kuna olen 3 päeva olnud kodus haige ja praegugi ei vastuta täielikult oma ütlemiste eest, siis teen lühidalt.
katkestasin umbes 23 km järgi, sest tundus et lõpetamine nõuaks liiga kõrget hinda. haigusevimm oli juba varem sees, kurk valutas ja higi lahmas ojadena.
*********
nonii, olen väheke adekvaatsem :)
pühapäev algas halva enesetundega, aga ma panin selle närveerimise arvele. start ja muud ettevalmistused läksid hästi, hoolimata oma stardinumbrist alustasin tagumiste seas.
igas tp's võtsin ühe topsi juua, hiljem ka tsipake rosinaid ja leiba soolaga. 10 km juures 1 geel. sörkisin mõnuga, lehvitasin tuttavatele ja üldse oli tore olla.
jah, parem hüppeliiges andis tunda ning varsti oli kerge valu ka paremas puusaliigeses, aga kumbki polnud eriti häiriv.
naljakalt hakkas enesetunne halvenema üsna järsku, kusagil sadama juures. kuigi ilm oli mõõdukalt soe, voolas higi nagu +24 kraadi juures.
kui jõudsin finishikoridori juurde, seisin seal pikemalt ja mõtlesin, kas katkestan. siiski sörkisin edasi, aga viru hotelli juures sai mõistus võidule :) sörkisin tagasi ja andsin alla. tunnistan, et hinges haletsesin ennast ja mõtlesin, milline luuser ma olen, kui kergekäeliselt ma alla annan. istusin finishi juures ja kadestasin neid inimesi, kes üle joone astusid. emotsioonid olid neil lihtsalt võrratud ja mina viimase hädavaresena olin otsutanud ennast sellest ilma jätta...
aga esmaspäeval olin palavikuga pikali voodis. nina kaudu hingata ei saanud ja neelata oli valus. teisipäeval palavikuga pikali voodis ja nina kaudu hingata ei saanud. kolmapäeval palavikuga pikali voodis ja hingata ei saanud. neljapäeval enam palavikku polnud aga hingata endiselt ei saanud. täna reedel on nina juba enam-vähem oma funktsiooni täitmas, aga tekkinud on köha.
nii et seekord võitis mõistus, mitte sport :P
katkestasin umbes 23 km järgi, sest tundus et lõpetamine nõuaks liiga kõrget hinda. haigusevimm oli juba varem sees, kurk valutas ja higi lahmas ojadena.
*********
nonii, olen väheke adekvaatsem :)
pühapäev algas halva enesetundega, aga ma panin selle närveerimise arvele. start ja muud ettevalmistused läksid hästi, hoolimata oma stardinumbrist alustasin tagumiste seas.
igas tp's võtsin ühe topsi juua, hiljem ka tsipake rosinaid ja leiba soolaga. 10 km juures 1 geel. sörkisin mõnuga, lehvitasin tuttavatele ja üldse oli tore olla.
jah, parem hüppeliiges andis tunda ning varsti oli kerge valu ka paremas puusaliigeses, aga kumbki polnud eriti häiriv.
naljakalt hakkas enesetunne halvenema üsna järsku, kusagil sadama juures. kuigi ilm oli mõõdukalt soe, voolas higi nagu +24 kraadi juures.
kui jõudsin finishikoridori juurde, seisin seal pikemalt ja mõtlesin, kas katkestan. siiski sörkisin edasi, aga viru hotelli juures sai mõistus võidule :) sörkisin tagasi ja andsin alla. tunnistan, et hinges haletsesin ennast ja mõtlesin, milline luuser ma olen, kui kergekäeliselt ma alla annan. istusin finishi juures ja kadestasin neid inimesi, kes üle joone astusid. emotsioonid olid neil lihtsalt võrratud ja mina viimase hädavaresena olin otsutanud ennast sellest ilma jätta...
aga esmaspäeval olin palavikuga pikali voodis. nina kaudu hingata ei saanud ja neelata oli valus. teisipäeval palavikuga pikali voodis ja nina kaudu hingata ei saanud. kolmapäeval palavikuga pikali voodis ja hingata ei saanud. neljapäeval enam palavikku polnud aga hingata endiselt ei saanud. täna reedel on nina juba enam-vähem oma funktsiooni täitmas, aga tekkinud on köha.
nii et seekord võitis mõistus, mitte sport :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar