et ma juhtusin olema sel päeval nuiast mitte väga kaugel, ja kuna väga tõenäoliselt oli see minu jaoks suve viimane triatlonivõimalus, siis tegin kaasa harrastajadistantsi.
äpardused algasid põhimõtteliselt kohalejõudmisega. nimelt olin tervelt 25 minutit enne starti kohal. see tähendab, et tegemata jäi soojendus ja rattaproov. mis rattaproov? Marika oli lahke ja tõi mu ratta tartust, aga paremaks äramahtumiseks olid alt võetud nii esi- kui tagajooks. tagajooksuga polnud ma varem opereerinud, seega et asi jälle korralikult kokku saaks, lasin Jon'il ennast skype'i kaudu enne juhendada (Jon, ma tänan sind). sain ilusti aru ja oma meelest tegin kõik õigesti. aga...
aga algusest. no maitea mis mul ujumisega lahti on! on nagu trenni tehtud juba kah ja hirmu avavee ees pole mul mitte kunagi olnud, aga vat ei lähe mitte kuidagi see asi. selili krool on ikka kõige mugavam.
ratta peale minnes jäi kõigepealt vasak king pedaali külge kinni. lõin pahkluu mitu korda ära (jalg on siiani katki, paistes ja valus) ega saanud kuidagi kinga lahti. siis peale istudes ja väntama hakata püüdes käis imelik kõrin. kett oli nimelt maas! duh. kusjuures jooksu alla pannes EI OLNUD kett maas.
jooks oli selline, nagu tavaliselt. see tähendab mõõdukalt aeglane, aga seekord ma vähemalt ei kõndinud. peale finishit käppelt asjad kokku ja tagasi nigulasse üliõpilaste arvestusi vastu võtma :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar