kolmapäev, 7. märts 2012

ma olen maailmameister!!! (mitteametlikult, aga ikkagi :P)

mul pole väga kaua olnud sellist sabinat sees, kui enne laupäevast jääaugutriatloni! öösel nägin unes, kuidas aura suur bassein oli jõevett täis ja sinna lükati meid vägisi sisse :) laupäeva hommikul kõhus keeras ja pidevalt pidi tegema sügavaid hingetõmbeid, et pulssi rahustada. kohapeal käisid peal "vapruse"värinad ja üldse oli kerge paanika moodi....
saabusin piritale varakult kohale, ilm oli tuuline aga ilus päikeseline. sai tutvuda ratta ja rajaga. no eks ta jäine ja kohati libe oli, aga minu mõistus ei võta kinni kus ja kuidas oli võimalik rattaga nii palju kukkuda. (ajaloolise tõe huvides pean siinkohal märkima, et olen mitu korda sõitnud mootorrattaga jäärada ja selle eest auhindugi saanud. võrreldes raske ja võimsa tsikliga, on jalgratast jää peal valitseda köki-möki.) Ergo ütles, et ka ujumist saab proovida, aga mitte mingi võim poleks mind enne starti vette meelitanud. 
paanika saavutas vist haripunkti siis, kui tuli starti minna. see jääaugu ujumine on täiesti omaette teema, eraldi reeglid ja puha (mida ma loomulikult ei teadnud :P). kui mul õigesti meelde jäi, siis ei tohi startides sukelduda ja vette tuleb tohutu kiiresti minna. ma jäingi alguse koperdama, teised olid ammu positsioonis kui ma alles vette ronisin. 
paremal kogenud taliujujad Irena ja Liilian
mul läks vist tohutu kaua










no eks ma paar korda elus olen peale sauna jääaugus käinud ja kogenumad inimesed rääkisid ka kuidas külmas vees on, aga miski ei valmista sind tegelikult selleks ette. kui kaelani vette ronid, jääb hing korraks kinni (tõenäoliselt evolutsiooni käigus tekkinud adaptatsioon). mul on vaja vette minna tasapisi ja ennast veega harjutada, aga seal anti start jube kiiresti, mul polnud mõtegi veel niikaugele jõudnud. pead ma vee alla ei suutnud suruda, tegin vetelpäästekrooli kogu aeg. 15 meetri pärast olid käed täiesti tuimad, seda ma seal pöördepunktis jändasingi - jäin seisma ja tulin poolenisti veest välja ja üritasin käsi hõõrudes verd käima saada. ei saanud. siis muutusid tuimaks jalad, lõtv jalalöök ja korrektne tehnika olid asjast väga kaugel. välja tulles ei leidnud ma redelil pulki üles, sest varbad ei tundnud peaaegu midagi. 
Liilian toppis endale selga salli
ja püksid ja suure jope...
ilmselt oli see ujumine nii kustumatu mulje minusse jätnud, et pidin seda kohe kõigiga jagama ;) Urmas Vaino oma mikrofoniga seisis sealsamas kõrval ja niimoodi kõik pealtvaatajad teada saidki, et ma esimest korda jääaugus ujun.
no ei saa klambrit kinni!
edasi läks ludinal. tegin seda, mida ma väga hästi oskan - kiiresti tossud jalga, jakk selga ning kiiver pähe. järjekorra olin juba varem valmis mõelnud, ajudega töötaja nagu ma olen. ainuke asi oli luku ja klambri kinnipanemine, mis jääpulkas sõrmedega eriti ei tahtnud õnnestuda. 
rohkem polegi midagi erilist rääkida. ratas läks hästi, kordagi libedusega probleemi ei tekkinud. minu poolest oleks see ring võinud kolm korda pikem olla. jooksus sain mahti ka ringi vaadata, et kus mu konkurendid ka on, aga mitte kedagi polnud näha. teise ringi ma lihtsalt sörkisin ja oligi kõik. üle finishijoone jõudes väike trismile hüpe ja siis kibekiiresti midagi selga.
juba lonkides
rattasõit teeb alati tuju heaks :)










pärast oli adrenaliin kõrgel ja ajud ilmselt külmunud, sest teleintervjuu oli suht kummaline :D siin on vastused, mis ma tegelikult oleks tahtnud öelda:
* verd oli näha, kas sellisel võistlusel higi ja pisaraid ka on? - no eks suvekuudel tuleb rajal tõesti palju higistada, aga pisarad on enamasti küll vaid õnne- ja enesega rahulolu pisarad. finishis on tihtipeale selline tunne, et oled millegi võimsaga hakkama saanud.
* hakkas palav? - jääaugus oli küll tunne, et külmus tungib üdini, aga rattasõidul ja jooksul tuli inimese tunne juba tagasi ja hakkas päris soe.
* aga kui võrrelda talvel ujumist, rattasõitu ja jooksmist, mis keerulisem mis lihtsam oli? - ujumine oli üsnagi keeruline, käed-jalad tuimad. ei saa aru mis liigutusi teed. kõige lihtsam oli kindlasti rattasõit, seda võib nimetada vist minu põhialaks. sõidan palju tehnilistel maastikel, see annab hea rattatunnetuse ja tasakaalu.
* miks sa otsustasid läbida? - esiteks kindlasti hea seltskonna tõttu, klubikaaslased kutsusid. talvisel ajal ei jaksa ka kogu aeg suusatada, huvitav on proovida midagi täiesti erinevat. 
meedia piiramisrõngas
auhinnaks saime külmutatud köögivilja :D

pildid Ergo Tamm, Malle Elvet ja Kai-Ines Nelson. ürituse koduleht siin.

1 kommentaar: