ja jutt tuligi :P
esiteks, kuna sel suvel ei saanud ma üldsegi realiseerida oma suurepäraseid rattarogainimise andeid, siis mul täitsa sügeles juba. hea on, et sügiseti lausa kaks pikemat ratta-o võistlust toimub, xdream ja libahunt.
bike xdream on ikka natuke nõme küll, kust ma võtan need 2 sõpra, kellega enam-vähem võrdne olen ja kes tol päeval parasjagu võistelda saaksid. no ei võtnud sel aastal mitte kusagilt. kirjutasin korraldajatele, et kas "lasete mind äkki üksi peale, osalen väljaspool arvestust ja maksan ja naudin niisama teie üritust?". ei, seda ei saavat nad teha mitte, sest "kui laseme ühe inimese niimoodi peale, siis tahavad teised ka". no mida loogikat?! kui teile tundub, et sellise formaadi järgi on nõudlust, tehke siis ometi selline võistlus!
õnneks on Libahundi korraldajad inimesed ja lubasid mind lahkesti ka üksinda starti. regasingi ennast ilusti soolosõitjaks ära, aga ülla-ülla, nädal enne võistlust helistas Indrek ja küsis, et äkki ta tohiks sõita koos minuga. rõhutas mitu korda, et sõidame nii, nagu mina tahan :P no mis mul sai selle vastu olla, Indrek on hea rattaorienteeruja.
võistluspäeval oli ilm sitt, aga see meid eriti ei morjendanud. oligi hea, ei hakanud palav. kaart anti kätte juba tund enne starti, meil Indrekuga suuri erimeelsusi planeeringu osas ei olnud.SI võttis Indrek oma kätte, sest härrasmehe ja tugevama osapoolena oli plaan teda saata teest eemalolevatesse punktidesse.
alustasime Viimsi mõisapargis oleva lisaülesandega, mis mulle jumalast lihtne oli. (khm, peab vist alustuseks ära märkima, et 20 esimest aastat oma elust veetsin ma Viimsis.) siis suundusime randa, kus kunagi oli tohutu prügimägi, nüüd luks majad. edasi vana keskkooli staadionile ja siis rohuneeme viivale suurele teele. nõks enne punkti 23 sõitis Indrek krabinal üle klaasikildude ja punktis selgus, et tagakumm oli katki läinud. pekki! oli mu esimene mõte. ja kui Indrek ütles, et tagavarakumm jäi autosse, siis mõtlesin et no mida perset sa selle sinna jätsid?! aga noh, mis teha. tagajooks alt ära, ja minu rattaga padavai tagasi võistluskeskusesse. ma läksin niikauaks kõrvalolevasse poodi vihmavarju. see on see lihapood pisikese tuletorni all ja tundus, et pood on suht populaarne, rahvast käis palju. ühel hetkel peatus poe ees suur must BMW maastur, välja tuli kena nooremapoolne meesterahvas. vaatas poe ees seisvat poolikut ratast ja tuli küsis mu käest: et kas on uut tagakummi vaja? tule ma laenan sulle, ma elan siin lähedal. ei, see ei olnud miski liba, vaid täiesti siiras soov aidata.
enivei, umbes 20 minuti pärast oligi Indrek tagasi (mida hekki sa nii kaua seal tegid?!) ja saime võistlust jätkata. punktid olid kõik lihtsates kohtades ja teed ka enamuses kiiresti sõidetavad. sihvkapunktis me küll hakkasime suure hooga lisaülesannet tegema, aga mõne minuti pärast sai selgeks et need 4 puntki pole seda ajakulu väärt. annetasime oma kooritud seemned mingile jalgsivõistkonnale ja kimasime edasi. punkt 58 oli selline, kus ma jäin tee äärde ootama ja edasist rada planeerima. sest selge oli, et oma esialgse planeeringu peame suures osas ümber tegema. aga Indrekul läks metsas jube kaua ja see tähendas, et olime oma graafikust lootusetult maas. algne plaan oli võtta veel punktid 66-41-67-(34-61-kui aega on)-83-32-56. aga peale kanuupunkti oli selge, et üsna otse tuleb nüüd minna finiši poole. jõudsime teha veel köitel ronimise lisaülesande ja käia majaka juures ning kimasimegi otsejoones lõppu. ma ei tea, kas 3 ja poole minutiline ajavaru oleks võimaldanud veel võtta punkt 25, mis asus tünni sees?
vaatamata äpardustele oli hea sõit. 4 tundi väntamist ei andnud üldse pärast tunda, kõige valusam oli hoopiski kanuusõidust õlg.
nüüd võib rahulikulttalvele vastu minna. seda küll mitte suusatades, sest kavatsen oma suusad nüüd hooaja alguses maha müüa ja ilmselt uusi ei hangi enne, kui kevadiste soodukate ajal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar