For all the wannabes (yes, me & you & you & you)!

Fact: you will not become efficient at swimming, biking or running over night. Sorry to burst your bubble. This is NOT an easy sport. Check your ego at the door because chances are someone fifty pounds heavier than you will lap you in the pool. Not to mention she will be ten or fifteen years older than you. You will be passed on the bike many times and you will never be the fastest runner in your town. You will have early morning workouts. Really early. You will plan your weekends around your swim, bike and run.
You are up while others are sleeping.
You are training while others are sitting.
You will discover others who also follow this blood, sweat and tears cult.
You will eventually get a flat tire... and have to change it all by yourself.
No matter what you hear, triathlon is NOT an inexpensive sport. Warning, it is extremely addictive, hence the impulse spending on wetsuits, bikes, running shoes, aero bars, aero helmets, speed suits, power meters, GPS heart-rate monitors and many other ‘gotta have items.’
You will hate swimming more times than you like it for the first year.
You will suffer through road trips with whiny fellow triathletes.
You will suffer set backs.
You may experience an injury.
You will develop a love/hate relationship with a foam roller and ice baths.
You will at some point realize you need a coach.
You will hate swimming for the first year.
You will wear tight clothing.
You will not like how this tight clothing fits or looks.
Your age will take on a whole new meaning.
You will discover a whole new meaning for tan lines.
Food will become an extremely important part of your life.
You will learn new words such as GU, cadence and brick.
You will hate swimming for the first year.
You will spend more time on your bike than on your couch.
You may lose a friend or two because you spend too much time swimming, biking and running, and they could careless about your heart rate training, foam rolling pain or 20 mile bike ride.
You will learn patience.
You will be humbled.
You will start to realize you are paying money to put yourself through pain and suffering, but for some odd reason, you LOVE it.

This sport called Triathlon, becomes a part of you. You start to plan your entire year around sprint, international, half-iron or full-iron distance races. Your vacations become racing, and you start to realize that this sport called triathlon could become a life-long adventure. Many people settle for things in life. They settle for a crappy job, marriage, friends, food, place to live and overall fitness and health. Those who desire more or those who want more out of life than a drive-thru window and boring sitcom, will choose triathlon or an activity that makes them happy. An activity that will change their life. Triathlon will change your outlook on life, your career, your marriage, your goals, your friends and many other things you thought you had figured out. It’s not just crossing a finish line or a boring finisher medal. It’s the countless hours that got you to that point. A moment in time that you will NEVER forget. A moment that you will discuss with your family and friends for hours if not days after the event. These discussions will most likely be about how you could have done better. At what point could you have swam faster, biked harder or ran more efficient? This is what will go through your head everyday until you get the opportunity to suffer again.

So you wanna be a Triathlete? Enjoy the ride and train hard!

Nick Clark, Clark Endurance Training

XT-sügisseiklus Taevaskojas

hii, küsi ja sulle antakse :)

et ma natuke aitasin korraldada planeediretke, sain kutse teadlaste ööle. aura ja ahhaa keskuse kõik atraktsioonid tasuta. pluss veel hea seltskond ja rikkalik toidulaud. reede õhtul alustasin suht vara ujumise, mullivanni ja lõhega. oooo milline suurepärane lõhe see oli! õhtu jooksul veel palju head-paremat, aga lõpuks planetaarium ja martsipaniga shokolaadikook. ohhhh.... kui poleks vaja olnud järgmine päev asjalik olla, siis oleksin nautinud hommikuni.

järgmisel päeval (täna) oli xt-seiklus taevaskojas. me Evaga olime pikalt kahtleval seisukohal, kellega minna ja kas üldse minna ja... minul oli peamiseks kaalukeeleks asjaolu, et võistlus oli extar-formaadis. mis kole loom see on? mina ei tea. ausalt, ei tea kas see on Randy enda vaimusünnitis või ongi mingisugune rahvusvaheline võistlusformaat. kui keegi teab, palun öelge!

aga selles formaadis toimub järgmisel aastal 12h võistlus, kus ma tahaksin kindlasti osaleda. ja mõtlesin, et olen kaval ja proovin tolle extar'i enne järgi. 

tjah, natuke naljakas ja harjumatu ta ju oli :) etappide ajad olid kuidagi nii ebavõrdsed - esimesed jooks ja ratas lühikesed, viimased jällegi pikad. et me Evaga olime kuidagi eriliselt alamotiveeritud, siis tegime enamasti lühikesed etapid ja lõpetasime pool tundi enne kontrollaega. külm hakkas ka. teisel rattaetapil saabus nimelt pisem torm. tuul oli kõva ning vihmavalingud suuremad ja vähemad. kas ma juba ütlesin, et külm hakkas? kujutasin väga elavalt ette meid ootavat sauna ja troopilist kuumust. ja tänu varasele finishile sain tervelt MÕNE minuti saunalaval täitsa üksi olla!

kaardi üle noriks natuke. kõik etapid olid samal kaardil (1:20 000 vist?), esines palju ebatäpsusi: näiteks oli looduses kaduv siht, kaardil aga korralik; looduses laiad rajad, kaardil mitte midagi. ja see mõõtkava oli ka harjumatu - mina isiklikult olen harjunud 1:15 000 või 1:10 000 mõõtkavaga. see meid jõeäärsel jooksuetapil segadusse ajaski: ühelt lageda servalt me punkti ei leidnud ja süüdistasime ohjeldamatult kõiki turiste, kes kindlasti olid punkti ära varastanud! tegelikult eksisime tubli mitmesaja meetriga :) tunnistasime ennast jobudeks ja edaspidi vaatasime kaarti hoolikamalt.

***

pilte ja kaarte ehk hiljem. 
me kaotasime naiste kolmanda koha 5 sekundiga :D jäime rattaetapil 5 sekundit hiljaks ja sellest 1 trahvipunkt.

Mammaste päevak

täitsa tore kaart oli, isegi paar valikuvõimalust tekkis. ainuke asi, et suusarajad, millel tegelikult olid kohati üsna lai teerada, olid kaardil lihtsalt lagedana märgitud.

üldiselt tundsin väsimust. tundub, et keha tahaks juba hooajast puhata. massaazhi, kooki ja spa'sse! ja paar päeva tahaks lihtsalt magada.

jooksja kole nägu on ilmselt tingitud sellest, et ma teda "hirmutasin" :) ei, tegelikult me lihtsalt vestlesime natuke, et mina lähen vasakult ja siis sooviti mulle - pane täiega!

ühed lõpetavad, teised alustavad

ümberringi on enamuses sellised inimesed, kes on nüüdseks oma hooaja lõpetanud ja puhkavad. või siis tasapisi valmistuvad hooajaks 2012. 

minul aga veel 2 olulist võistlust (bike xdream ja xt-bike rogain) ja 2 olulist treeningvõistlust (xt-sügisseiklus ja kuusalu mtbo).

***

aga soovitus, mida peab aeg-ajalt endale meelde tuletama. ja järgima, kasvõi läbi pisarate :) ja siis lähebki kõik jälle hästi!

***

a recommendation, which you have to recall every now and then. and follow, even if it hurts :) it will make everything OK again!

maraton - see on imelihtne! :)

10 km 1:11: 36 koht 1270

21 km 2:29:55 koht 1260 (selle ma panen umbes, sest minu kiip millegipärast ei andnud signaali) 

30 km 3:44:45 koht 1250

42 km 5:22:22 koht 1227

pildistas Ergo

ausõna, ma olin valmis palju hullemaks. igalt poolt kuuldud-loetud hoiatused, et kusagil 33 km kandis hakkab eriti valus ja kõik kohad hõõruvad ära ja vanad vigastused löövad välja ja oi kui raske psühholoogiliselt on jne...
planeerisin oma jooksu nii, et eelmise aasta surnud punktist pean mööda saama mis hinnaga iganes, edasi võin kasvõi kõndida või roomata. 
sellest lähtuvalt ja Alma soovitusi kuulda võttes hoidsin kohe stardist alates 5:00 tempomeistri ligi. kuigi vahepeal tundus, et ma oleksin hoopis rõõmsam kui tempo natukene aeglasem oleks, püsisin selles grupis ilma suuremate probleemideta. esimestest sammudest alates tundsin parema talla all kerget valu ja ebamugavustunnet, see püsis küll üsna pikalt, aga kadus iseenesest. igas punktis võtsin vähemalt 1 topsi energiajooki ja midagi süüa, alguses rosinaid, hiljem ka leiba ja banaani.

www.spordiportaal.ee

teisel ringil jõudsime grupiga russalka juurde (vist umbes 24 km eks?) kui mulle sai selgeks, et sel aastal on lõpp võidukas! :)  üsna kerge südamega ütlesin tempomeistrile, et siin ma jään nüüd maha, sest oli viimane hetk pikemaks vetsupeatuseks. (parasjagu olid need 5 päeva kuus, mis sunnib naisi keskmisest tihedamini vannituba külastama.) sealt edasi tiksusin omas tempos, aga õnneks oli ümberringi palju poolmaratoni jooksjaid, et üksindust ei tundnud kordagi. see üksindus muide eelmisel aastal saatuslikuks saigi.
tp'des võtsin geele - kokku 4 - ja lõpus jõin suht palju, umbes 3-4 topsi igas punktis. 33 km kandis ootasin ja otsisin, et kus see "sein" nüüd on ja millal siis eriti raske-valus hakkab. aga ei miskit :D lõpuni jooksin samamoodi: aeglaselt aga kindlalt, kõndides vaid teeninduspunktides. umbes 30 km kandis võtsin kasutusele oma mp3 mängija, kuhu olin ladunud ca 180 laulu: U2, A-ha, Seal, Moby, Beirut, Madonna.
/pikem vahepala: veel hiljaaegu olin veendunud jooksmisel muusika-kuulamise vastane, sest arvasin kuidas muusikarütm kindla peale jooksurütmi sassi ajab. võib-olla ajabki, aga tuleb hoolega valida muusikat mida kuulad. oma lemmikjooksukohas Jänese rajal olen nüüd mitu korda muusikat kuulates jooksnud ja meeldiva üllatusena on need trennid väga head olnud. mõistus kuulab ja laulab kaasa, lastes kehal teha mida keha kõige paremini teeb - optimeerib ja ökonoomitab. /
nii meeldiv oli näha viimase 10 km jooksul, kuidas kõndivate maratoonarite seljad muudkui vastu tulevad :P ja niipalju kui seda võib kiirenduseks nimetada, suutsin viimastel sadadel meetritel endast veel kepsaka sammu välja pigistada.
ei ühtegi villi, ei ühtegi ärahõõrutud kohta, ei ühtegi krampi! peale jooksu valutasid põlved, liigesest altpoolt masseerideski valus ja reielihased andsid tunda. päev hiljem parem põlv valus ja reielihased treppidest käies. aga muidu väga tibens!  
soovitus, mis mind koju tõi: kui jalad enam joosta ei jaksa, jookse kätega! aitäh meenutamast, Anna!
Spordifoto pildid

tempomeister Jarno

***
vaatasin huvi pärast treeningpäevikut. jooksutrennid - juuni 2:40; juuli 3:40; august 6:40. selle aja sisse ma ei arvestanud triatlone ega vahetusalatrenne. khm, üsna vähe, või kuidas? :P

füsioteraapia võlujõud

ma ei mäleta, kui palju ma olen siin vingunud, kuidas parem õlavars muudkui valutab ja liikumine on piiratud ja meele mustaks teeb. üks postitus on olnud küll. vahepeal oli asi isegi nii hull, et parema käega ei jaksanud midagi tassidagi ja kui Henri ükskord kallistas, siis oli puudutaminegi valus. venitasin hoolega õlga ja õlavart, aga ei läinud paremaks.

igatahes, nüüd võtsin asja ette ja käisin arstil ja paar korda olen käinud füsios. viimane kord ei saanud jätta imestamata. vajutab füsioterapeut Liis ca 30 cm valusast kohast eemal olevale lihasele ja voila! käsi liigub pehmelt ja ilma valuta! ma aeg-ajalt ikka üllatun positiivselt, kuidas massöörid ja füsiod suudavad pisikeste nipikestega nii palju korda saata (ahhilkaprobleemi puhul aitas mind mingi eriliselt lihtne ja kerge harjutus).

tuleb välja, et mu selja lailihas (musculus latissimus dorsi) ja trapetslihas (musculus trapezius) on natuke lühenenud ja seetõttu hoiavad õlaliigest ja abaluud vales asendis. sellest omakorda tingituna on luud ja lihased ja kõõlused õlavarres kuidagi valesti ning teatud liigutuses hõõruvad need üksteise vastu. 

iseenesest täiesti loogiline, sest bodypumpis meeldisid mulle just harjutused seljale, eks ma seal üle pingutasingi või midagi valesti tegin.

***

we finally managed to find out, what has been causing the pain in my upper arm. two major muscles on my back are holding the shoulder in a wrong position, so when i move my arm, some joints rub against each other.

The Master Plan for next 15 years

...because I am a Northern woman :)