Kongo piir ja AK-47

ma polegi rääkinud, kuidas ma Kongo piiri ääres käisin.

eelmisel nädalavahel käisime Semuliki rahvuspargis. loomulikult (!) tööalaselt - mutukaid püüdmas. ja kuna Semuliki jõgi on piiriks Uganda ja Kongo vahel, ei saanud ma jätta kasutamata võimalust teha üks väike tripp mööda metsa jõeni.

niisiis. sain endale kaasa kohaliku ranger'i, kelle varustusse loomulikult kuulusid matsheete ja AK-47. kusjuures seda ei kantudki niisama valge inimese meeleheaks õlal, vaid jõele lähenedes võeti õlalt maha ja lükati kuul rauda (kui selle relva puhul niimoodi saab öelda?). sest ühed vastutulnud kohalikud ütlesid, et nad kohtasid seal mõni aeg tagasi vesipühvlit (water buffalo) ja too olla üks ohtlik loom. noh, mul oli täitsa kahju, et meie pühvlit ei kohanud ja pauku ei saanud.

aga et õigustada blogi nime, siis matk oli edasi-tagasi ca 23 km. ilm oli jube palav ja peatusi tegime vähe, tagasi baasis olles oli mul kadunud igasugune isu Rwenzori mägesid vallutada. :)

nagu päris Aafrika, metsas kasvavad palmid

sildid on siinkandis informatiivsed

näedsa, seal ongi Kongo

rattatrenn Uganda moodi

Sörkimiseni jõudsin paar päeva tagasi. Enam ei taha :) hakkas kopsudele.

Eile peale tööd mõtlesin, et ilmake kena ja mitu tundi pimedani aega, läheks vaataks kui kaugel need kraatrijärved siis on. Sain ühe field assistendi käest jalgratta laenuks, 50 000 kohalikku raha kuu aja eest. Ja üks enam-vähem piirkonna kaart on ka olemas.

No nii, pakkisin koti ja hakkasin väntama. Osa teed oli tuttav, aga pärastpoole pidin kohalikelt lausa küsima, et kus ma olen ja kuhu lähen. Sest ega ei ole ju oluline panna välja külade silte või kilomeetriposte või üldse mingit infot… noh, igatahes. Veidi üle tunni mitte eriti kiiret väntamist, ja Nkuruba oligi olemas! See on üks väiksemaid kraatrijärvi, aga see-eest privaatne ja mõnus. Selline võiks vabalt meil siin Kibales ka olla!

Sealsamas on koht nimega Top of the World, aga seekord ma sinna ei viitsinud minna. Tundus selline suvaline küngas olevat ja vaated olid niisamagi tee ääres ilusad. Edasi sõitsin mööda Nyinabulitwa järvest, mis on väga ilus. Pealekauba pidi seal aeg-ajalt üks jõehobu vannis käima. Tagasitee oli aga suht jube. Silmaringi avardamise eesmärgil sõitsin teist teed möödakoju tagasi, aga see oli üks vastik-vastik tee. Suured künkad, suht järsud nõlvad ja palju tolmutavaid autosid. Ja nõmedad kohalikud lapsed (nojah, eks ma olin suht väsinud ja janune ka, seega mitte eriti heas tujus) where is my money? give me money! Päh, meie küla lapsed on hoopis viisakamad.

Tagasitee koos pildistamis- ja joogipeatustega võttis vist ligi 2 tundi ning oi küll ma olin rõõmus kui kodus tagasi olin. 

jõehobu vann

kohalikel oli mingi kulupõletmispäev, igal pool suitses miski
taamal Mountains of the Moon

mäestikulaager my ass!

midagi on valesti. kas valetavad kõrgusenumbrid (kirjade järgi peaks olema ca 1500 m) või olen mina hullult tugev. erilist vahet siin küll ei tunne, kas kõndida lämmil suvepäeval Haanja kruusateedel või Kibale külade vahel.
kui alguses oli tsipa veider, siis nüüd on päris lahe külavahel kõndida (sörkimiseni ma veel jõuan). inimesi on igasuguseid. mõni põrnitseb nagu oleksid sa midagi ilget, mõni naeratab ja teretab. lapsed on vahvad. kui tegin 12 km jalutuskäigu, siis ühes kohas sain saatjateks 3 roigastest kepphobustega väikest armsat kaabakat. teises kohas tuli vastu üks pisem laps, kes nii ennastunustavalt kallistas oma kummikuid, et ei vaadanud üldse minu poolegi. ja täna laborist tulles hakkas üks põnn mind nähes nutma ja hoidis kiivalt ema/õe/tädi selja taha. :D

ööhääled meeldivad mulle siin üle kõige. tsikaadid, linnud, maeiteamisveel.
selle postituse kirjutamise ajal (kell 21 on pilkane pime) näiteks kukkus miski
suure mütsuga puu otsast alla! mõni ahv ilmselt, kes liiga sügavasti magama jäi.

väga tüüpiline teeäärne maja

elevandi jalajälg

tee külla, taamal Mountains of the Moon

ps. Sille, ma pole veel pangakaartide PINe unustanud :) aga unustasin tubliks 10 minutiks blogisse sisselogimise atribuudid.

pps. Eva, kas sa kõrvarõngaid kannad?