eile sõitsin haanjas 40 km klassikat.
päev algas paljutõotavalt. suusad sportlandis sandri määritud, uus vööpudel ostetud ja trini jakk töötavaks tunnistatud. sõitsime urriga piisavalt vara kohale. nosisime rosinaid ja muud head. ilm oli külmavõitu, aga nii kui päike välja tuli, oli soe.
start. tüüpiline trügimine ja passimine. langustel koperdamine ja kukkumine. ei midagi erilist.
siis. 5-10 km talusin jubedat kõhuvalu. kord pidin väiksel nõlval lausa põlvili lumes paar minutit puhkama ja kõhtu kinni hoidma. siis jõudis mulle järele randel. helistasin urrile, et ta jätaks kusagile raja äärde autovõtmed, sest ma tahtsin katkestada. valu oli nii tugev. esimeses tp's võtsingi võtmed ja mõtlesin, kus ma tagasi pööran. otsustasin vajalikus kohas keerata 22 km rajale. kogemata kombel võtsin vööpudeli kõhult, et sinna võtmeid panna. IMELUGU. kõhuvalu jäi korrapealt vähemaks! hakkasin midagi taipama ja lasin rihma lõdvemaks. kuni järgmise tp'ni aegajalt lõdvendasin rihma veelgi ja "langa" tp's oli enesetunne juba nii hea, et mõtlesin 40 km jätkamisele. kui tuli teerist, otsustasingi asja lõpuni teha ja keerasin pikale rajale. randel pööras otsa kodu poole.
edasi läks minu sõit vaid tõusvas tempos ja meeleolus. vöökoti sain ilusti puusakontide peale istuma ja edaspidi ta üldse haiget ei teinud. teises tp's üritasin suuski pidama määrida, aga kuna kohati oli all jääkiht, see eriti ei õnnestunud. pakuti tops viina :P viimases tp' sain paitada 4-päevast imearmsat lambatalle. tp'd olid üldse üle ootuste toredad ja väga hästi varustatud. kiitus neile!
finishisse jõudsin pika distantsi viimasena ajaga 4:48:37. kuna hoog oli sees, tegime urriga veel ca 1,5 km tiiru ümber staadioni :D
loen päeva eriti kordaläinuks, mis sest, et olin viimane. ilm oli suurepärane, loodus oli suurepärane, tuju paranes aja möödudes ning üleüldse ja niikuinii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar