hmmm, kuidas nüüd viisakalt öelda... see oli vist kõige igavam päevak üldse. kaarti vaadates saab rahvas ehk aru, miks :) need, kes ei saa, neile seletan. olematu reljeef, mets hõre - nähtavus hea, palju orientiire (sihid, teed, selged kõlvikupiirid). orienteeruda nagu eriti ei saanudki, muudkui vajuta. minu rada siin.
klippide kasutamine teeb kohati tigedaks. juba siis, kui tunned et nüüd pole maaühendusest pääsu, hakkad jalgu klippidest vabastama (kusjuures äratundmisest tegeliku maandumiseni võib aega võtta lausa 2-3 sekundit, jala kättesaamine kogenud liigutusega alla 1 sekundi). kummalisel kombel võidki jääda jalgu üht ja teistpidi väänama, asi õnnestub alles siis, kui maapinnani on umbes 5 cm minna. aga ilma klippideta ma enam ei sõida, on ikkagi oluline vahe.
õpetlikku leidis ka.
esiteks. kui sa pead oma ratta jätma kusagile metsa, et punkt jalgsi võtta, ära pane ratast pikali maha! punktist tagasi tulles ei leia sa seda enam üles :P
teiseks. kui on kaugelt näha, et tee peal on hunnikutes oksi ja neist ümber sõita ei saa, võta jalad klippidest välja juba varem (vaata 5 cm paradigmat eespool). sest kindel on, et sa nende okste peal ümber kukud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar