mõtlesin, et viimane aeg ennast kokku võtta ja midagi ka kirja panna, muidu jääbki tegemata.
aga kõigepealt paar Jüri Suurkivi pilti :)
 |
| Marta :D |
 |
| Timo |
 |
| minu kombe uus ilus omanik |
päris paar asja oli teistmoodi, kui eelmisel aastal.
esiteks - juba pühapäeval saadeti mind lennujaama rahvale vastu. sel aastal tegin kokku 4 Riia otsa ja ühe Tallinna otsa. ja ükski polnud selline meeldiv uimerdamine kahe lennu vahel. suts sinna suts tagasi. juba reedeks tekitas see minus tunde, et festival võiks vabalt juba läbi saada, pidu peetud juba pikalt. seetõttu ei jaksanud/viitsinud ka öökluppi eriti minna ega muidu rahvaga jämmida.
siis veel - (ärge rattapeded ja trenniteooriapeded nüüd lugege) reedel sättis Ben (Benjamin Price) mu ratta ümber. tõstis sadula kõrgemaks ja ettepoole, aerolenksu ettepoole, aerorauad otsaga ülespoole ja sissepoole. khm, ja pühapäeval ootas 100 km uues asendis... tegelikult soovitas osta pikema stemmi ja nihutada sadulat veel kõrgemaks ja ettepoole.
pühapäeval - absoluutselt mingit närvi ei olnud. vaim oli väsinud ja teades oma selleaastast väikest treeningmahtu, arvestasin täiesti sellega et peale teist rattaringi tulen maha.
ujumise aeg oli samasse auku, kui eelmiselgi aastal. katsusin stardis ühe täisvarustuses tsiklikohtuniku endaga vette kaasa meelitada, aga millegipärast oli ta veidi tõrges selle plaani suhtes.
rattasõit läks sel aastal üllatavalt lihtsalt. ma mäletan kuidas eelmisel aastal olid teine ja kolmas ringi nii nürid, et hakka või nutma. sel aastal aga vist oli mõttel nii palju tegemist uue asendi jälgimisega, et need 3+ tundi möödusid märkamatult.ja sel aastal pidasin suht hästi vastu oma uues tri-kombes, tagumik suurt ei protesteerinudki.
ja vat siis tuli selle aasta suurim ämber.
nõudepesumasina valvsa pilgu all astusin ilusasti vahetusala joone juures rattalt maha ja tahtsin hakata sörkima. aga parem jalg ei tahtnud sörkida. ütles hoopis midagi sellist, et labajalas on sellise koha peal väga valus, kus varem pole olnud isegi mingit lihast (pärast minu massöör Timo seletas, et seal polegi mingit lihast vaid üks kõõlus). igatahes, ei saanud paremat jalga korralikult mahagi panna, jooksmisest rääkimata.
kasutasin seda sunnitud pausi vetsus käimiseks ja hinge tõmbamiseks, ja tegin teise ämbri et ei jätnud sokke jalga. eelmisel aastal nimelt pidin poole jooksu pealt sokid ära võtma, kuna kogu pähekallatud vesi loksus jalanõus ja seekord tahtsin seda vältida. paraku aga tekkisid kohe varsti mõlema talla alla suured villid.
aga noh, jooksule ma lõpuks sain ja jalavalu läks pikapeale ka vähemaks. muidu tundsin ennast hästi, lihased vinks-vonks ja võhma piisavalt. igatahes, ma arvan et kui poleks olnud tallavalu ja ville, oleks jooks umbes 5-6 min kiirem olnud kah.
kohe TriSmile lebolas võtsin Timol natist kinni, kes mind väheke mudis ja dedukteeris, et miski kõõlus mis algab juba puusa juurest ja lõpeb varvaste juures, on põletikuline. eks see uue rattaasendi süü oli :( aga tont temaga - sel aastal olin ca 12 minutit kiirem, kui eelmisel. paneb mõtlema, et milleks siis üldse trenni teha, kui kolm korda väiksema mahuga treenides tulemust õnnestub parandada :P
ahjaa, ühes asjas on veel edasiminekut võrreldes eelmise aastaga :D
 |
| 2011 |
 |
| 2012 |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar