Holdeni blogis nähtud pildid ajasid tohutu suusaisu peale. kui eile õhtul tartus ilusti sadama hakkas, kõllasin ruttu Hannesele (meie klubi valvesuusataja), et läheks täna kusagile. "jah, muidugi" tuli vastuseks :)
täna enam nii ilusti ei sadanud, tartus piserdas löga ja vett näkku. aga huvitaval kombel oli talvepealinnas ilm palju ilusam, piserdas lund ja lörtsi näkku. tehvandil on küll vaid 1 km rada, aga suure nälja kustutamiseks kõlbab küll. alguses oli tunne, et ma VIHKAN suusatamist!!! miks peab ennast piinama puujalgse tehnikaga, millele lisandub suusa kerge kinnijäämine ja pehme rada ja pidevalt silmitorkiv sadu. ah?
aga sellepärast, et poole tunni möödudes hakkab juba midagi meelde tulema ja kõik ei olegi enam nii vastik :P tunni möödudes hiilib ligi mõte, et oi, täitsa lahe ju! ja et suusataks veel natsa. ja siis kui ära hakkad minema, keerlevad mõtted selle ümber, et millal jälle saaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar