stardist tundus enamus rattureid ühele poole suunduvat ja 2 esimest kp'd võetigi kambaga. 42 juures oli juba hajumist märgata ja 21 võtsin enam-vähem üksi. otsetee 45'te tundub kaardil mets ja mitte sõidetav, tegelikult oli aga kena rajakene ja hea valik.
siis tuli 33... oh ma oleksin ennast maapõhja kirunud, kui oleksin kellelegi 3 punktiga kaotanud! tee oli seal nimelt väga halb - suuuuured porilombid, väga sügavad roopad ja turbamülkad. hoidsin kogu aeg käed lenksul ja pilgu enda ees maas, seetõttu põrutasingi lihtsalt mööda. kuna tee oli nii kehv, ei tahtnud tagasi ka pöörata ja aega raisata. mis läinud see läinud. kusjuures, ma polnud ainus, kes seal niimoodi kobas, Indrek oli ka mööda pannud aga siiski tagasi keeranud.
edasi oli kõik lihtne ja selge, 57'nda juhatasid mulle õnneks kätte jalgsivõistlejad. aitäh! üldse mulle meeldis, et kui abi küsisid, siis abi ka said. ka omalt poolt juhatasin paar eksinut õigele teele, näiteks 34 ja 44 juures.
algne plaan oli tehtud nii, et 35 juures peaks olema läbi 1/3 ajast, siis oleksin võtnud natuke suurema kaarega edelas. paraku olin aeglasem, kulunud juba 1:30 ja otsustasin seetõttu vahele jätta ka 47 ja 39. õige otsus, mahtusin aega ja ei pidanud ennast ribadeks sõitma.
mul oli vist sellel kaardil eelis, sest see kant on mulle väga tuttav. rattaga varemgi mitu korda läbi sõidetud. teadsin, kus on pisemad ja aeglasemad rajad, kus on liivaaugud ja palju nõlvu. ka laudteel olin varem sõitnud, seda küll vanal teel.
aga niipalju ütlen küll, et sel aastal näikse hullult hea jõhvika-aasta olevat. punkti 55 juures lausa valendas - nii palju noori helerohelisi jõhvikamammusi oli!
ja kunagi teen ma ühe korraliku seeria kivide portreefotosid. sest nad on nii ilusad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar