mul polnud plaaniski seekord võistelda, aga suusatamisvõimalust ei saanud ju ometi käest lasta. lootsin ka sõpradele kasulik olla, aga rosinavajadust neil eriti ei tekkinudki.
kui hullud olid peale starti laiali pudenenud, hakkasin ennast rajale sättima kui avastasin et hommikuhämaruses olin kaasa pakkinud oma vanad kaikad, lühikesed ja käepidemetega, mis eriti ei toimi. sain käärikult laenuks klaasfiibrist kepid, mis olid liiga pikad ja kohutavalt pehmed. omaette irvitasin, et seekord tuleb siis 4+ tundi ülakehatrenni (ja siis näen välja nagu üks tuntud plastpõlvega harrastussuusataja :P)... päris nii siiski ei läinud, sest kekkose rada pakub suhteliselt palju übermõnusaid laskumisi. täitsa huvi pärast vaataks rajaprofiili, kas ongi nii, et kuni harimäeni on suhteliselt üles ja peale seda käärikuni muudkui alla? ahaa, leidsingi profiili, ei tea öelda et väga erinev oleks.
igatahes, päev oli vapustav, nagu ikka sealkandis suusatades! need paar matsu, mis ma peadpidi lumme kukkusin, ei lähe arvesse (kuigi nüüd on kael valus). suusatasin mitu korda üle harimäe, mööda maratonirada ja mööda kekkost. ühe õnnetu juhuse tõttu lõpetasid sõbrad iksdriimerid üsna vara ära ja nõudsid minu käes olevat autovõtit, muidu oleksin ilmselt pimedani metsa vahel tatsanud.pilt SIIT
ja see ei puutu küll otseselt sporti, aga ma sain aru, miks eesti lipp just otepääl on õnnistatud. (ok, see seos on tegelikult üsna kaudne ja meelevaldne :P) ei ole siin mingit pistmist musta leiva või musta mulla ja valge lootusega. lipul on hoopis talvine taevas, tume metsaviir ja hele lumi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar