ull värk, aga jooksmine on mulle tegelikult päris meeldima hakanud. ja ma tean ka, keda selles süüdistada! Pirksaart!!! sest tema tehnikatrennid on need, mille tagajärjel on jooksmine muutunud minu jaoks kergemaks, lihtsamaks, ökonoomsemaks.
ja et Olümpiajooksu rada on selline kerge, lihtne ja ökonoomne, siis läksin laupäeval starti peris innuga. kuumus muidugi tegi meele natuke mõruks, et "ega sealt head aega loota ei ole", aga noh, loodusjõud on vähemalt andestatav vabandus.
ega jooksust palju eriti rääkida polegi, tegelesin peamiselt keskendumise ja keha kuulamisega. juba esimesel kilomeetril oli näha kõndivaid võistlejaid, kas nii vara tegi kuumus liiga? edaspidi nägin vähemalt kolmes kohas meedikuid askeldamas, eriti hull olukord tundus olevat ühel meesterahval, kes lebas silmad kinni ja siruli Atlantise lähedal. 3-4 meedikut süstalde ja värkidega ümber.
ise kallasin igas tp's endale vett pähe ja selga, see aitas kenasti jahutada. tempo hoidsin ühtlase, kogu aeg miski 5:45 per km. peale finišit oli tunda, et säärelihased veidi krambitasid, aga muidu oli olukord täitsa ok. ja selline tunne oli veel, et sellistes tingimustes jooksmise eest oleksime kõik medali ära teeninud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar