ma juba mõni aeg haudun seda postitust. et nagu võiks kirjutada miskit. sai nagu joostud ja puha. aga polegi midagi erilist öelda.
või pigem - laupäeval ma küll mõtlesin et mis kuradi mõtetust asjast ma osa võtsin. korraldus selline... noh selline... kiirustamise märkidega. peldikuid olla raja ääres liiga vähe olnud, Holden eksis ühes kohas rajalt ära ja eks puudujääke oli veelgi.
regamine oli mu meelest üldse jama. kui ma esimese (kõige odavama) regamisvooru ajal end tudengimaratonile tahtsin kirja panna, polnud neil kodulehel õiget ankeetigi olemas, pidasin mitmepäevast kirjavahetust korraldajatega et end õigele jooksule kirja saada. ja kogu värk maksis 15 eurot. mõni aeg hiljem tekkis kodulehele korrektne ankeet ja osalemise eest küsiti 5 eurot. kus on õiglus?! miks ma pean maksma 10 eurot rohkem, kui ma end varem kirja panen??
supp oli hea, aga seda va tudengiõlut-siidrit mina küll üles ei leidnud. pidi minema kusagile esimesse valgesse telki, aga no sorri, kui ikka suur silt on üleval hoopis mujal, siis ega ei vaevu enam seda õiget kohta otsima.
aga üks asi ei mahu mulle küll hinge! mina, kes ma terve 10 km vältel Randelit muudkui kannustasin ja utsitasin ja õpetasin. mina, kes ma olin nii motiveeriv ja innustav. mina, kes ma kogu maa jooksin truuisti Randeli ja tema titekäru kõrval ja seeläbi ohverdasin kõik võimalused joosta oma aega. ja siis need jobud seal tartu maratoni offissis panevad oma kodulehel ülesse minust tervelt 2 pilti ja Randelist 9!!!
päeva kõige paremad emotsioonid tulid sellest, kui maratoni ajal sain paljudele sõpradele kasulik olla. ja õhtul atlantises Tanel Padarit kuulates.
 |
| foto pärit Postimehe galeriist, autor Risto Mets |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar