jess, jooksingi elu kiireima 10km!!! noh, võib ju norida, et kuna see oli tervelt kolmas 10km minu elus ja et alguses olin ikka väga aeglane, on ajaparandus kerge tulema. aga suva sest, meel on ikka rõemus!
starti läksin põhimõttega, et tiksuma ei hakka. jooksen mõõdukalt käbedalt ja kui jalg enam ei kannata, tulen hoopis rajalt ära. tiksunud olen oma elus juba küll ja küll, aeg on jalad kõhu alt välja lükata ning teha paar kiiremat liigutust.
enne laupäeva ei teinud ma peaaegu mitte midagi. esmaspäeval käisin peputrennis, kolmapäeval Pirksaare trennis ja neljapäeval ujumas. jooksumoodi liigutusi tegin reedel miski 20 min vältel, kui õpetasin mukit ilusti sörkima. oma 4 kuu kohta on ta väga tubli, mul on tunne et temaga me veel alles jookseme :P
laupäeval võtsin samuti rahulikult, tegelesin lapsega ja pikutasin telku ees. küsimusi tekitas, mida selga panna, ilm tundus nii soe, aga samas tuuline. otsustasin äraproovitud kombinatsiooni kasuks, selga läks maratonivorm.
esimene km jooksin suht täpselt 5:00, mis mind tsipa ära ehmatas. liiga kiire oli. edasi vaatasin kogu aeg kella, et no millal siis väss tuleb ja tempo raugeb. aga ei tulnudki ja ei raugenudki! pidin end sundima veidi aeglasemaks (jah ma tean, päris jooksjad naeravad end praegu ribadeks) sest selline jaksamine oli veidi hirmutav, kogu aeg mõtlesin et ega seda pidu pikalt ei ole... ja et parema jalaga tahaks veel kunagi joosta, ei ole vaja teda ära tappa. seda silmas pidades võtsin sildade juures olevad väikesed ülesmäge põksud kõndides, et ahhilkat päris ära ei venita. noh kui aus olla, siis oli kerge valu paremas sääres kogu aeg sees, aga kordagi mitte nii tugev et oleks katkestada tahtnud.
kõige suuremad tänusõnad Margus Pirksaarele! kunagi ma vihkasin jooksmist, ei jaksanud ja ei tahtnud ja põrutas ja üleüldse oli nõme. aga suuresti täna tema tehnikatrennidele - kus jooksma eriti ei peagi - tunnetan oma keha palju paremini ja naudin jooksmist. aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar