hääled on sealmail. üks lind paneb metsas Ennio Morricone Ecstasy of Gold refrääni esimesi stroofe. kui koolobused esimest korda mul akna all korisesid, siis ma arvasin et oi see on mingi suur ja kole loom (koledam kui paavian), sest nad korisevad nagu parimat sorti death-metal bändi solist. ja muidugi elevandi kõhulurin :) sest korinaks on seda vedeliku voolamist ühest soolika otsast teise paljuks nimetada...

nyinambuga

jesss! lõpuks ometi saab ujuma...

rattasõidul

semuliki, 23 km jalgsi

nkuruba

kyaninga