Libahundi Jälg Kolgas, rattaga

foto: Libahunt

ei, tegelikult ei olnud nii lebo võistlus... :P

oijeh oijeh küll on viimasel ajal raske see kirjutamine. eriti kuna mõtted on hoopis muude teemadega kimpus...

Libahundile meelitasin endaga kaasa Alma, kes oli nõus nii ratast sõitma kui jooksma. Kuri Treener Karel aga keelas mul jooksmise ära, seega läksime rattarajale, plaanis oli võtta kõik lisaülesanded ja nautida päeva.

raja tegemine oli lihtne - ühest lisaülesandest teiseni ja noppida need punktid mis jäid teepeale ette. alustasime kohe mõisas, seal läks veidi aega sest tormasime teiste järgi sinna kus punkti üldse polnudki. Viru raba lisaülesanne läks meil tsipa nihu, hindasime kahe punkti kaugust valesti. seal juhtus ka selline koba, et ma uurisin torni jalamil olevat punktitähist, keerutasin sõrmede vahel aga ei leidnud selle küljest jaama. üleval tornis oli see juba meelest läinud ja nii me siis sealt ära tulimegi. peaaegu poole laudtee peal ma ikkagi panin stoppi ja ütlesin, et käime kontrollime ikkagi üle. ja no loomulikult oli jaam olemas! selle torni all oleva tähise küljes... aga raba oli ilus. värskelt jäätunud laukad, õhuke ja läbipaistev kirme peal, oleks kangesti pilti tahtnud teha.

edasi läksime 83'e, kus Alma imetlusväärse täpsuse ja graatsiaga pildus meie õhupallid kiiresti puruks. aga sealkandis on jummala kena mets! kuidas ma küll sinna nii vähe olen sattunud (arvestades, et mu maakodu on ca 3 km kaugusel)??? 

järgmine lisaülesanne oli 81, kus sain hiilata mina! :P sest Alma ronimiseinale minna ei tahtnud. panin kribinal üles, võtsin punkti ja liuglesin sujuvalt alla. oli vahva! vaata esimest fotot. 

hiilata sain ma ka järgmises kohas, kus pidin trossiga üle jõe sõitma ja puu otsast punkti tabama. mulle meeldivad sellised ronimise ja turnimise ja trossidega seotud värgid. ma olin eelmises elus ilmselt orav.

ja siis tuli pikk pikk nüri väntamine. kuna ma kogu selle 4 tunni jooksul ei märganud rohkem juua kui mingi 200 ml, siis tolleks ajaks olin langenud totaalsesse energiavaakumisse. ühe geeli olin küll söönud ja head riided olid seljas, aga see ei aidanud mind külmavärinate ja jalgade makaronistumise vastu. kui jõudsime punkti 91 ja kuulsime, et kiiremad tiimid tegid seal lisaülesannet 15 minutit, siis oli üsna kiire tulema otsus, et selle ülesande jätame vahele. 

punkt 51 oli ilmselt kusagil nuka taga/all/küljel, seda me rajalt ei näinud ja teised sealolevad tiimid ka mitte. kuna kell pressis peale, ei hakanud seal otsimagi ja põrutasime suht otse finišisse, jättes viimasesse lisaülesandesse 92 üldse minemata. õige otsus, sest lõpetasime 2 minutit enne kontrollaega.

algus

lõpp

Suvi on läinud. Elagu suvi!

Sügisjooks 10 km - tahad parimat, aga välja tuleb nii nagu ikka...

küsisin nõu treenerilt? küsisin. tegin kava järgi trenni? tegin. puhkasin enne jooksu? puhkasin. jooksin soovitud tulemuse? sittagi!
ahhilka on jälle perses.

SEB Tallinna Maraton - midagi peab muutuma!

veel pühapäeval ja eile mõtlesin, et ei kirjutagi siia midagi. et mis selle kõige mõte on, arvan ja plaanin ja pärast on ikka same shit. aga kehakeemia jättis oma pulbitsemise ja mõistus tuli koju tagasi, tänud sõpradele heade sõnade eest. pean ikkagi veidi ajalugu talletama, analüüsima ja kõva häälega sihid välja ütlema!

nädalavahetus algas muidu kenasti. Pirksu käest veel viimased õpetussõnad, öömaja Alma juures Kadriorus ja meel teistest asjadest puhas.

kui stardis kella käima panin, näitas ta mulle aega täpselt 1 sekund ja siis viskas ekraani tühjaks! no ma teadsin  jah, et patarei on tühjavõitu, aga et just siis päris otsad anda... väga alatu temast! paar korda pidin küsima teistelt aega (siis kui 4:45 pundist olin pudenenud), aga muidu polnudki väga paanika kellata joosta.

noppeid.

vaadates kõiki Tallinnas joostud maratone, tundub, et kusagil 25 km kandis tuleb minul "sein" ja kestab 31-33 km'ni.

ca 10 km paiku tundsin, kuidas pöiavõlvidesse tekkisid villid. õujee, seda ma olin kartnudki, sest nende sokkidega polnud ma kunagi jooksnud pikemalt kui 10 km. aga teadsin, et meditsiiniabina kaasa sõitnud taliujuja Teedul on seljakott plaastreid tuubil täis (nagu ta mulle enne starti ütles). pealt 20 km tundsin, kuidas reite siseküljed hakkasid kergelt tulitama. villid ja tulitamine õnneks hullemaks ei läinud ja plaastriabi ma ei vajanudki.
krampe praktiliselt polnud. vaid siis, kui läksin üle sörgilt kõnnile, oli säärtes midagi tunda, kuid seda vaid esimesed paar korda.
ma ei tea mis, aga söömisega läks midagi viltu. terve distantsi ajal kippusid tulema röhitsused, eriti peale joomist. ja kurk oli kohati nii valus, et neelata oli raske.

väga rahul olen sellega, et mu parema jala ahhilka ei teinud teist nägugi jooksu ajal! tossud on mul aastatega läinud kergemaks ja vähem toestatumaks, tundub et jalg on tugevam ja neutraalne tald sobib mulle.
kuna rajal pakuti squeezy geele, siis võtsin ise kaasa oma SIS geelid. ja lasin Markol anda mõlemal ringil (aitäh!). numbrivöö pole hea lahendus geelide vedamiseks, kipuvad ära libisema ja üles-alal hüplema.

vöö geelide jaoks - must have

kiitused:

kuigi ilm oli sel aastal samuti soe nagu 2013, olid teenindajad tasemel ja mitte kusagil tp's ei olnud probleeme joogi saamisega. 

nii kena, et ergutamist ja toetust oli rajal palju. aitäh kõigile! palju ergutati mind nimepidi, suured tänud ja vabandust, kui ma adekvaatselt ei vastanud. :)

mida tegin teisiti:

* vähem vetsupeatusi (sel aastal 1)

* teised (õhemad) püksid

* kella ei saanud kasutada

* väga vähe jooksutrenni

mida tegin sama moodi:

* enne starti natuke harjutusi ja sörki

* stardist alates tempomeistriga koos

* igas tp's juua

2010 - katkestasin peale 22 km

2011 - 5:22:22 jutt blogis

2012 - rattaorienteerusin samal päeval

2013 - 5:05:40 jutt blogis

2014 - 4:58:24

Alma ja Urmasega eelmisel päeval lobisedes andsin välja lubaduse: kui ma ei jookse alla 5 tunni, siis võtan asja tõsiselt ette! kuigi tulemus algab numbriga 4, pean seda siiski väikeseks läbikukkumiseks ja täidan oma lubaduse. kui leian sobiva võistluse (Pääsküla, Vana-aasta?), jooksen veel sel aastal maratoni uuesti ja teen seda elu kiirema ajaga! järgmiseks aastaks aga sellised

EESMÄRGID!!!

1. 10 km - 0:50
2. 21 km - 2:00
3. 42 km - 4:30

Ratta-o EMV lühirada Rakveres

postituse päris pealkiri on hoopiski: 

liiga palju sporti lühikese aja jooksul. ehk - reede õhtul 1,6 km ujumist, laupäeva päeval ca 1 tund intensiivset rattasõitu ja laupäeva õhtul joostes 21,1 km.

nii oligi :) reede õhtul ujusin Emajõe Karikat. aeg suht sama mis eelmisel aastal, aga sel aastal oli veetase väga madal ja vool nõrk. peale ujumist järjekordne väike masendus: misasja ma seal ujumistrennis käin, kui ajad üldse kiiremaks ei muutu?! (vastus: tehnika muutub paremaks ja vastupidavus samuti.)

laupäeval oli Rakveres EMV lühirada. kui ma eelmisel aastal ei teinud endale litsentsi ja seetõttu sõitsin EMV'l vaid avatud rada, siis sel aastal tegin juba varakult litsentsi ära, sest tahtsin kindlasti osaleda! mulle meeldib Rakvere OK ja mõtlesin, et lahe oleks jälle MM kaartidel sõita. (mul pole hetkel võrdluseks kõrval eelmise aasta kaarte, aga päris mitu kohta tuli metsas tuttav ette.) vaatasin asja nii ja naa, asjaolud jooksid ka soodsalt kätte ja nii ma siis otsustasingi: osalen vaid lühirajal ja jooksen õhtul Ööjooksu. sest kui juba Rakveres olla, tasub võtta maksimumi :)

sellel kaardiosal on kohe alguses suurem koba. see on mul suht tavaline, et alguses on miski jama - kas ei taju õigesti mõõtkava või suunda või miskit. sel korral vaatasin peale 2 kp'd, et olen sattunud liiga kirdesse, kuigi olin tegelikult täiesti õiges kohas.

sellel kaardil on suurem viga etapp 7-8, kus tegelikult oleks pidanud valima läänepoolse raja, sest see otsetee oli täiega nikerdamine: puujuured ja minikünkad ja puud mõlemal pool rada.

halvasti olen kaarti pildistanud, aga etapp 13-14 viis parkla ja finiši juurest mööda. seal on asfalttee märgitud keelualaks, aga noh, kesse siis kaarti vaatab kui publikum on ümberringi ja on vaja hoopis vajutada! :P nii oligi, et passisin seal tee peal mõne sekundi ja pidin uue teevaliku tegema.

umbes 14 kp kandis jõudis mulle järgi Ingrit, tema järgi sõitsin kuni 17'ni. aga kuna selline järgimine pole ilus ja eks ta oli tugevama jalaga kah, lasin tal minna. kahju, et ei taibanud peale võistlust teistega võrrelda, mis valikud nemad tegid, eriti etapil 5-6.

sõit oli selline 4+, tasuks 5. koht naiste eliitklassis.

siis oli mitu tundi aega, enne kui pidi poolmaratoni jooksma minema. sisustasin selle pesemise, söömise, võistluskeskuses käimise ja pargis magamisega. ma olin kindlasti väga naljakas vaatepilt, sest üritasin lesida jalad kõrgemal, aga see oli võimalik vaid nii, et toetasin jalad ühe prügikasti vastu :P

olin esimest korda ööjooksul. lugesin kasvava skeptilisuse ja ootusärevusega erinevate inimeste muljeid, kes kooris kinnitasid, et ööjooks on Eesti kõige lahedam ja emotsionaalsem ja ägedam jooks üldse. ütleme kohe ära, et mina nendega ei ühine. minu meelest oli päris mitu rajalõiku sellised, et õnn oli et keegi mingis augus oma jalga ei murdnud. ehk siis pimedad. ja need meelelahutajad raja ääres, miks oli vaja panna neid algusesse nii lähestikku kohati iga paarisaja meetri taha? ergutajaid on vaja ju hoopis lõpuosas, kui keha on väsinud ja vaim närtsinud. seal leidus vaevalt mõni punt iga paari kilomeetri järel.

eks ta üks raske jooks oli. kõndima hakkasin maeiteamiskilomeetril, sealkandis kus olid punktid 6 ja 9. edasi tuli üsnagi palju kõndimist, kuniks ma otsustasin et isegi roomamise moodi sörkimine viib mind kokkuvõttes kiiremini edasi, kui reibas kõnd/sörk. panin endale enne starti ajaks 2:20, sest ratas oli mul sel päeval prioriteediks ja seal ma eriti tagasi ei hoidnud. võtsin terve jooksudistantsi ajal asja väga rahulikult, jõin igas punktis ja vist 2 geeli sõin teisel poolel. käisin korra pissil ja üritasin igale meelelahutajale plaksutada. 

enivei, kui ma eelmisel aastal Narvas jooksin 2:13 ja võtsin asja suht tõsiselt, siis Rakveres sain ajaks 2:11. vaadates asjaolusid, kummaliselt hea aeg :)

ja maraton läheneb... ei tea, kas saab lõpuks aja alla 5 tunni?

Pühajärve tri nädalavahetus

möödus kiiresti nagu unenägu. olid need plaanid mis mul olid, tegemata jäi nii mõndagi. aga mis sest! seekord teistmoodi ja sama ilusasti :)

heategevusjooksu finišisirgel. pildistas Krista Mikk

teenin juba tõuksisõitmisega perele söögi lauale - varsti hakkan profiks!

eile oli ilus päev Otepää kandis, sai tehtud sporti ja puhatud ja nauditud heade sõprade seltskonda. 

ei jaksa selles kuumuses pikka juttu teha, aga niipalju, et... Sangastes oli Rukkipäev, seal tõukasin ratast 8 km ja noppisin naiste arvestuses jällegi võidu. auhinnasaak oli kopsakas! sain 4 pakki erinevaid pudruhelbeid, omanimelise pudrukausi ja omanimelise polosärgi! ja siis veel osalemise eest paki helbeid, paki spagette ja paki pannkoogijahu! aitäh Helenile ;)

vasakul õige tõuksitehnika, minul rohkem bodybalance tehnika :)

XT rattarogain Võsul - jama!!!

niisiis.

nagu juba traditsiooniks kujunenud, olin enne regamist jälle tiimikaaslase otsinguil. Lätis oli samal ajal mingi seiklus, mis võttis endale päris mitu rattarogainijat. ei saanud tulla Indrek, Mann, Kadri...

variandiks oli minna ka segatiimina koos Markoga, aga kui hakkas terendama võimalus naistiimide klass kinni panna (ehk siis konkurente lihtsalt polnud), moosisin ära Marju.

muide, Marju kirjutab oma blogis ilusasti võistlusest, nii et ma siia ei hakka suurt teksti tegemagi.

minu hinnangul läks meie võistlus noh nii enam-vähem pea-aegu. hindele 3+ või 4-. suuremad kobad olen siin fotodel ära märkinud. kuna kaart oli rogainile omaselt ebatäpne ja väga üldine, siis eks sealt need vead tulidki. 51 juures märkasin loha, mida mööda otsustasime minna, mis aga viis veidi valesse kohta. 62 juures oli teel esiteks üks kahar kuusk risti ees ja kohe selle järel miski tüvi piki roobast, nii et tuli kogu tähelepanu pöörata teele. ja seetõttu ei näinud me punkti, mis tegelikult paistis rajale kätte ning läksime liiga pikalt ette.

hädast aitas välja üks jooksutiim

nüüd ma tean, kus asub Hundisilma talu :P

ja siis lõpupoole tuli suuremat sorti jama! ja selle ma ausalt öeldes paneks täiesti korraldajate süüks. ei ole heaks tooniks joonistada kaart nii, et punkti rõngas katab ära olulise info. sel juhul on mitu varianti - teha rõngas suurema diameetriga; teavitada enne starti võistlejaid punkti eripärast; või panna punkt lihtsalt tsipake teise kohta!

meie sattusime 52 juures nimelt sellele lõunapoolsele rajale, mis on kaardil täiesti punase punktirõnga all. looduses leidsime kõik vajalikud atribuudid üles: oli rada, oli kraav, oli lage paremat kätt.
kui poleks olnud seda koba, oleksime võtnud 54 ka ja lõppskooriks oleks olnud +10. aga noh, naistiimidest me auhinna noppisime, milleks seekord EI OLNUDKI rätik! hea seegi :P

olen tõuksi äss :) aga ärge mulle enam kätterätte kinkige!

eile käisin Värska GP'l. ega muidu poleks üldse läinud, aga Värska on tibens koht metsas müttamiseks ja korraldajad pakkusid võimalust nende tõukerattaga rada läbida. tänan väga, muidugi soovime!

pakkisin lapse ja Hannese autosse ning vurasime kohale. platsil võtsin Randy soovitusel peente kummide ja raamiga tõuksi, sest too pidi kiire olema. no mis mul kiiruse vastu olla saab... :)

minuga pani ratta joonele veel 2 naist ja 4 meest, kes olid küll seda nägu et nad ennegi tõuksiga sõitnud. mitte nagu mina, kes siiani oli ainult lapse tõuksiga paar meetrit liikunud. aga noh, kaasvõistlejad lohutasid et küll paari kilomeetriga tehnika selgeks saab. alguses oligi mõnus mööda siledat asfalti lükata, jalad värsked ja teised seltsiks kah. aga siis keerasime kruusakale. teine naine jäi maha ja eespool ka kedagi ei paistnud. siis hakkasin tundma, et ega see ühel jalal kükkide tegemine nii lõbus polegi, ratta peal olev jalg ja kann väsisid ära. no vahetame jalga siis. ja nõlvadest jookseme üles. nii need 16 km möödusidki.

väheke naljakas oli see tõuks küll. võrreldes jalgrattaga on selle rool hoopis tundlikum ja kliirensit pole ollagi. alguses ma ikka mõnele juurikale sõitsin kolaki otsa, sest ei osanud ratta kõrgust arvestada. ja joogipudelit polnud kusagile panna. aga see-eest sai kenasti tilga- ja kera-asendeid proovitud, kui vähegi rada mäest alla läks. suurema osa ajast sõitsin täiesti üksi. eespool polnud kedagi ja taha ma seekord põhimõtteliselt ei vaadanud :) et kui oleks seal keegi olnud, oleksin kas mõtetult rabelema hakanud või siis eos juba alla andnud. aga kui seal ei oleks kedagi olnud, siis oleksin ilmselt tempo maha võtnud et "ah mis ma ikka siin pingutan". vot Marko, seekord pingutasin! :P

finišisse saabusin hea tuju ja mitte eriti väsinult. need teised tõuksiässad kiitsid, et hea aeg ja et tulgu ma järgmisele võistlusele kah. auhinnaks sain kerge mikrofiibrist matkarätiku. tore asi iseenesest. aga tollelt RMK võistluselt sain samuti matkarätiku auhinnaks. ja Decathlonist olen ma neid rätikuid paar tükki ise ostnud. majapidamises on neid ultrakergeid matkarätikuid juba 4 ja pool (pool sellepärast, et ühest tegin põrandapesukaltsu). ei tea, kas tuleb nüüd suuremat sorti matkamine ja pesemine ette võtta või. 

vaatab, kas leiab mõne foto võistlusest kah

Olümpiajooks - mõtteid mitmeid

ull värk, aga jooksmine on mulle tegelikult päris meeldima hakanud. ja ma tean ka, keda selles süüdistada! Pirksaart!!! sest tema tehnikatrennid on need, mille tagajärjel on jooksmine muutunud minu jaoks kergemaks, lihtsamaks, ökonoomsemaks.

ja et Olümpiajooksu rada on selline kerge, lihtne ja ökonoomne, siis läksin laupäeval starti peris innuga. kuumus muidugi tegi meele natuke mõruks, et "ega sealt head aega loota ei ole", aga noh, loodusjõud on vähemalt andestatav vabandus.

ega jooksust palju eriti rääkida polegi, tegelesin peamiselt keskendumise ja keha kuulamisega. juba esimesel kilomeetril oli näha kõndivaid võistlejaid, kas nii vara tegi kuumus liiga? edaspidi nägin vähemalt kolmes kohas meedikuid askeldamas, eriti hull olukord tundus olevat ühel meesterahval, kes lebas silmad kinni ja siruli Atlantise lähedal. 3-4 meedikut süstalde ja värkidega ümber.

ise kallasin igas tp's endale vett pähe ja selga, see aitas kenasti jahutada. tempo hoidsin ühtlase, kogu aeg miski 5:45 per km. peale finišit oli tunda, et säärelihased veidi krambitasid, aga muidu oli olukord täitsa ok. ja selline tunne oli veel, et sellistes tingimustes jooksmise eest oleksime kõik medali ära teeninud :)

aastad pole vennad ega tiimikaaslased õed - RMK seiklus Kuremaal

eelmise aasta RMK võistlusest on mul väga super mälestus. ilus ilm, ilus kaart, meie tiimil ilus koht :P seetõttu polnud küsimustki, kas sel aastal osaleda või mitte - loomulikult osaleda!

nüüd oli üritus Kuremaal. formaat sama: 3 inimest, jooks, ratas, kanuu. alustasime rattaga, siis kanuu, siis jälle ratas ning lõpetuseks jooks. jagasime edukalt ülesandeid, rattal lugesin kaarti mina, kanuus ja jooksus Triin, Mari toetas seal kus vaja. kanuus sain seekord proovida tüürimist, nagu hakkas midagi lõpuks ka välja tulema...

rattarada

kaardid olid sel aastal minu meelest veidi igavad. ehk siis liiga lihtsad jällegi "vaata ja vajuta" kui tsiteerida klassikuid. kanuus tegelikult oli veidi nuputamist ja ekslemist kui üks liige pidi võsast punkti leidma, aga meil tegeles sellega õnneks Triin, kes näitas paljudele tiimidele seal kandu :P 

jooksuosa olla olnud mingi päevaku rada

afterparty traditsiooniliselt vahva. saun ja joogid ja auhinnad. järgmisel aastal on üritus Järvamaal, vaatab kas sinna viitsib minna.

XT kevadrogain, rattarada

olen oodanud selle taga, et saaksin korraldajate poolt kaardi kuhu oma raja saaksin joonistada. trikk on nimelt selles, et järjekordselt ei sõitnud ma tiimi koosseisus vaid üksiküritajana. ja seetõttu ei läinud mu tulemus ametlikult kirja. ja seetõttu ei saa ma nende kodulehel oma rada joonistada. nõme :(

enivei, kunagi tegelen oma paberkaardi pildistamisega ja panen siis siia üles.

muidu, Kehra kant oli ratturile suht igav. korrapärane sihtide võrgustik ja eks kaart oli ka tehtud jalgsirogaini silmas pidades. üldiselt sain suurepäraselt selle kaardiga ka hakkama, vaid paaris kohas mõtlesin et oleks võinud teedeklassid ikka niimoodi märkida, et ratturile ka kasu oleks.

kogusin 129 punni, millega ma oleksin olnud naistest esimene ja üldarvestuses kümnes ning 6 minutit jäi veel varu. kripeldama jäi vaid punkt 81, kus ma absoluutselt ei näinud seda kraavi ja raiskasin kindlasti oma 5-6 minutit otsimisele. kui selle oleksin ilusti kätte saanud, oleksin arvatavasti jõudnud võtta ka punktid 40 ja 50, mis oleks teinud punnide kogusummaks 138. tulemused siin.

allakäigutrepil

jaa jaa, ei ole siia tükk aega midagi kirjutanud, ei ole... aga kus ma nüüd teile alles kirjutan!!

esiteks, vahepeal on olnud paar võistlust, kõik on läinud hästi. trennid on ka hästi läinud. tööl on ka paar õnnestunud asja. mida veel tahta.

aga kõigepealt - alla on läinud! nii alla, et ma oma teadlikus elus ei mäletagi sellist madalseisu! :P

kehakaal on nimelt alla läinud :) viimased 4 päeva näitab massin mulle numbrit 71,x ja ma tean, et see väheneb veelgi!

võtsin aprilli keskel asja käsile ja kurtsin Ivikale, et liigun palju ja söön 5 korda päevas, aga kaal ei muutu. tegime jällegi kehakoostise analüüsi ja seekord analüüsisime lisaks mu menüüd. Ivika soovitusel hakkasin sööma täpselt samu asju, kogused suurenesid, aga muutus see millal mida sõin. süsivesikud päeva esimeses pooles ja valgud päeva teises pooles.

igatahes, trikk minu puhul töötab ja kõik on suurepärane :) saan süüa kommi ja kooki ja moosi ja rasvast liha. aga olen avastanud endas armastuse köögiviljade ja puuviljade vastu ning kavatsen hullult hakata püreesuppe ning smuutisid tegema. jei!

negatiivne split 20 min testujumises

eile ujusin oma kõigi aegade parima 20 min distantsi! kilometraaž pole üldsegi märkimisväärne, aga uhke olen selle üle, et tegin seda suht kohe peale koera trenni (agility) ja ujusin negatiivse spliti. 

koera trenn oli seekord üsnagi jooksutrenn - sirged lõigud tunnel-tõke-tunnel ja sama asi edasi-tagasi, nii et peris korralikult pidin kiirendama, et õigel ajal koerale õige auk kätte näidata. ujumine oli huvitav, esimesed 10 min passisin Kairi kiiluvees ja ujusin 450 m. siis hakkas Siim bassu servalt karjuma et "mine mööda!". no läksin mööda. siis mingi hetk hakkas paremal käel miski lihas valutama ja vahetasin stiili. 25m konna või selili krooli vahele, lihas lõdvestus ja sai jälle rinnuli krooli edasi ujuda.

ja niipalju veel, et uues töökohas on uued ja huvitavad inimesed. filoloogid ja õpetajad ja keskõikveel. tunnetan reaalset ohtu kulturnikuks muutuda :P

1. Tallinna Linnarogain, alahindasin ratturit endas :)

rattarajal oli teine kaart, kust puudusid osad KP'd, näiteks 30, 33 ja 77

skuna tegemist oli tiimivõistlusega, siis üritasin ära sebida nii Indrekut kui Toomast, aga üks oli välismaal ja teine tahtis joosta. õnneks lubati mul ikka osaleda, aga väljaspool arvestust, millest mul oli jumala suva, sest esiviisiku kohta ma niiehknaa ei sihtinud. 

see oli üks tore võistlus! kp'd olid päris vahvates kohtades ja minu meelest oli ka raja koostamiseks antud päris palju valikuvõimalusi. sest Pirita jõest üle ja Lasnamäe klindist üles-alla sai vaid teatud kohtadest.

paar kohta olid eriti vahvad: muulil asuva kp 94'ni minnes vaatan mina silmanurgast, et keegi viipab mulle kivide vahelt. hoo, see on kindlasti näkk, kes tahab mind hukutavatesse merelainevoogudesse meelitada! või midagi sellist mõtlesin mina :P punktist tagasi tulles aga näen, et üks pruun ja karvane kogu hüppab just minu ees kivilt kivile. ta ei pöördunud kordagi ümber, nii et ma nägu ei näinud, aga usun et eks ta ameerika naarits oli. teine huvitav hetk oli kp 91 juures, mis asus keset Lasnamäe tühermaad. just täpselt selle keset võsa asuva elektriposti olid oma romantiliseks ajaveetmiseks valinud 4-5 venelast, kes siis midagi grilli peal kärsatasid ja nautisid meelelahutust, mida pakkus orienteerujatega suhtlemine. sõbralikud venelased olid. juba kaugelt viipasid, et "tule siia, selle posti küljes on" ja pärast "kus sa sõidu lõpetad?" ja veel midagi vene keeles mis neid endid hirmsasti naerma ajas :)

planeerimiseks anti pool tundi. tagantjärgi tarkus - peaks hakkama kuidagi täpsemalt rada planeerima, arvestades oma liikumiskiirust. kuna mul MTBl pole spidomeetrit peal, on kiiruse hindamine kõhutunde järgi käinud ja paistab, et sellest enam ei piisa. igatahes, üsna reaalne oleks olnud lõpus teha teistpidine ring ja võtta punktid 36-66-39-55-61-46-86?-56-96-57-85-94. selline kombinatsioon oleks andnud kokku 151 punni. minu tavaline rajaplaneerimine on aga nii, et jätan stardist vaadates kõige kaugemasse kohta varem tagasipöördumise variandi ning ka finiši lähedale jätan paar punkti, mida siis vastavalt ajavarule kas võtan või mitte. seekord aga juhtus nii, et juba punktis 67 hakkas tunduma, et olen liiga vara sinna jõudnud. algne plaan välistas 96-56-46 täiesti, aga tol hetkel paistis, et ma olen üle ootuste kiiresti sõitnud ning et aega jääb üle. mis siis muud, kui järjest kõiki lähedalolevaid kp'sid külastama. selle käigupealt-koguaeg-muutuva plaani tõttu ka selline imelik ring kaardil. 

ja isegi niimoodi jukerdades ning lõpus kiirust maha võttes jõudsin finišisse 8 minutit enne kontrollaega.

trenn vanusele 45+

eile sattusin seljatreeningusse. keegi oli kunagi ammu kiitnud ja kuna selg viimasel ajal pidevalt tuikab, siis mõtlesin et no proovin. eriti kuna tasuta saab.

astun mina 5 min enne ametlikku algust saali sisse ja mis ma näen! kümned ja kümned pensionieelikud tatsavad muusika saatel jalalt-jalale ja vahepeal vehivad kätega ka! õudne! :) ma ei tea mis mind hoidis selg eest uksest välja taganemast, aga ega ukse juurest edasi ka ei suutnud minna. õnneks treener märkas mu soolasambaks tardumist ja kutsus sisse, et "jajah, siin on jah seljatrenn".

nonii, võtsin härrade-prouade keskel koha sisse ja hakkasin kaasa tegema. esimesed 5 min oli halenaljakas, et no andke andeks, mina ja siin ja selline trenn. tuli meelde see õnnetu start-pilates, mis valeks valikuks osutus ja otsustasin selle trenni lõpuni kannatada et ikka veenduda selle sobimatuses.

ok, säästan teid pikemast halamisest. mõningase vehkimise peale hakkas isegi kergelt soe, aga suurema osa tunnist olin ma veendumusel et nad tegid esspetsiaalselt minu pärast mitte-seljatrenni. no paar-kolm harjutust tõesti jätsid  mulje et olid kuidagi abiks, aga skeptilisus säilis lõpuni.

viimaseks tegime seina ääres seistes allakummardamist. siis treener tuli seisis mu kõrval, torkas näpuga mu alaselga ja ütles "see koht on täiesti kinni, aga muidu on ilus selg". nojah, ma tean isegi kust mul valutab aga ütle siis ka kuidas paremaks saaks!

ja tegelikult, ega ma ei tea mis osalejate keskmine vanus oli :) sest trennidest käivad inimesed on niiehknaa natuke nooruslikumad kui keskmine inimene. 

ja tegelikult, täna hommikul oli mu alaselg palju vähem valus kui keskmisel hommikul!

treener Kaja

nii et ilmselt lähen uuesti :)

ma olen tagasi!

jei! ma hakkan vist tasapisi jälle rutiini tagasi loksuma ja oma igapäevaste asjade juurde tagasi tulema. enam pole seda kõikehõlmavat suurt Eesmärki, mis vahepeal elu sisuks oli. kuna järgmisteks tegemisteks saab olema erinevatel teemadel kirjutamine, teengi väikese näpusoojenduse siia blogisse.

ja midagi oli mul öelda ka, ega ma siis niisama...  leidsin ühe trenni, mis oli täiesti mõtetu! vot, julgen välja öelda, et reedene Start Pilates oli ajaraiskamine - harjutuste ajal jäin peaaegu magama, tempo aeglane ja koormus nii väike. treener tuttav, kelle peputrennis mulle meeldib käia. mõne aasta tagune pilatese kogemus samuti hea, tookord oli koormus päris tuntav. aga ilmselt olen ma juba Start  tasemelt edasi liikunud...

ja uued tossud ostsin ka, hullult hea tald!

Saucony Peregrine 3

aitäh Jooksueksperdile!

Doctor Philosophiae