talv oli, on ja jääb

Aarne Rannamäe ütleb nii tabavalt :) eelmise aasta jaanuaris "ütled ilm, mõtled lumi" on samuti pärit ak uudistest.

siiski siiski - laupäeval oli viimane suusatamine ja pütilauad Vembu kätte puhastamiseks. nüüd otsin kapisügavustest üles rattakingad ja kolmapäeval spinni. õue ratta selga veel ei tõmba.
aga vahelduseks üks pilt, kui ma veel motosportlane olin. aastast... ohoooo! 2004 :D

ujumise filmimine

vee alt küljelt. on juba natuke ujumise moodi, eksju! :P

ma ei saa aru, miks ei õnnestu kahte klippi üles laadida...

ja kuna see uus küljendusprogramm teeb mu vana fondi liiga jämedaks, lähen üle teisele fondile ja kirjasuurusele. kõik uus on saatanast! 

mul on homme sünnipäev :)

kuna ma eriti ei viitsi ühte seminari ettekannet praegu kirjutada, lasin mõtted niisama uitama. vaatasin, mida kirjutasin blogisse aasta tagasi. tundub, nagu oleks see olnud alles eile ja midagi pole suurt muutunud. ilusat talve ja suusatamist pole jällegi saanud piisavalt nautida :( nutt ja hala ka sel aastal.

endiselt olen vaba ja vallaline. kus te mehed küll olete?! :P siiski-siiski, ma pole enam üldse kindel kas vastupidavussportlane oleks hea variant. nad võivad küll kannatlikud olla, aga enamasti on nad kannatlikud kusagil mujal. tööl, trennis, võistlustel. kodus käiakse vaid söömas ja magamas. kui tekib ootamatu vaba hetk, minnakse pigem dendrosse suusatama, mitte naisega jalutama.

aga mis ma ikka vingun, pole meest - pole probleemi ;)

sünnipäevasoovide loetelu. jah, palun, tänan, kingitusi võtan heal meelel vastu kolmapäeva õhtul Lodjakoja saunas ja pühapäeval Tallinnas (ja põhjendatud hilinemise korral aasta ringi):

ma olen kõvem kui minu suusatreener!!! :P

suusahunt tehtud! läksin küll virisedes ja vingudes ja suure vastumeelega, aga ürituse (kellele võistlus, kellele üritus) käigus läks järjest paremaks ja nüüd olen väga rahul, et ennast sinna kohale vedasin.
tervise pärast olin ehk kõige rohkem mures, viimastel nädalatel mitu kõhuhäda, närvipõletik ja valus spordimassaazh ühe õlalihase lahtikangutamiseks. pulss oli jällegi enne starti kõrgel (ca 120, kindel märk sellest, et kehaga pole kõik korras).
kõige raskem oli esimene ring. pulss kõrge, oma rütmi ei leia, tehnika ei tule välja... seevastu pidas hästi ja libises ka enam-vähem. teisel ringil hakkas juba meelde tulema, mis asi on suusatamine. selleks aitas ilmselt kaasa tõeline talveilm - kõva tuul ja tihe lumesadu. samas aga pakkis kohutavalt suusale lund alla! vist 2 korda koperdasin kukkuda, sest tohutu suured piduriklotsid olid suuskadele alla tekkinud. kolmanda ringi lõpus hakkas aga üldine pidamine ära kaduma. selleks aitas ilmselt kaasa tõeline kevadilm - soe päikesepaiste. üritasin vana määrdega veel neljandale ringile minna, kuid keerasin peale kilomeetri sõitmist tagasi ja lasin kenal määrdepoisil pidamist juurde panna. sellest ka neljanda ringi eriliselt pikk aeg. enne viimast ringi lasin veel kliistrit alal panna, see oli üks tark tegu. viimane ring oli üsnagi lust ja lillepidu, pidas väga hästi ja lipe oli päeva parim! liigutused olid küll kanged ja jõuetud nagu mingil reumaatilisel puuhobusel.
viienda ringi lõpetasin ca 10 min enne 8 tunni täis tiksumist. kokku 71,5 km ja puhast sõiduaega 7:10 kanti.
eriliselt tahaksin ära mainida seltskonda, kes rajal ja raja kõrval tegutses. Kalle (nr 25) oli suurepärane kaaslane, kellega suhteliselt samas tempos sõitsime; ta raiskas vähem aega boksipeatustele, aga Harimäe-tagustel laskumistel püüdsin ta alati kinni :) kahju, et ma ei suutnud teda veenda aega lõpuni sõitma. August - sulle suur tänu kõikide nende heade sõnade eest rajal ja peale finishit. 21cc mehed ruulivad! :D suur kniks Madisele kogu värgi tegemise eest ja "last but not least" tp poisid - kiiresti ja suure naeratuse saatel ulatati sulle kohvi, suppi, piparmünditeed... mida sa hing veel tahta oskad.
järgmisel aastal jälle!

veel on sellest kirjutanud Dr Holden. pilte siin.

trenni on ikka tehtud kah

rääkimata sellest, kuidas kuumad eesti mehed käepidemete vahetusel krõpsu sisse augud sulatasid :P
aga ma ikkagi panin end suusahundile kirja. kavatsen tiksuda 8 h täis, heal juhul läbin selle aja jooksul ka 5 ringi.

alla ei julge ja üles ei jaksa

nii olla öelnud Haanja raja kohta Mirjam. kuldsed sõnad, kas pole :P
sel aastal polnud mul aga mitte kummagi tegevusega probleeme. jaksasin üles ja julgesin alla. ei kukkunud ega koperdanud. ma ei mäleta eelnevatest aastatest aga selliseid passimisi ja järjekordi enne tõuse. alguses paar km oli pidamine olematu, lipsas tagasi ükskõik kui korralikku tehnikat ma tegin. siis õnneks asi paranes ja juba sai jalg tõuget teha. libisemine täitsa normaalne. jälg oli küll ootamatult kehva. selline nagu eelmise aasta tartu maratoni oma ja hullemgi, täiesti pehme ja laialivalguv. jällegi hakkas üsna varsti palav, kiskusin ära kindad ja buffi.

kogu see jutt kehtib aga vaid esimese 8-9 km kohta, sest edasi ma ei sõitnudki :( katkestasin tervislikel põhjustel.
praeguseks olen diagnoosinud vasaku rinnalihase närvipõletiku. sümptomid olid juba reede õhtul, aga kuna see on minu jaoks täiesti uus asi, ei osanud ma neile tähelepanu pöörata.
aga nii see siis käis, et tänu keskpärasele pidamisele tuli üsna palju kätega aidata ja tugevalt tõugata. mingi poole tunni pärast hakkasin tundma, et vasak käsi on nõrk, tugevalt tõugates on rinnas valu. samuti ei saanud kopse õhku täis tõmmata, ka siis oli rinnas kerge valu. järgnes intensiivne ajutegevus - palju veel sõita on, jälg on ikka üsna sitt, suusakepi rihma krõps ei hoia kinni, läbi tiksuks kindlasti, valu pole väga tugev aga äkki hoiaks end ikkagi suusahundiks, palju tõuse on veel ees kus ma vasaku käega ei saaks üldse tõugata, kas mu eneseuhkus kannatab katkestamist, eelmisest nädalavahetusest on positiivne emotsioon olemas, varsti saan otse staadionile keerata...
ei olnud tegelikult raske otsustada, kehv jälg + kehv tervis + keskpärane pidamine=ei ole mõtet vägistada.